Kuldsuud ja valged varesed

Mart Soidro

Riigikogu liikmed meie ajakirjanduses. Pärast paljusid proteste, millest kujunes omaette protsess, õnnestus 4. aprillil 2011 riigikogu XII koosseisul kokku tulla. Seega möödub peagi aasta päevast, mil neli noorenduskuuri läbi teinud erakonda Toompeal kohad sisse võtsid. Vastavalt väljakujunenud tavale. Visalt liigub ringi legend, et viimases ülemnõukogus oli üks saadik – nime keegi ei mäleta! –, kes kahe ja poole aasta jooksul kaks korda sõna võttis. Korra oli ta palunud juhatajalt luba istungite saali aken lahti teha ja õhtu saabudes, kui väljas viluks kiskus, see taas sulgeda. Mõlemal korral tuli Ülo Nugis talle vastu. Üleminekuaeg ikkagi. Samasuguseid „vähese jutuga” mehi ja naisi, kes pole viimase aasta jooksul riigikogus kordagi sõna ei võtnud ega avaldanud trükimeedias ühtegi artiklit, leiab Toompeal tänaseni. Tõsi, nad ei ole sugugi tundmatud ega kurda ajakirjanduse vähese tähelepanu pärast. Nad käivad harva kohal, ajavad oma asja väljaspool istungitesaali ja on teinekord avalikkuse huvist isegi häiritud. Häiritud on ka vähetuntud rahvaasemik, kui trükimeedia tema kuluhüvitistele liigset tähelepanu pöörab. Miks ei kirjutata hoopis saadiku tööst seadusloome vallas, miks jäi kajastamata tema terane tähelepanek „Vabas mikrofonis”, miks ei märgata tema arukaid artikleid maakonnalehtedes?

Muidugi on ebaaus, kui teed tööd, näed vaeva, aga isegi aasta pärast ametivande andmist ajab mõni kolleeg sind Toompea haldusteenistuse elektrikuga segamini.

Kõigile lihtsalt pole antud seda esinemisannet, et ennast nähtavaks ja kuuldavaks teha. Kõik pole sellised kuldsuud nagu Aivar Riisalu ja Igor Gräzin, kes saavad pühapäeva õhtuti TV 3s madistada. Pole enamikel ka võsapeeterlikku sotsiaalse sukelduja soont, et esitada esmaspäeviti haaravaid kurbmänge Kanal 2s. Kuni Tarmo Leinatammel jätkub taktitunnet, realiseerib ta ennast pigem dirigendipuldis saalitäie publiku ees ja küllap on ka „onu Raivo jutupliiats” veel piisavalt terav, et kuulatavaid raadiosaateid teha.

Enamik rahvaesindajaid pole paraku selliste vaimuannetega õnnistatud. Kui ollakse veel tagasihoidlikud ka, ei aita isegi ussi- ega püssirohi, et neid tantsu- või laulusaadetesse meelitada.

Pole hullu! Iga endast lugupidav saadik oskab oma mõtteid formuleerida nii suulises kui ka kirjalikus vormis. Keegi ei keela oma teadmisi ja oskusi täiendada ja küllap hakkab ka komisjonides osaledes ühtteist külge. Seetõttu ootaks, et vähemasti rahvusringhäälingu arutlussaadetes osaleks võimalikult palju erinevaid mitmepalgelisi poliitikuid. Aga võta näpust! Riigikogu väliskomisjon on küll kümneliikmeline, kuid ei Eesti Televisiooni „Välisilmas”, Kuku-raadio „Välismäärajas” ega Diplomaatias pole ma kordagi märganud, et seal esineksid või kirjutaksid Vladimir Velman või Imre Sooäär. Samas kui Marko Mihkelson ja Sven Mikser tõttavad saatest saatesse ja on jõudnud parlamendi kodulehekülje andmetel kirjutada viimase aasta jooksul vastavalt 23 ja 35 artiklit (Vladimir Velman 2).

ETV kolmapäevases „Foorumis” kohtab harva mõnda esimest aastat parlamenti kuuluvat saadikut. Aga kui palju on aastate jooksul kulunud grimeerijal puudrit Eiki Nestori peale? Saatejuht Andres Kuusk tõdes meilivahetuses napisõnaliselt, et rahvaasemike pink, kes saatesse sobiksid, on lühike. Lootes samas, et kvalifikatsiooninormi ületajaid tuleb aastatega juurde.

Kõige rohkem on ilmunud artikleid Andres Herkeli sulest. Napilt parlamenti pääsenud ENPA Eesti delegatsiooni juht on meid 54 korral rõõmustanud. Esimese aasta jooksul aga ei saanud kätt üldse valgeks Rein Aidma (RE), Peep Aru (RE), Enn Eesmaa (KE), Eldar Efendijev (KE), Andres Jalak (IRL), Tõnu Juul (RE), Raivo Järvi (RE), Tarmo Leinatamm (RE), Karel Rüütli (SDE), Terje Trei (RE) ja Mart Meri (SDE), kes on parlamendis novembrist). Tõsi, riigikogu kantselei tublid töötajad on hoolitsenud selle eest, et eespool nimetatud rahvaasemike ajakirjandustegevuse lahter päris tühjaks ei jääks. Enamik neist kuulus ka eelmisesse koosseisu ja nende varasemad ajakirjanduslikud katsetused aastast 2010 on kenasti koduleheküljel üleval. Seda pole just palju. Aga parem siiski pool muna kui tühi koor.

Ühe artikliga on viimase aasta jooksul maha saanud Aare Heinvee (RE), Kalev Kallo (KE), Helmen Kütt (SDE), Lauri Laasi (KE), Tarmo Tamm (KE) ja Jaan Õunapuu (SDE). Artikliteks on neid võib-olla palju nimetada, pigem on tegemist tuhande-tähemärgise repliigiga (vt Kalev Kallo „Miks ei arutata võlakriisi riigikogus?”, Äripäev, 31. V 2011 ja Lauri Laasi „Kust läheb mõistlikkuse piir?”, Äripäev, 3. V 2011). Samas tuleb tunnustada rahvasaadikute leidlikkust – Aare Heinvee on oma ainsa kirjutise avaldanud kümnes ja Jaan Õunapuu kogunisti kuueteistkümnes maakonna-, linna- ja vallalehes.

Samas pole artiklite arv muidugi määrav, tähtis on ikkagi sisu. Tihti on suur roll ka õukonnameediat esindaval kiuslikul lehetoimetajal. Ja alati võib veel hullemini minna, austatud rahvasaadikud!

„Maailm ei tunne mind veel küllalt,” õhkas Vesipruul. „Mu aeg ei ole veel tulnud. Tänini ei ole ma omast peast veel muud kirjutanud kui ühe laulu, mis Nuustaku aastalehes kuulutuste seas ilmus ja mulle kuuskümmend viis kopikat maksma tuli; peale selle ühe jutukese, millega viis ajalehetoimetajat ja seitse kirjastajat mind pipramaale saatsid. Ma annan neile … ei, ma ei anna neile nende vaimupimedust mitte andeks.” (Eduard Bornhöhe, „Kuulsuse narrid”, 1892).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming