ETV ehk kõigile meeldimise kunst

Ivar Põllu

ETV kui 360 kraadi raadiuses tulistava, alati alarahastatud, stagneerunud haldussüsteemi ja ruumiprogrammiga riikliku telekanali arvustamine tundub õel ja kurb – sama kurb tundub ent selline jõudude raiskamine ja pidev pidurdus, mis on saanud ETV programmimõtlemise pärisosaks. Iseenesest tundub ka ETV programmi kritiseerimine nõme, nagu ka toimetaja üleskutse ETV programmist kirjutada. Samas on selline reaktsioon ebaadekvaatne. On loomulik, kui kommenteerimata  või seisukoha võtmata jätmisega välditakse jama sisse sattumist või enese kellegi/millegi propagandamasina ette rakendamist. See on umbes nii, et nupukamad ei taha enam Savisaart materdada ka, sest see on reklaam.

Lühidalt öeldes on ETV õnnetus tema kohustuses olla absoluutselt kõigile mõistetav ja igaühele huvi pakkuda. See on küll võimatu, kuid ometi on juba aastaid ETV-lt seda nõutud ja tublid ETV inimesed on seda ikka ja jälle püüdnud. Nii on tänagi ETV saatekavas nii kuivik-teemasaated, pehmed publitsistikasaated kui ka kollane vaht. Iseenesest vist mitte  väga halvad saated – maksumaksjad ju vaatavad –, aga üldpilti ei saa kokku. Siiski, kas ETV peabki olema oma näo poolest nagu inimene, ühe pea, ühe näo ja selge jutuga – võib-olla peabki kõigi soovidele vastav rahvustelevisioon olema nagu seitsme peaga lohe. Kõige kurvem on see, et tundub, justkui ei tahetaks tõsistest teemadest rääkida, või kui, siis irooniliselt ja cool’ilt, nii et tõsist diskussiooni ei saagi tekkida. See on arusaadav teismeliste seltskonnas, kus käesolevas hetkes lahe olemine on maailma kõige tähtsam asi. Kas ka rahvustelevisioonis? Et see  teine variant on võimalik, näitab ETV2. Kui kanalil on selgroog ja idee, siis seda ka vaadatakse. Kui kanal ei püüa kõikidele meeldida, siis ei nõua seda keegi ja siis meeldib ta ehk ka paljudele. Erinevalt ETVst, mis püüab olla kõik (et rahuldada kõiki) ja mittemiski (et kedagi mitte pahandada), on ETV2 tema ise, vaikselt kasvav ja arenev telekanal, mille saatekava (mis enamasti toetub ETV arhiivile) paneb imestama, kuidas ETVs juba aastaid nii kehva programmi on tehtud, kui ometi arhiivis on nii palju kulda.

Seega on kulda alati ETVs leitud, aga see on tihti jama varju jäänud.  Äkki peakski ETV1 kontsentreeruma, erakanalitega võistlemisest ja sisutühjade igapäevasaadete tegemisest loobuma ja keskenduma arhiivi tootmisele? Võib-olla see olekski kõige parem fokuseerimise viis? Sest kui mitte teha järjekordset saadet, veeretada minuteid saate lõpu poole, vaid talletada aega, mõeldes nii olevikuvaatajale – kuid paljugi ka tulevikuvaatajale –, saab selgeks, millest tasub ja millest ei tasu rääkida, mis on vaht, mis on tapeet, mis on mula, mis on päevakajaline vuugitäide vastukäivate faktide vahel jne. Kui me ei suuda või ei julge käesolevas hetkes anda  oma elule adekvaatset hinnangut ning eelistame bluffida ja ühiskondlikku arvamust kujundada, siis võiks vähemalt ETV tegelda selle asemel veelgi rohkem meie elu arhiveerimise ja talletamisega, igaks juhuks varustades saated ka juba inglisekeelsete subtiitritega, et tulevikus oleks lihtsam selgitada, mis siis selle rahvaga juhtus.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming