Kultuurimeedia kui ajakirjanduse kõhupuhitus

Rahvusringhäälingu roll kultuurimeedias

Meelis Oidsalu

Nii Eesti rahvusringhäälingut kui erameediat võib pidada kultuurilembeseks. Aeg-ajalt kostvaid hüüdeid humanitaaride alahindamisest ja nende vähesest kõlapinnast ei saa võtta tõsiselt. Võtkem või see, millise järjepidevusega päevalehed ja elustiiliajakirjad näitlejaid, muusikuid, kirjanikke, kunstnikke intervjueerivad-afišeerivad. Sageli näeme ka n-ö kõrge kultuuri esindajaid elustiiliajakirjades ja teleintervjuudes etendamas subtiilseid väikekodanlikke performance’eid. Kultuur müüb. Ka pärast neid kärpeid, mis tehti eelmise kümnendi hakul erameedia kultuurikülgedel, ei saa Eestis rääkida kultuurimeedia kriisist. Eriti heal järjel on riiklikult rahastatud kirjutav kultuurimeedia: Sirp, Vikerkaar ja Müürileht on huvitavad, aktuaalsed ning väljakutsuvad väljaanded. Meedia üldise kultuurilembuse taustal tahaksin aga näha kultuuriajakirjandust, mis oleks kultuuri institutsioonidest emantsipeerunud samal moel, nagu on hea poliitikaajakirjandus sõltumatu erakonnist. Kriitiline-uurimuslik lähenemine kultuurile peaks olema kultuurimessianistliku propaganda kõrval nii avalikus kui ka erameedias senisest enam esindatud.

Erameedialt missioonitundest kriitilise uurimusliku kultuuriajakirjanduse tegemist oodata pole vahest mõtet. Eestis läheb nii palju esilehti ja nädalavahetuse eriväljaandeid kultuuritegelaste nägude-mõtete alla, et toimetajal ei ole mingit motivatsiooni hakata reklaamitulu toovaid suhteid rikkuma. Kultuur on toimetajale mugav valdkond, sest selle meediakajastuses – eriti kui tegu on kõrgkultuuri nähtustega – on turundus ja ajakirjandus omavahel nii läbi põimunud, et ei saa aru, kust algab üks ja lõpeb teine. Suurema osa sisust toodavad-kujundavad ju ajakirjandusliku kajastuse objektid ise. Sellise tendentsi ehe näide on ETV kultuurisaated „OP“ ja „Kirjandusministeerium“, mille taga puudub igasugune ajakirjanduslik taotlus: tegemist on kultuurikaupade telepoega, kus tuntud näod soovitavad uudistooteid.

Olen varemgi* näiteks toonud ETV kultuurisaate „Kontakt“, mille puhul pole ERRi eesmärk ei kultuurivalgustuslik tegevus ega turutõrke likvideerimine ning mille lisaväärtus on kultuurilises mõttes null. Avaõiguslik ringhääling ei peaks sisulisel tühikäigul toimiva kultuurimeedia mudeliga kaasa minema. Selle võiks jätta kolmnurkse toitumisahela pärusmaaks, reklaamiärimeeste (kes kunstiinimeste populaarsuse rahaks konverteerivad), kultuuriettevõtjate (kelleks paljud edukad loojad varem või hiljem saavad) ja eraväljaannete (kes omakorda reklaamiraha jahivad) teha. Selle seltskonna keskne ideoloogia on kultuurimessianism, arusaam, mille kohaselt esindab kultuurisfäär poliitilist rikkumatust, kultuuripraktika on püha ning kultuuritegelane seisab väljaspool moraalse hukkamõistu löögiulatust, olles vajadusel suunaseadja, poliitilise vahekohtuniku rollis. Kultuuritegelase autoriteet annab hoopis ehedama meki ka tema reklaamitavale grillvorstile.

Olgu üle korratud ka positiivne näide ERRi kultuuriajakirjanduslikust vaprusest. Kunagine Vikerraadiost kuuldud „Kirikuelu“ saade tõukus tol ajal Eesti luterlikus kirikus peetud kuumast debatist avatud kristluse manifesti ümber, mille keskmes oli kiriku seisukohalt väga tundlik geikristlaste teema. Toimetaja Meelis Süld kajastas seda silmapaistva professionaalsusega: andis sõna kirgliku debati mõlemale poolele, ei rahuldunud pelgalt konflikti kirjeldamisega, vaid sundis osapooli nii ebaratsionaalsel teemal, nagu seda on kristluse ja homoseksuaalsuse ühildamine, põhjalikult argumenteerima. Kuna ma pole religioosne inimene, on kirik mu meelest sama palju kultuuriasutus kui teater või rahvatantsuansambel. Ühe kultuurikogukonna sisekonflikti avalikkusesse kiskumine ei kahjustanud kirikut, küll aga suurendas mu huvi kirikuelu vastu, jättis mulje, et tegemist on elava ja tänapäevase organisatsiooniga.

Kultuuriajakirjanduse uurimuslikkus ei ole vajalik ainult kultuurimeedia mitmekesistamise huvides. Kultuuriajakirjandus peaks kaasa aitama loovmõtlemise demokratiseerimisele, ühiskonnaliikmete-kultuuritarbijate jõustamisele nii, et nood ei võõranduks loovusest ja loovtehnikatest ning julgeksid ise loovamalt majandus- ja poliitikaelus osaleda. Loovuse jaotumine ühiskonnas on sotsiaalse kokkuleppe tulem. Eestis kehtiv ühiskondlik kokkulepe näib eeldavat, et seda esineb plahvatusohtlikes kogustes väikestes loomeliitudes, idufirmades, laboreis või (väärastunud, ebamoraalsel kujul) erakondade juhatusis, ja see ei ole hea kokkulepe. Nii nagu marksistid on olnud mures materiaalsete tootmisvahendite ja finantskapitali liigse akumuleerumise pärast, nii peaksime kodanikena muretsema loovmõtlemise ja sümboolse-retoorilise kapitali liigse kontsentreerumise üle. Meie kultuurimeedia, mis on suuresti kultuurimessianistliku ideoloogia teenistuses, võimendab seda kokkulepet. Ta ei jõusta inimesi, ei õpeta neile loovate ja innovatiivsete tehnikate rakendamist ega analüüsimise oskust kunstiteose kriitilise analüüsi näol, vaid on pühendunud loovinimeste imetlemisele. Sellisel suhtumisel pole aga mingit lisaväärtust, sest kultuuriinimeste avalik sarm toimib publiku peal ka ilma välise abita, kultuuritoimetaja ei peaks seega aega raiskama publikuga ühes ilatsemisele.

Suur osa kunstist põhineb loovtehnikate matkimisel, mh ka loovuse enda matkimisel. Seda matkimist saab edukalt viljeleda ka teistes eluvaldkondades. Loovus on õpitav ja ülekantav. Võib olla, et üritan kultuurimeediale peale panna haridussüsteemi ülesanded, aga ka kultuur ise peaks mh teenima suuremaid eesmärke, kui seda on kultuuri säilitamine ja õigustamine. Kultuur peab olema kasvatusliku, jõustava eesmärgiga. Kultuuriajakirjanduselt eeldab sellise rolli täitmine hinnangute andmise julguse kõrval suuremat argumenteeritust. Hinnangulisusel, mis ei põhine säraval analüüsil, on pigem kahjustav toime. Kultuuriajakirjandus peaks hinnangutel põhineva arvamiskultuuri ja kultuurimessianismi asemel edendama ühiskondlikku, avatud, argumenteeritud, tasavõrdsete subjektide arutelukultuuri.

Rahvusringhäälingu puhul peetakse tema staatusest tulenevalt sageli tabuks meelelahutuslikkust. On kõlanud üleskutseid Raadio 2 sulgemiseks, etteheiteid „Tujurikkuja“ hillitsematuse üle, avaldatud hämmastust „Rahva Oma Kaitse“ saate juhtide alkoholilembuse üle. Ma ei tea, kas Juur ja Kivirähk tegelikult ka otse-eetris joovad (kuigi nad teinekord sellega kiitlevad), aga nende saade on följetonistlik-lämisevast laadist hoolimata unikaalne nähtus, seistes žanrilt kusagil improviseeritud raadioteatrietenduse ja päevapoliitikat analüüsiva jutusaate vahepeal. Kui hoolikalt kuulata, milliste nähtuste üle nad mõõdutundetult irvitavad, ei ole nende jutt enamasti taandatav mitte alkoholijoobele, vaid humanistlikule maailmavaatele. Oma hüperboolilisuses on ERRis Juure ja Kivirähaga võrdväärne vist ainult „Olukorrast riigis“ saatejuht Ahto Lobjakas: ka tema laskub kergelt liialdustesse, kaob keset aruteluerutust kuhugi liberalistlikku transtsendentsi ega leia pärast afektiseisundi vaibumist mõnikord enam reaalsusega kontakti. Kuna Lobjakas ei juhi naljasaadet, mõjub ta väljendusviis apokalüptilisena. Mõistagi rikastab ta sellega arvamuskultuuri, ent seda stiili kodus järele proovida ma siiski ei soovita. „Rahva Oma Kaitse“ raadioteaterlik formaat võimaldab rahvusringhäälingul olla karistamatult ja halastamatult poliitkriitiline. Täpselt sama kehtib ETV „Tujurikkuja“ puhul. Seega võib meelelahutuslikkus olla rahvusringhäälingu puhul teatud vormides pigem soovitav kui taunitav omadus, kusjuures mõlemad meelelahutussaated jõustavad poliitiliselt kuulajat-vaatajat. Seda ei saa aga öelda mõne teise, tõsimeelse poliitikaanalüüsi-saate kohta, võtkem või juba pikka aega igasuguse analüütilise pidamiseta Vikerraadio „Rahva teenrid“ või Kuku raadio „Keskpäevatund“.

Rahvusringhäälingul võiks olla kindlasti kandev roll ka teiste kultuuride tutvustamisel. Vikerraadio „Ma elan siin“ on eriti hea näide valgustuslikust lähenemisest, sellest, et tuntakse aktiivset siirast huvi teiste Eestis elavate kultuuride esindajate vastu. Viis pluss. Veidi aktiivsemat rolli ootaksin ERRilt marginaalsematele kultuurinähtustele ja subkultuuridele eetriaja andmisel. Tore, kui ka teles ja raadios toimuks kultuurikajastuse formaadis midagi sellist, mis kirjutavas meedias on toimunud nt Nihilist.fm, Müürilehe või KesKusi näol. See ei tähenda, et peaks hakkama kuidagi punnitatult sihtgrupipõhiseid kultuuriformaate tootma. Olen nõus Maarja Vainoga, kes avaldas ERRi meediakonverentsil arvamust, et igasuguste noortesaadete vm kultuurisaadete sihtgrupipõhine punnitatud tootmine oludes, kus noored ise televisiooni või raadiot enam võib olla ei tarbigi, on mõttetu. Piinlik sellekohane näide on muusikasaade „Eesti TOP 7“, mida saab vaadata ETVs neljapäeva hilisõhtuti. Kui ei ole häid ideid, siis ei ole vaja formaaditäiteks nn noortesaadet eetrisse paisata. Igale põlvkonnale ei ole vaja oma Eve Viilupit ja Hirvo Survat. Hala noorte harjumuste muutumise ja järeltulevate põlvkondade üha kiireneva allakäigu pärast on kultuurimessianistlik asendustegevus, millega kultuurilist peavoolu valitsevad või sealt kohe-kohe välja pudenevad vanakesed oma kultuurilist kapitali kindlustavad. Kultuur on pidevas muutuses ja teinekord on targem lasta tal rahus ja omasoodu muutuda (see juhtub niikuinii), selmet lõputult kaduvat kuldaega taga igatseda.

Tõsiseltvõetavat kultuuriajakirjandust ei ole võimalik viljeleda seni, kuni kultuurikajastaja aluseeldus on kunsti- ja kultuurikülluse tingimusteta heaks pidamine. Eesti ajakirjanduseetika koodeksi punkt 2.3. ütleb, et ajakirjanik ei tohi olla kajastatava asutuse või institutsiooni teenistuses. Kultuuriinstitutsioonide vohamisel võib olla ühiskonda kahjustav mõju, seda eriti väikses ühiskonnas, kus ülepaisutatud kultuurivaldkonnad seovad märgatava osa tarku ja tegusaid inimesi, kes võiksid oma loovust märksa edukamalt rakendada mujal, selle asemel et elu lõpuni nt keskpärast teatrit tehes oma loovandeid raisata. Kultuuritoimetaja ja -ajakirjaniku vastutus on seega olla eelkõige aus ja mitte õhutada säärast tühja pühendumust. Ehe näide värdpühitsemisest on ERRi toodetud lavakunstikooli „Lendude“ saade, mille iga järgmine osa on eelmisest piinlikum. Ehituse, IT või hotellinduse eriala lõpetajate kohta ju selliseid saateid ei toodeta. Miks siis põlistada teatritudengid? Nad pole veel jõudnud oma tuntust õigustadagi, kui neile juba pärjad kaela riputatakse. Sellise tähelepanu eluterve teisendus on noortesaade „Rakett 69“, mis vastupidiselt „Lendudele“ innustab loovmõtlemist seda omadust müstifitseerimata.

Kultuuriajakirjandus algab otsusest seada kultuuri eluõigus kahtluse alla, kuid kultuuri ja selle viljelejaid asjatult alandamata. Sellise julguse ilmutamisel on avaõiguslikul meedial eelisseisund ja ühtlasi kohustus, sest ta ei ole vältimatult osa kultuurimessianistlikust toitumisahelast.

* Meelis Oidsalu, Eesti kultuurimeedia on suunatud loovinimeste imetlemisele. – kultuur.err.ee 18. XI 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming