Eesti Ekspressi omavärav

Mel Huang

Oma suurepäraste saavutuste ja tugeva PR-masinaga on Eesti kujundanud endale eduka väikse riigi maine. Maailmakuulsad ajalehed avaldavad uudiseid järjekordsest edukast IT-idufirmast või kui ilus on Eestisse reisida. Isegi hiljutine Twitteri-sõda riigipea ja Nobeli laureaadi vahel tõestas rahvusvahelisele avalikkusele, et Eesti teab, mis ta teeb. Sirvisin aga hiljuti New York Daily Newsi – USA tiraažilt neljandat ajalehte – ja nägin pilti koonduslaagrist koos vapustavalt rumala eestikeelse kommentaariga. Ja jäin tummaks. Avasin lingi, selgus, et tekst on Eesti Ekspressist, täpsemini selle huumorirubriigist, kus visatakse nalja sama tundetu Gastermi reklaami üle. Mis toimus Eesti Ekspressi toimetajate peas? Kas nad tõesti arvasid, et see „nali” väljapoole Eesti piire ei levi? On aasta 2012, meil on Internet, Twitter, Google Translate jne. Ühtäkki analüüsiti seda „nalja” Indias, Iirimaal ja Iisraelis. Too algreklaam oli juba piisavalt õudne, ent on täiesti andestamatu, et üks suuremaid ajalehti ekspluateerib sama teemat nõnda aju- ja tundevabalt.

Mõned mu Eesti sõbrad ei võtnud seda väga südamesse, ütlesid, et see on nali ja seda tuleks ka naljana võtta. Kuid nad ei mõista, kui tõsised armid Eesti renomeele millestki sellisest jäävad, kuidas kahjustub Eesti bränd. Naljad ei pruugi alati olla naljad.

Mida mõtleksid eestlased, kui mingi firma või ajaleht naljataks juuniküüditamise teemal, näiteks rongihilinemiste kontekstis. Või näiteks mainivad Estonia uppumist seoses vajadusega käia ujumiskursustel? Kujutame ette, mis siis juhtuks. Eesti reaktsioon oleks äkiline ja vihane – vallanduks süüdistuste laviin, kuidas maailm „ei saa aru” Eesti valusast ajaloost ja kogemusest. See kõik poleks üldse naljakas.

Eestlased peavad aru saama, et see tänav on kahesuunaline: kui soovid, et austataks sinu ajalugu, pead austama ka teiste ajalugu. Olen juhtinud tähelepanu Ukraina nimede vene transkriptsioonile Eesti meedias. Kui tahta, et Tallinn kirjutataks kahe n-iga, siis pole ka õigust nende nimesid venestada.

Ma olen peaaegu 20 aastat töötanud koos Eestiga ja Eesti heaks, üritades maailma lähemale tuua sellele riigile, millele olen pühendanud oma elu ja karjääri. Vahel on olnud päris keeruline selgitada Eesti ajalugu, näiteks selliseid vastakaid teemasid nagu Eesti leegion, Sinimäed, pronkssõdur. Eesti Ekspressi idiootne nali teeb minusuguste töö palju raskemaks.

Vahel kritiseeritakse Eestit ebaõiglaselt seoses osa minevikutõlgendustega. Leidub inimesi, kes ikka veel ei saa aru, et Teise maailmasõja aegne võitlus Nõukogude Liidu vastu ei võrdunud Natsi-Saksamaa poolele asetumisega … Aga me üritame selgitada … Õnnetuseks lisavad aga Eesti Ekspressi „naljad” vaid õli tulle Kremli PR-võitluses Eesti vastu.

Kõik, kes te mõtlete, et PR on ületähtsustatud, siis vaadake, kui palju kriitikat saab Läti, kui Riias toimuvad iga-aastased Läti leegioni (Latviešu Leģions) marsid. PR on tähelepanu ja Eestil on õnnestunud ennast rahvusvahelises meedias paremas valguses näidata.

Kui Eesti Ekspress avaldab oma ebaõnnestunud nalja kohta poolsiira vabanduse, millest ikka kaigub vastu üleolekutunne, tekivad küsimused selle lehe kvaliteedi ja eetilise ajakirjanduse kohta. Eestlased on tundnud uhkust selle üle, et on maailmainimesed ja oskavad näha asju laiemas kontekstis. See juhtum näitab aga, et päris nii see veel pole. Vähemalt mitte kõiges.

Mel Huang on New-Yorgis elav Eesti asjade vabakutseline analüütik, teinud Tallinnas kaastööd Vaba Euroopa raadiole.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming