Kasutajate mäss

Indrek Ibrus

Kas ka televisioonis sõimlev kodanik jääb nüüd edaspidi ise vastutusest vabaks?Pea pooleteise aasta eest, 2007. aasta novembris, leidis aset esimene juhtum, mille kaudne tähendus Interneti suhtlusvõrkude ja sellesarnaste sisuteenuste arengule ning neid mõjutavate võimusuhete, regulatiivsete raamistike jms kujunemisele võib osutuda küllalt suureks. Nimelt käivitas Facebook, praegu üks suuremaid üleilmseid suhtlusplatvorme, oma tollal uuendusliku reklaamimudeli Beacon. Lahendus oli firmale oluline, sest enamasti puuduvad üleilmsel sotsiaalvõrgundusel siiani toimivad ärimudelid ning sestap oodatakse selliseid lahendusi nagu seenevõrk vihma. Beaconi olemus seisneb selles, et  kui kasutaja ostab programmiga ühinenud veebisaidilt mõne toote, näiteks Amazonist filmi, siis saavad kõik kasutaja netisõbrad sellekohase teate. Tegu on niisiis reklaamiformaadiga, millega reklaamijatel õnnestuks kasutajate tegevuse kaudu jõuda hästi sihitud viisil potentsiaalsete klientideni. Lahenduse probleemseks aspektiks oli ent see, et kõik Facebooki kasutajad liideti sellega automaatselt.

Nii et tahtsid sa või mitte, enamikust su veebiostudest sai poolavalik teave. Ning see tõi vastureaktsiooni. Kasutajad protestisid nii privaatsusküsimuste osas kui ka soovimatusest muutuda virtuaalseteks  reklaamikandjateks. Kuid nad ei protesteerinud ainult niisama, vaid ka organiseerusid seal keskkonna sees agaralt, vormistasid ja esitasid üheskoos nõudmisi. Kümne päeva pärast oli Facebooki juhatus sunnitud taganema ning Beacon muudeti vaid vaba osalusega programmiks, millega soovijad said tahtmise korral ise liituda. Teine juhtum leidis aset paari kuu eest. Esmalt võttis Facebooki juhatus ette ja  muutis Facebooki ametlikke kasutustingimusi ühepoolselt ja üsna vaikselt nõnda, et kogu kasutajate selles keskkonnas loodud sisu muutus teenust pakkuva ettevõtte intellektuaalomandiks. Kui kasutajad selle asjaolu veidi aja pärast juhtumisi avastasid, oli lärmi ja protesti muidugi palju. Ning peatselt ei jäänud Facebookil taas üle muud kui ajutiselt muudatustest taganeda. Edasine on olnud aga eriti tähelepanuväärne: Facebook alustas protsessi, mis kaasas kasutajad otseselt uute „Facebooki põhimõtete” ning  „Õiguste ja vastutuste deklaratsiooni” koostamisse. Ning seejärel, muidugi, mis puudutab loodud sisu omandiõigusi, siis liigutati need üsna kiirelt tagasi teenuse kasutajatele. Kogu loole pandi punkt kahe nädala eest, mil kogu Facebooki kasutajaskonnale anti võimalus ühistöös sündinud reeglite üle hääletada – tulemuseks hääletanute selge enamuse heakskiit. Miks ma need lood esile tõin? Asi on kasutajate võimes organiseeruda, nende õigustes ja nende saavutatud võimus suunata teenuseplatvormi ärimudeleid ja arengut. Antud suhtlusplatvorm on muutumas dialoogiliselt juhitavaks, nõnda, et ka selle kasutajatel, kes on sisuliselt ka selle kogu sisu autorid, on sellest tulenevalt ka märkimisväärne sõnaõigus. Kui kasutajad on korraga nii auditoorium kui autorid, siis pole võimalik käsitleda neid enam niisama lihtsalt kui amorfset massi silmapaare, mida kaubana reklaamiandjatele maha müüa. Neilt tuleb selleks luba küsida.       

Kohus ei mõista uut meediat

Siinjuures tuleb tähele panna, et Facebooki kasutajad identifitseerivad end oma täis- ja pärisnime all. Nad esinevad seal nendena, kes nad on ka elus. Teiseks, Facebook ja kasutaja sõlmivad platvormi kasutamiseks alguses lepingu. Kasutaja peab nõustuma hulga tingimustega, kuid seetõttu saavad neist seejärel lepingupartnerid. See, millised on kasutaja õigused, võimalused ja kohustused, pannakse paika lepinguga. Ning lepingu üle, nagu me viimaste nädalate jooksul näinud oleme, saab ka läbi rääkida. Ning siit järeldub muu hulgas, et kui nn kasutajad-loojad on saamas uusi õigusi meedia- ja kommunikatsiooniplatvormide valitsemisel, siis tähendab see reaalselt ka selgelt võetud ja antud vastutust – iga uus õigus tähendab ka uusi kohustusi ja vastutust.

Siit jõuame ringiga Eestis jõudu koguva diskussioonini kohaliku Interneti-ajakirjanduse kasutajakommentaaride regulatsioonikatsete teemal. Online-väljaanded on seejuures pidevalt väitnud, et kohtusüsteem ei mõista uut meediat, sest seal loovad sisu kasutajad, ning kommentaaride reguleerimine nõnda, et keskkonna haldaja nende eest vastutuse  võtma peab, paneks päitsed pähe ka sellistele keskkondadele nagu Rate.ee või interaktiivsed fotoalbumid, kus kasutajad ise oma sisu loovad ja pakuvad. Nende väide on, et uut meediat ei tohiks reguleerida vana meedia reeglite järgi. Ka endine telejuht Ilmar Raag sedastas hiljuti, et kohus on hakanud meediavabadust piirama, ning küsis, miks küll ei pea vastutama solvavaid kommentaare kirjutanud isikud. Et kas ka televisioonis sõimlev kodanik jääb nüüd edaspidi ise vastutusest vabaks? Ma arvan, et, koosmõjus annavad need argumendid vahest tahtmatult võtme mõistmaks nende puudusi. Raag räägib  meedia vabadusest, sõltumatust ajakirjandusliku sisu tootmisest. Delfi töökat kollektiivi ent see nimelt segabki, et nende tegevust võrreldakse ajakirjandusega ning kommentaare lugejakirjadega. Delfi, võib aru saada, end ise ajakirjandus-institutsiooniks ei tunnista. Pigem peetakse end „uue meedia” institutsiooniks ja samastatakse Rate.ee-ga.     

Uue ja vana meedia vaheline piir on hägune

Ma kardan, et online-uudiseportaalide katse enda ja vana meedia vahele sellist piiri tõmmata ei ole just kergete killast. Tegevuse sisu on ju päris suures osas sama: avaldatakse uudislugusid ja kommentaare/analüüse. Rate.ee-ga, mis on puhas suhtluskeskkond, jagatakse küll sama levikanalit, kuid nende põhitegevus  erineb seejuures märgatavalt rohkem kui võrdluses Postimehe või Eesti Päevalehega. Tuleb tähele panna ka olulist asjaolu, et lugejakommentaaride Eesti konventsioon näeb ette nende esitamise ajakirjandusliku sisu lahutamatu osana. Neid reklaamitakse eraldi pealkirjade (ja punase värviga lausa esile tõstetud) osana. Need pannakse tõukuma konkreetsest ajakirjanduslikust materjalist. Kasutajatele ja reklaamiandjatele suunatuna on see kõik üks pakett, keskkond ja kaup, millega ettevõte  oma leiba teenib. Sellise formaadi puhul peaks keskkonna pidaja võtma avaldatu eest vähemalt osalise vastutuse. Kuid mul on Eesti online-ajakirjandusele ja lugejakommentaare edastavatele ettevõtetele ka hea uudis. Kuigi on ähvardatud vastupidist, ei saa nn Delfi versus Leedo kaasus saada neile kuidagi lõplikult saatuslikuks ning veel vähem puudutab see selliseid tooteid nagu Rate.ee või kas või selle üleilmse kasutajaskonnaga alternatiivid nagu Facebook,  MySpace, YouTube jpt. Õigupoolest tulebki neil oma edasises eneseregulatsioonis ja oma suhete paikapanekul kasutajatega viimaste suunas vaadata. Pangem siin tähele loo alguses kirjeldatud fenomeni, kuidas uuele meediale nii olulistest nn loovkasutajatest sai Facebooki kui platvormi arengut mõjutav sõnaõigusega jõud. Ning et selle üheks eeltingimuseks oli keskkonna ja kasutaja lepinguline suhe, millega sätestati sõbralikult õiguste ja vastutuse jaotumine. 

Eesti online-ajakirjanduse probleem

Sel taustal ilmnebki suurema osa Eesti online-ajakirjanduse probleem. Jättes kasutajad registreerimata, lepinguta, pakkumata neile oma keskkonnis teatud identiteedi-representatsiooni võimalust ning jättes sellega nad oma keskkondadega ka tihedamalt sidumata, jäetakse nad lõppkokkuvõttes ilma ka õigustest, mis puudutab antud keskkondade elukorraldust. See on meedia-institutsioonidele muidugi mugav. Ent nii on  kasutajad ka vabad vastutusest antud keskkonnas avaldatu eest.

Seega, kui tõstetakse kilbile uuele meediale iseloomulikku kasutajate lisapanust, siis on käes aeg seda panust ka vääriliselt hinnata. Vaid kasutajat õigustega subjektina tunnustades saab talle ära anda ka osa vastutusest. Oma autorite-kasutajatega sellise uuendatud suhte sisseseadmine oleks lihtne. Ettevõtteile on see aga riski määra küsimus erinevate strateegiate puhul. Kas oht saada kaela lugematu hulk kohtulugusid on suurem kui oht kaotada oma keskkondades see osa dünaamikast, mille annab võimalus juhukülastajatel  ilma igasuguse takistuseta avalikus sfääris osaleda? Kas kasutajate identifitseerimine, neile subjektsuse ja juhtrolli andmine oma online-keskkondades on oht või võimalus? Ning kui see on oht, siis kas traditsioonilistel meedia-institutsioonidel peaks tekkima vajadus end sotsiaal-meediast selgemalt eristada? Ning kuhu tõmmatakse sellisel juhul piir? Mis eristab ajakirjandust uuest meediast ja vastupidi?

XX sajandi hakul tabas industrialiseerunud õhtumaid Ortega y Gasseti sõnutsi ootamatult „masside mäss”, mille garanteerijaks kui ka resultaadiks oli massimeedia. Nüüd, sada  aastat hiljem ja „kasutajate mässu” ootuses, tõuseb massimeedia kui institutsiooni jaoks keskseks küsimuseks iseenese ümberformeerimine: kas suudetakse kasutajat tunnustada kui tõelist meediasubjekti, loojat, autorit ja vastutajat, mitte lihtsalt kui anonüümset kliki- ja kommentaarimasinat (teatud mõttes massisubjektsuse pikendust). Eesti veebimeedial, hoolimata esimestest arglikest katsetest eneseregulatsiooni (ja -määratluse) vallas, on seega konte veel pureda küll ja küll.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming