Aarne Rannamäe 10. V 1958 – 10. IX 2016

Sel kurval nädalal mõtleme Aarne Rannamäe suurepärasele ajakirjanikuteele.

40 aastat tagasi tuli Aarne Rannamäe õppima ajakirjandust Juhan Peegli ajakirjanduse erialale, oli kursuse vanem ja üldisemalt Peegli ajakirjanduskoolkonna vaimsuse üks kujundaja. Ajakirjandus on praktiline eriala, kus eelkäijatel on tohutu roll selles, milliseks inimene kujuneb. Aarnet iseloomustas õppimine oma eelkäijatelt ja küsiv meelelaad: ta kirjutas oma esimese akadeemilise töö Valdo Pandi kohta, jõudis Pandi mitmete ajastu­dilemmadeni, õppis Pandilt.

Ajakirjaniku elukutse võib sisaldada implitsiitset konflikti normatiivse ja kogemusliku-refleksiivse tasandi vahel. Aarnel oli tahet ja julgust esitada olemuslikke küsimusi, ta ei otsinud „õigeid“ normatiivseid vastajaid, et lasta neil mõttetult vahutada, vaid uuris inimeste tehtud valiku põhjendusi, analüüsis tõlgendajate tõlgendusi, selgitas protsesside mõtet. Teame, et ajastute kõverpeeglis on keeruline näha pilti sellisena, nagu see suhteliselt moonutamata mosaiigikildudest kokku panduna olla võiks. Kui hiljuti kaitstud doktoritöö alusel selgus, et eesti ajakirjanduse tunnuseid on perifeersus ja normatiivsus, siis Aarne Rannamäe töötas mõlemale vastu, olemata perifeerne või normatiivne.

Ajakirjanikutee ülikooli perioodil ei olnud Aarne nn päntri elanik (ühiselamu aadressil Pälsoni 14), ent ta oli legendaarsetes päntri ajakirjanduslikes töötubades (ajakirjanike kujunemiskeskkond, ühiskonnakriitilise avalikkuse kasvulava) aktiivne osaleja ning aastal 1980 nn seminarka koosolekul (TRÜ aulakoosolek raamatukogu sulgemise vastu) ka üliõpilaste teravate küsimuse esitaja ülikooli rolli kohta ühiskonnas ja raamatukogude rolli kohta ülikoolis.

See, kellel on suured teadmised maailma asjade kohta, jääb maailma asjade mõtte üle arutledes kriitiliselt küsivaks, nagu nägime seda Rannamäe viimses testamentlikus intervjuus – ajakirjaniku roll on esitada kiuslikke küsimusi. Sellised kiuslikud küsimused võivad olla ühiskonna arengu mõttes tohutu väärtusega. Nii nagu oleme üle elanud riigikaotuse perioodi ja saanud Eesti riigi tagasi paljus ka tänu selgete printsiipidega inimestele – 1980ndate lõpu Eesti ühiskonna ümberkujundamisel juhtisid avalikkust suuresti raadio- ja telemaja inimesed. Aarne oli kogu murranguprotsessis aktiivne, jäi „oma liistude juurde“, ajakirjaniku küsijarolli.

Aarne Rannamäe kuulus Ringhäälingu Nõukokku ajakirjanike esindajana, ta muretses ajakirjanike rolli pärast ühiskonnas. Ka Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi taastamisel pärast Juhan Peegli surma oli Aarnel oluline roll. Ajakirjanduse professionaalset rolli võttis ta väga tõsiselt.

Eesti Kultuurkapitalis ei ole ikka veel taastatud ajakirjanduse kapitali ja see on Aarne näitelgi selgelt ülekohtune: miks poleks 33 aastat ajakirjanduses töötanud töömees võinud saada näiteks mõne loomingulise stipendiumiaasta, et rahulikult mõelda-uurida? Akadeemiline töö ei olnud talle võõras, vastupidi: paar aastat tagasi kurtis ta, et oma teadmiste-kogemustega tuleks tal teha midagi üldisemat – näiteks doktoritöö.

Teame, et nõrk ajakirjandus, mis ei täida oma rolli protsesside kriitilise uurija ja küsijana, on oht riigile. „Vabariigi kodanike“ saade on toiminud Eesti ühiskonna tugevdajana, sel on ühiskonna aruteludes oma koht praegu ja meie ajaloo seisukohalt. Aarne Rannamäe pani maha rohkesti uusi märke, kuid oli ülimalt tagasihoidlik inimene. Kurb sarnasus on tema uuritud ajakirjaniku Valdo Pandi looga seegi, et ta tegutses aktiivselt kuni viimse elupäevani ja kõik jäi pooleli. Aarnet jääb iseloomustama mõtteavaldus: rohkem avarat silmaringi, ajakirjanduslikke kiuslikke küsimusi ja tõeotsinguid!

Eesti Akadeemiline Ajakirjanduse Selts

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar