Kes see Ansip veel oli?

Veiko Märka

Põhimõtteliselt funktsioneerib tänane Eesti riik nagu feodaalne lään, kus vasalli peamiseks ülesandeks on rahvalt enda ja senjööri kasuks maksud välja pressida.Viimase paari nädala meediavoos on üllatava tähelepanu pälvinud sedavõrd mõttetu ja tähtsusetu tegu nagu Eesti Vabariigi peaministri, kellegi Andrus Ansipi tagasiastumine. See oli 4. märtsil esiuudis näiteks „Aktuaalses kaameras”, kus mees koguni ise kohal käis.

Vähemalt viimase kolme aasta jooksul on peaministri ametikoht omandanud mööbli funktsiooni. Temast on saanud samasugune esindusisik nagu presidendist ja viimane märkimisväärne sündmus Ansipi karjääris oligi lapsik kemplemine selle ümber, kas ta peaks ikka Sotši olümpiamängude avapeol ennast demonstreerima või mitte. Ja kui kahest esindus­isikust parem valida, siis mina valiksin presidendi. Kuigi Toomas Hendrik Ilves ei anna endale ilmselt adekvaatselt aru, mis riigis ta elab, torkavad tema omapärane fantaasia ja analüütiline mõttelaad küll igast olulisest kõnest silma. Ansipit nende eest kiita ei saa.
Põhimõtteliselt funktsioneerib tänane Eesti riik nagu feodaalne lään, kus vasalli peamiseks ülesandeks on rahvalt enda ja senjööri (Euroopa Liidu) kasuks maksud välja pressida ja enamalt jaolt oma kambameeste-rüütlite vahel ära jagada. Selleks pole vaja aga mitte tegusat pea-, vaid rahandusministrit ja see on meil Jürgen Ligi näol, jumal tänatud, täiesti olemas.
Suurepäraselt tuleb see välja VAT-teatri uuslavastuses „Masohhisti pihtimus”, kus Ligi autoriteet, halastamatus ja sadistlikkus tunduvalt reljeefsemalt ja värvikamalt esile pääsevad kui Ansipi või Savisaare oma.
Ligi on – küllap õigusega – rõhutanud, et meie sissemaksed Euroopa fondidesse on väiksemad kui sealt saadud abipaketid. Lihtsameelne võib muidugi küsida: miks me peame oma eelarvest Kreeka ja igasuguseid muid abipakette rahastama, samal ajal kui sealtsamast Brüsselist antakse toetusi Eesti põllumeestele? Miks me ei võiks ise stabiilsusmehhanismide asemel oma põllumehi toetada? Vastus on lihtne: ELi kohmakale ja otsustusvõimetule bürokraatia­mehhanismile tuleb ju leida mingi tegevus.
Lühidalt: milleks meile peaminister, kui pea ise asub Brüsselis? Või kui see ametipost on siiski ajaloolise rudimendina alles, miks sellele nii põhjendamatult palju tähelepanu pöörata?
Ansipit kiidetakse eelkõige selle eest, et ta selles ametis nii kaua vastu pidas – ikkagi üheksa aastat. Ma arvan, et ainuüksi Tallinnas on sadu usinaid majahoidjaid-kojamehi, kes on oma tööga korralikult hakkama saanud sama kaua või veel kauem, ilma et keegi neid otse-eetrisse tassiks või seda vajalikuks peaks.
Ometi pole põhjust meie sõltuvust Brüsselist üle dramatiseerida. Eestis leidub küllaldaselt tegevusvaldkondi, kus kohalik teovõimas valitsus saaks palju kasulikku korda saata. Aga ka need valdkonnad jättis Ansip puutumata. Peatun kahel, mille kohta mul on kõige selgem ülevaade: kanepi legaliseerimine ja haldus­reform.
Esimesega said hiljuti hollandlaste eeskujul hakkama USA Colorado ja Washingtoni osariik. Eestis valitseb aga täielik vaikus, ehkki meile oleks sellest palju rohkem kasu kui niigi rõõmsameelsetel ameeriklastel. Eestlaste üks rahvuslikke põhihädasid on ju ülearune pessimism ja virisemine. Legaalne mõnuaine alkohol kipub pahatihti, eriti meeste puhul, neid hädasid hoopis süvendama, mistõttu ei ole lahendus.
Pealegi tarvitavad Eestis kanepit enamasti noored ja rahutu hingega inimesed, just need, kes enamasti kodumaalt lahkuvad. Nii et saaksime ühtlasi veidi leevendada ka väljarännuprobleemi. (Igaks juhuks täpsustan: legaliseerimise all pean silmas oma tarbeks kasvatamist ja kanepikohvikuid, mitte selle mõnuainega äritsemist vabaturul. Viimane suurendaks veelgi selles valdkonnas praegu valitsevat stiihiat.) Kanepi legaliseerimine ei suurendaks mitte ainult meie rahvuslikku koguõnne, vaid muudaks Eesti omamoodi Kirde-Euroopa Hollandiks uudishimulike kanepituristide vooga, kes siia kaunikesti kenad summad jätaksid. Aga küllap jõuab Läti meist ette ka sel alal – nagu ta jõudis radikaalse haldusreformiga ja Sotši olümpial medalite võitmisega.
Eesti on sisepoliitiliselt täiesti idiootlikus olukorras nagu liikleja, kellel on ühes jalas suusk ja teises uisk, ehk siis erakonnad ja valimisliidud. Esimesi ja teisi ei ühenda miski peale võimuiha. Viimasel KOVil jõuti juba säärase absurdini, et mõnel pool (Raplas) ühinesid kõik volikogusse pääsenud erakonnad koalitsiooniks valimisliidu vastu ehk siis tegutsesid ise nagu üks suur valimisliit. Valimisliidud valitsevad nagu kohalikud väikevürstid, kellel on naabritega üksnes formaalne, mitte maailmavaateline või aateline läbikäimine. Rikkaim ja suursugusem neist on Pärnu markkrahv Toomas Kivimägi. Isegi seal, kus liitudel otsustavat võimu ei ole, näiteks Tartus, teevad nad linna juhtimise raskemaks juba puhtaritmeetiliselt. Kuuel osalisel on ju tunduvalt keerulisem läbi rääkida kui neljakesi. Keegi ei saa ennustada, mismoodi hakkavad valimisliitude esindajad käituma tulevastel presidendivalimistel, kui see üldkogu hooleks jääb. Või kuidas nad suhtuvad Venemaaga piirilepingu sõlmimisse? Üldse: ükskõik millise kogu riiki hõlmava küsimuse lahendamisse?
Kogu selle tsiviliseeritud maailmas võimatu, kuid Kesk-Aafrika tribalistlike traditsioonide taustal täiesti normaalse olukorra on tekitanud valimisliitude keelamise seaduse tõkestamine õiguskantsleri poolt. Viimasel on aga väga hea argument. Praeguste pisikeste omavalitsuste piirides ei saa inimesed organiseeruda erakondadesse, moodustada näiteks Põlisvändralaste Parteid, sest neid on selleks liiga vähe.
Selle asemel et midagi asjalikku teha, korraldati mullu jabur farss tõmbekeskuste kaardile kandmisega, mis segadust veelgi suurendab, sest mingit reaalset funktsiooni neil ju pole.
Haldusreformi takistamisel on Ansip otsene süüdlane, sest ta on korduvalt rõhutanud omavalitsuste ühinemise vabatahtlikkust (vt näiteks „Ansip ei näe vajadust omavalitsuste liitmise järele”, postimees.ee 24. X 2011). Pole vaja olla oraakel, et ennustada: sel moel ei toimu kuigi entusiastlikku ühinemist, sest kohalikud valimisliidud on moodustatud ju praeguste vallapiiride järgi ning nendes tunnevad nad end kõige mõnusamalt.
Kokkuvõttes: Eesti oleks aastal 2014 võinud olla stabiilse poliitilise süsteemiga õnnelike inimeste riik. Aga ei ole. Ja Ansip ei teinud midagi, et oleks.
Eesti meedia kohta võib aga öelda, et hoolimata kiirest tehnilisest progressist on selle sisuline areng lootusetult takerdunud kusagile üheksakümnendate algusesse, kui peaministrid olid tõesti olulised ja vajalikud isikud. Mis puutub aga uude peaministrisse, siis ootan suure huviga meie uuriva ajakirjanduse sensatsioonilisi paljastusi selle kohta, mida vabamüürlased Siim Kallase panustatud kümne miljoni dollariga ikkagi vahepeal ette on võtnud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming