Kräpp on püha

Veiko Märka

Ajalehtede naljakülgedest. Õhtulehe huumorilehekülg „Kräpp” vääriks kiidusõnu juba loomise fakti tõttu. Meie naljaajakirjandus ei ela praegu oma paremaid aegu, ehkki igasugused halvad ajad, stagnatsioonid ja kriisid naljategemist üldiselt soosivad. Aga juba esimene lugu, mida sealt lugema juhtusin – see kõneles kangekaelsetest Saaremaa mereröövlitest, kes ei taha end puukentsefaliidi vastu vaktsineerida ning nõuavad õigust tööajal rummi juua –, tegi meele ka sisuliselt rõõmsaks. Ka viimane lugu „Tööandjad nõuavad töötajate pangaparoole” (2. VI) oli laiahaardeline ja alltekstirikas, eriti koos karikatuuriga. „Meile pole miski püha” on „Kräpi” moto. Ja miks peakski? Eesti lugejale pole isegi püha lehm püha. „Mõistlikku lõbu ja ajaviidet noorrahvale ei keela keegi,” kinnitab köster Lutsu „Suves”. Eesti pabermeedia on selle lõbu ja ajaviite pakkumisega kaunis kitsi, eriti kui anekdoote ehk rämpshuumorit mitte arvestada. Muidugi on elektroonilise meediaga lugu veel halvem, sest selle voog on tunduvalt intensiivsem ning head asja on saasta seest palju raskem üles leida. Õigupoolest oleks pühendumine internetihuumorile eesmärgiga saavutada nauding täielik ajaraisk. Kui juhuslikult millelegi peale satud, siis satud ja ole sellegi üle õnnelik. Päris tühjale kohale uus huumorilehekülg pole siiski sattunud. Vähemalt kolmest maksab veel juttu teha. Võrdlust võiks alustada meie vanimast ja auväärseimast, koos põhiväljaande Maalehega oma 25. ilmumisaastat tähistavast „Naerist”. Kentsakas, et „Naeris” laseb visalt reanimeeritud olekus elus püsida eesti karikatuuril, kuigi see ammu halastussüsti vajaks ja pilapildid pole kindlasti „Naeri” ehteks. Ei põlata koguni plagiaati. Näiteks 2011. aasta 1. detsembri lehes ilmunud pilt on küündimatu jäljendus Fridrikas Samukase karikatuurist Pikris 7/1973. Samas leidub ka sügavamõttelisi ja leidlikke lahendusi: näiteks foto teeviidast, mille ühte otsa on kirjutatud „Tapa” ja teise „Loobu”. Väärib tunnustust ka „Naeri” spetsialiseerumine lühihuumorile. Kui nali jääb lahjaks ja igavaks (nagu „Naeris” kombeks), siis piirdugu see ühe lausega, mitte ärgu korrutatagu seda viis korda üle nagu Rohke Debelaki libauudistes.

Kui „Naeri” puhul häirib äärmine ebaühtlus, siis Ekspressi „Kranaat” on vastupidi, täiesti häirivalt ühtlane. Mitte midagi muud peale selle, et kõik Eesti poliitikud on lollid ja jäävad elu lõpuni lollideks, siit teada ei saa ja vähemalt mind on see üheülbalisus ammu tüüdanud. „Kranaadi” allakäigu põhjus on formaalne: kuna lehekülje formaat on vähenenud, siis on paratamatult kokku kuivanud ka ideede ring.

Nii asub „Kräpiga” tänasel pabermeedia maastikul ainsana tõsiselt konkureerima Postimehe „Juurikas”. Selle tasemeni jõudmiseks peab Õhtuleht veel pingutama. Teemade ring on „Kräpis” isegi laiem ja nähtud värskema pilguga , kuid Mart Juure sõnakasutus on löövam, intensiivsem ja ka omapärasem. Peale selle on „Kräpi” kujundus lihtsalt masendavalt kirju ja maitsetu. Hea nali vajab soliidsemat aluspinda.

Ma ei saa siiski aru, miks on „Juurikas” üks ühele maha viksinud Eesti Ekspressi rubriigist „10 küsimust” ilma mingit uut kvaliteeti pakkumata (vähemalt 2. VI lehes oli see täiesti mõttetu). Eriti ei saa ma aru, miks on seda tehtud just nüüd, sest „10 küsimust” on nii pikka aega olnud Ekspressi lahutamatu osa.

„Kräpis” puuduvad lugude autorite nimed ning on võimatu oletada, kas need on ühe või mitme (ja kui mitme) isiku vaimusünnitused. Sedavõrd ühtlasel tasemel, kuid paraku ka omapäratu on kõik.

Ajalehehuumor peaks olema eripärase vaatenurga alt nihestatud reaalsus: jalad peab kõvasti maas hoidma, lennaku fantaasia nii kaugele ja kõrgele kui tahes. „Kräpis” on see nihe olemas, „Juurikas” samuti. „Kranaadis” enam mitte, seal lokkab labane ärapanemine. Kui Juur laseb Eestis tekkida ööprokuratuuril ja prokuratuuribussidel, siis me kujutame neid elavalt ette. Nagu ka „Kräpi” jonnakaid Saaremaa piraate. Me loome endale uue maailma, naljakama kui ehtne. Kui nali piirdub aga sellega nagu „Naeris”, et mõned sõnad, näiteks „kapp” või „ahv” on eesti keeles mitmetähenduslikud, pole see nali, vaid papagoi arulage korrutamine, sest mingit nihestust lugeja ajus ei toimu.

Evald Tammlaan kirjutas aastal 1939: „Meil on olnud suurmeister ka mehhaanilise nalja viljelemisel – kadunud Ernst Joll alias Jaan Kägu. (—) Aga ikkagi me naersime selles naljas – vaest lollakat.” „Naeri” „vaene lollus” ei pane isegi muigama, sest Jaan Kägu oli vähemalt aktiivne kuju, temaga alati midagi ikka juhtus”.

Ainus asi, mis „Kräpi” juures kurvastab, ongi see, et lugude juures pole autori(te) nime, vaid mingi mõttetu „Kräpp” või midagi veel häirivamat. Just humoristidel on kõige vähem põhjust oma autorsust häbeneda, sest tegu on kõige raskema kirjandusžanriga, kus teeselda ja konstrueerida pole võimalik. Kõik ütleb ära Juhan Peegli kuulus väide: „Olen üliõpilastele sada ja üks kord rääkinud, et nali kas on või seda ei ole. Mingit vahepealset astet ei ole.” Õhtuleht on vähemalt esialgu otsustanud valida esimese variandi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming