Ei eksi see, kes midagi ei tee

Mart Soidro

Juba teab mitmendat olümpiat järjest on meie rahvusringhäälingu raadioajakirjanikud teletegijatest leidlikumad ja säravamad. Viimases Sirbis (3. VIII) torises Kaarel Tarand kulukate ja oma aja ära elanud olümpiamängude kallal. Kuigi artikkel lõpeb aplombiga: parem üks Michal peos kui kolmkümmend kaks sportlast mängudel, tögab peatoimetaja riivamisi ka meie spordiajakirjanikke ja nende reportaaže. Nendel tahangi peatuda. Eestit esindab olümpiamängudel 32 sportlast, aga vähem on tähelepanu pälvinud fakt, et nende tegemisi kajastab 40 akrediteeritud ajakirjanikku (22 ERRist, 6 Delfist/Eesti Päevalehest, 4 Õhtulehest, 3 Postimehest, teistest vähem). Meeldetuletuseks: 20 aastat tagasi Barcelona olümpiamängudel esindasid Eestit 37 sportlast ja 10 ajakirjanikku. Erinevalt sportlastest, kes kõik on täitnud olümpianormi, pole ajakirjanike puhul kaugeltki selge, millise printsiibi järgi nad valituks osutusid ja keda nad esindavad. Näiteks Tiit Lääne on akrediteeritud TEA kirjastuse poolt, kuid teeb kaastööd hoopis Tallinna munitsipaaltelevisioonile. Paralleele tõmmates on viljakas spordiraamatute kirjutaja üles antud sünkroonujujana, kuid osaleb millegipärast hoopis taek won do’s. Olümpiakomitee pressiatašee Sven Sommer vastas sellesisulisele arupärimisele diplomaatiliselt, et tegelikult pääsesid olümpiamängudele kõik tahtjad. „RO K eraldab meile kvoodi ja on meie huvides, et selle täidame. Aga selge, et me ikka täiesti suvalisi inimesi ei akrediteeri.”

Raadiokuulajate küsimustele vastates kinnitas Tarmo Tiisler, et ka kõik ajakirjanikud on täitnud kvalifikatsiooninormi. Suure tõenäosusega pidas ta silmas siiski rahvusringhäälingu akrediteeritud ajakirjanikke ja tehnikuid, kelle tööle pole tõesti suurt midagi ette heita. Tahan hoopis kiita, eriti raadioinimesi eesotsas Margit Kilumetsaga. Kirjutasin siinsamas Sirbis seitse aastat tagasi, et Kilumets on nagu rätsep, kes miskist väljamaa ajakirjast leidnud põhilõike ja toodab nüüd aastate kaupa ühe ja sama tegumoega pükse. „Vahe on vaid suuruses ja selles, et kord on need taskutega, kord ilma” (30. IX 2005). Võtan sõnad tagasi ja olen kindel, et Margit Kilumetsa 7. augusti maadlusreportaažid ja intervjuu Henn Põllustega lähevad meie spordiajakirjanduse kullafondi. Oskar Lõvi ja Gunnar Hololei võivad rahus puhata, Kilumetsa näol on neil mantlipärija (taskutega!) olemas. Tema säravat olümpiaülekannet mäletatakse aastakümnete pärast samamoodi nagu Tiit Karuksi ja Tiit Räägu võistlusjärgset intervjuud Jaak Uudmäega pärast Moskva olümpiamänge.

Juba teab mitmendat olümpiat järjest on meie rahvusringhäälingu raadioajakirjanikud teletegijatest leidlikumad ja säravamad. Hea meelega lisanuksin epiteetide nimistusse ka isikupära, kuid kergejõustikureportaaže kuulates on Joosep Susil ja Taavi Libel väga raske vahet teha, sest üheskoos moodustavad nad teravmeelse tandemi. Näiteks olümpiavõitja ja mitmekordse maailmameistri Tatjana Lebedeva 10. koha kolmikhüppes võttis duo kokku nii: „Kui sul on vanust 36 aastat, siis võid sa ju oma pea punaseks värvida, aga jalad sind enam niikuinii kaugele ei kanna.”

Olümpiadebütante iseloomustab ka hea mälu ja lai silmaring. Michael Phelpsi järjekordset kuldmedalivõitu kajastades meenus tandemile, et „pärast eelmisi olümpiamänge tegi Phelps igasugu asju. Näiteks kasvatas vahepeal endale sellised vuntsid, mida muidu oleme harjunud nägema saksa pornofilmides” (Vikerraadio 5. VIII). Aeg-ajalt balansseerivad Susi ja Libe hea maitse piiril ja tuleb ette ka libastumisi. Aeg-ajalt muutuvad noormehed pateetiliseks ja paljusõnaliseks: à la millised tunded ja meeleolud valitsevad udusel Albionil, kus maailma noorsugu saab kokku juba kolmandat korda? Millised on meie esindajate võimalused neil mängudel? Milliste mõtetega lähevad nad vastu eelseisvatele vastutusrikastele võistlustele jne. Eks natuke naljakas on kuulata ka Susi jutte amatöörspordi lätete otsimisest (22. VII) ja Libe kurtmist selle üle, et torni sünkroonhüpped on igavad (1.VIII).

Udusel Albionil rassivaid noorukeid toetab Tallinnas „Olümpiaraadio”, kus päevajuhtideks Riina Eentalu, Margitta Otsmaa, Tiit Karuks ja Toomas Luhats. Viimasel on kodutöö jäänud tihti tegemata. Anžela Voronovat pidas Luhats vibulaskjaks (4. VIII), mälumänguri Benno Sivadi viktoriiniküsimust üle korrates sai Harrow’ koolist ilmselt kaubamaja järgi Harrodsi kool (2.VIII).

Iseenesest peaks telemeestel raadiokolleegide ees olema pildi näol toetav eelis, mida nad pahatihti oma töös ära kasutada ei oska. Prime time’i ajal on eetris „Olümpiapäev Londonis”, kuid seda päeva (või eelmise päeva) kokkuvõtvaks saateks nimetada oleks ilmselge liialdus. Suure osa pea tunniajalisest eetriajast moodustab meelelahutuslik osa. Ma ei ole kindel, kas avalik-õiguslik televisioon peaks reporter Kristjan Ojangu isikus ja tema küllaltki säratus esituses tutvustama Londoni tänavamuusikuid, Scherlock Holmesi poodi, ühte pubi, kust pidi saama mulgikapsaid (mis päriselt ei olnud siiski mulgikapsad), ja ühte joomapidu, mida hellitavalt Eesti gildi kokkusaamiseks nimetati. Las jääda seda sorti žanr ikkagi Kanal 2 ja Delfi pärusmaaks!

Kui siia lisada Marko Kaljuveere ülipikad heietused juba kuuldud teemadel, televaatajate küsimused huvitavale saatekülalisele (näiteks 6. augustil oli vastajaks Neinar Seli), siis möödubki tund nagu linnutiivul ja värskete olümpiauudiste jaoks aega ei jää.

Kuni Heiki Nabi hõbemedalivõiduni oli meie kirjutav press mustas masenduses. Võrgumeedias sai operatiivselt itkeda, aga jääva väärtusega leheartiklid pidid ajavahe tõttu ootama ülehomset päeva. Leheruumi (ja ka Kanal 2 eetriaega) aitas täita meie sportlaste esindusvorm, millesarnast polnud näinud ühegi maailmakuulsa moepolitseiniku nõudlik silm. Õhtuleht väsis nädala möödudes teema käsitlemisest, aga Elo Mõttus-Leppik hoidis vormipükste trakse kenasti üleval ka Heiki Nabi võidupeol.

Verdtarretav vormilugu ei jäänud kaugeltki ainsaks, mis rikkus meie lehemeeste meeleolu. Juba teisel võistluspäeval selgus, et meediat vedavate bussijuhtide hulgas on ka selliseid, kel pole õrna aimugi, kuhu sõita tuleb („Košmaar! Korraldajad vedasid sõudekeskusesse suundunud ajakirjanikke alt”, Delfi 29. VIII). Ei möödunud päevagi, kui meie kirjatsurad avastasid, et nende töötsoonis maksab kokakoola kaks naela ja 30 penni ja said teada, et olümpiakülas kukkus dušiotsik ühele eestlasele pähe. Aga see oli alles algus! „Pärast hilist naiste käsipallimängu avastasid ajakirjanikud, et olümpiabussid enam ei sõida, metroo on suletud ja tühermaal pole ainsatki taksot,” ahastas Jaan Martinson, kes jõudis hotelli tol mäletusväärsel ööl alles kell viis hommikul (Õhtuleht 30. VIII). Mõistan vana lehemehe kannatusi. London ei olnud meie tipptegija tulekuks ilmselt valmis. Ja vaevalt see Martinsoni lohutab, et ootamatusi tuli ette ka sportlastel: kes ei kuulnud pauku, kes ei saanud süüa, kellele ei meeldi hommikul ujuda ja kelle vastane oli kreemiga koos.

Nõukogude ajal oli Emajõe Ateenas Tartu linna täitevkomitee otsusega kerjamine ja ennustamine keelatud. See määrus võiks kehtida ka tänapäeval, vähemasti olümpiamängude aegu. Rein Kilk ennustas minu mäletamist mööda pärast Pekingi olümpiat, et Eesti saab Londoni sõudekanalil vähemalt kaks medalit, neist ühe kuldse. Kümmekond päeva tagasi kuldsuu enam kulda ei ennustanud, aga medal pidi tulema. Isegi pärast meie paatkonna neljandat kohta jonnis Kilk infantiilse järjekindlusega edasi (Kilk: „Olin medalis kindel”. Siimann: „Rahune maha!”, Õhtuleht 3.VIII). Kuid ega see perutajat vaigista, ta on 100% kindel, et Rio de Janeiros tuleb kaua oodatud kuld.

Jaan Martinson vaagis finaali eel pikalt kõigi paatkondade šansse ja järjestas esikuuiku (täppi läks vaid viies ja kuues koht). Kollase ajakirjanduse lipulaeva 3. augusti lehenumbri päises ilutseb pealkiri: „Õhtuleht ennustab: sõudjad saavad pronksi!” Sama löövalt jätkati ka järgmisel päeval: „Krahh olümpia sõudekanalis: miks medalit ei tulnud?”.

Medalid õnneks tulid. Pärast seda, kui ükski naljahammas enam ennustada ei tihanud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming