Hääbuv Tartu vaim ja köögiviljasadu

Veiko Märka

„Hakkab jälle pihta 2” ETVs pühapäeval kell 20.30, „Kartulid ja apelsinid” TV3s esmaspäeval kell 20.30. Naljakaid telesarju võib teha kahte moodi: teadlikult ja kogemata. Tänavune hooaeg näitab, et kumbki tee ei garanteeri edu.

„Hakkab jälle pihta” osaliselt uuendatud, kuid üldiselt stabiilne koosseis jätkab oma kohati naeruväärset, kuid veel enam kaastunnet äratavat eksistentsi üsna samal tasemel kui esimesel hooajal. Tegu on minimalistliku huumoriga – nalja tuleb kohati luubiga otsida –, kuid selle olemasolu on siiski kindlam kui universumi kärjetaoline struktuur. 
Mind üllatas, kui palju assotsiatsioone tekitab „Hakkab …” varem Eesti ekraanidel või lavadel nähtuga. Ainuüksi kolmandas osas (26. I) leidus otseseid viiteid vähemalt kahele teatritükile (Urmas Vadi „Rein Pakk otsib naist” ja Jan Rahmani „Saun”) ning vähemalt kahele filmile: „Jan Uuspõld läheb Tartusse” (mopeedi- ja suplusstseen) ning „Mehed ei nuta” –massaažistseen).
Asja teeb põnevaks see, et vaataja ei tea ju, milline motiiv on laenatud teadlikult, milline mitte. Ja kui laen on teadlik, siis kas tegijad eeldavad, et vaataja mõistab seda või mitte. Eriti põnev on see, et hoolimata rohketest assotsiatsioonidest kõige erinevamate kodumaise visuaalse kultuuri produktidega on „Hakkab jälle pihta 2” tegelikult vaadeldav üheainsa objekti ja nimelt telesarja „Kerge elu” paroodiana. Niivõrd sarnased on Margus Prangli (Toomas Karik) ja Helgur Rosen­thali (Raimond Vesilind) ning Helena Merzini (Stella Karik) ja Ragne Pekarevi (Veronika Vesilind) tegelaskujud. Fraas „Kas me ei võiks need asjad selgeks rääkida?” on mõlema paari kõrvalekaldumatu lipukiri. (Ilma et asjad kunagi selgeks räägitaks, pigem vastupidi.) Ja just selle sarnasuse tõttu jäävad „Hakkab …”
peategelased kahvatuks, sest „Kerge elu” pole ometi tõsiseltvõetav eeskuju. Pigem siis juba „Mendi” Rein ja Renate Paabel. Eriti viimane, sest Külli Reinumäe vapustavad, kuid loogilised ümberkehastumised armetu elu heidiku ja kapriisse tõusiku vahel annavad sellele sarjale lisadimensiooni.   
Raimond: „Mul ei ole midagi öelda. Kõik on hästi.”
Veronika: „Palun vabandust.”
Kõlab nagu anekdoot, aga ei ole. On normaalne eesti pereelu. Nagu ka:
Veronika: „Tule mõistusele!”
Raimond: „Tule eest ära!”
Endise õpetaja, kooli- ja perekiusu ohvri Raimondi sujuv üleminek võrk­turundajaks ja luulelaagri alfaisaseks pole põhjendatud, enamik tegelaste järske meeleolumuutusi samuti. Seevastu karakterrollides näeb õnnestumusi: eriti Kais Adlas Raimondi ema Urvena ja Martin Meius pojana. Ainult et kui esimesele on osa piisava ilmekusega ette kirjutatud, siis teine suudaks ilmselt mitmepalgelisemaltki särada, praegu on Mõdus liiga palju narkouima tardunud naeratust. Sarja elavdab autorite teatud enesekriitika, mis laseb neil Raimondil öelda: „Ma olen mees, kellele järjest uusi sõnu juurde kirjutatakse, et kõik saaksid mu üle irvitada.” Seegi võte tuleb nagu kusagilt tuttav ette.
„Hakkab jälle pihta” on tabav pealkiri mandunud Tartu intelligendikeste elu valgustamisele („Provintsiteatri näitleja traagika on selles, et tal pole võimalusi”). Seevastu „Kartulid ja apelsinid” ei vasta üldse seriaali sisule. Tegelikult tõestab iga viimane kui stseen, et kõik naised on apelsinid. Tulemus on sama absurdne nagu Kärt Hellerma suurepärasel testil „Tunne iseennast” (Pikker 1982, nr 9), mille tulemused olid: „5–8 p. Sa oled suurepärane inimene. 9–12 p. Sa oled suurepärane inimene. 13–15 p. Sa oled suurepärane inimene.” Täpsem oleks „Kuidas endale mehi sebida”, kusjuures rõhk on sebimisprotsessil, mitte selle tulemusel, sest retseptid on idiootlikud.
Peategelane psühholoog Vivian on õilsuse kehastus, kes ise kannatades kõiki õnnetuid abistab – uus jumalaema. Õige tee juhatamiseks piisab tal ühest lausest: „Ma olen hull ju” – „Sa oled kena naine, ainult pime mees ei märka seda.”; „Kõik on läbi.” – „Midagi ei ole läbi.”; „Aga ma ei oska teistmoodi.” – „Oskad küll, kui tahad.”;  „Ma ei saa aru, mida ma valesti tegin.” – „Sina ei teinud tegelikult mitte midagi valesti.” (kõik 27. I). Sama kunsti valdab ka Viviani isa: „See on alkoholiga! Teie isa tahab teid ära tappa!” – „Kõik on korras, tüdrukud, sööge edasi.”
Selline viieaastaste tasemel problee-
mide lahendamine teebki „Kartulid ja apelsinid” koomiliseks. Igasugune primitiivsus on naljakas ja laste mõttemaailma põhised naljad klassikalised. Sarjas esineb ka vormilisi apsakaid. Näiteks lause „Ma pole just eriline perfektsionist, aga oma töös tahan olla parim.” on sama tobe kui „Ma pole just eriline ujuja, aga liblikujumises tahan olla parim”.
„Kartulitelgi” on olemas proovisari –
„Pilvede all”. Mõlemat ühendab nais­tegelaste banaalne pealeloetud sisekõne ning meestegelaste ebausutavus osalt nende primitiivsuse, osalt heroiseerituse tõttu („Otto on aga tore mees. Suurepärane isa”, „Sa oled noor. Küll sa varsti taipad, et naistega ongi kogu aeg mingi jama”). Erinevusi on ka. „Kartulites” puuduvad sisekõne vahel tülikad stseenid eri ruumides paljude tegelastega ning nii visuaalses kui ka mentaalses keskmes on Viviani kabinet. Seetõttu mõjub uus sari tunduvalt kompaktsemalt ja loogilisemalt – seda on kergem vaadata. Seegi sari laseb end eesti filmiklassikaga võrrelda: Viviani koogimoosine külaskäik vanematekoju (27. I) vastab emotsionaalselt üks-ühele Iti ja Kusti metsast kojupöördumise järgsele helgele õndsusele „Nukitsamehes”.
Kui sarju paralleelselt vaadata, tekib seos ühe näitleja, Aarne Soro kahe osa tõttu: „Hakkab …” Raimondi vend Lauri, „Kartulite …” Viviani eksmees Mark. Kuna Mark esineb peamiselt tagasivaadetes, siis mõjub Lauri justkui tema vahepeal hoogsalt allakäigutrepil liikunud alter ego – nagu see on lahkuläinud mehe puhul ka tõenäoline. See stereo­efekt rikastab mõlemat sarja.
Kokkulangevusi on muidugi rohkem, mitmed „Hakkab …” suuresõnalised tõdemused oleksid nagu „Kartulite …” stsenaariumist kukkunud: „Ma sain aru, et mehed saavad ka haiget”, „Selleks, et aru saada, kui väga sa kellestki hoolid, pead sa temast eemal olema”. Vahe on selles, et „Kartulid ja apelsinid” eksponeerib seda sorti banaalsusi surmtõsiselt, pateetiliselt, „Hakkab …” seevastu keerab need varem või hiljem kergekaaluliseks.    
Kui lapsik-kriipsujukulik skeem on Vivian, ilmneb kas või võrdlusest samal ajal ETVs korratud „Ohtliku lennu” (2006) osadega, kus sama näitleja Elisabet Reinsalu (Tamm) kehastas nutikat, sensuaalset ja vaimukat uurijat Rita Leidpalu. Ühtlasi kinnitab võrdlus: näitleja oskustest ja võimetest ei sõltu meie telesarjades enam midagi.
Kokkuvõttes pole vahet, kas „Oh jumal küll, ära hakka!” ütleb Mark Vivianile või Raimond Veronikale (või Tom Stellale). Kodumaised telesarjad ahistatud-aheldatud abielumehega fookuses on igavad nii või teisiti. Küll ilmneb kvaliteedi vahe faktis, et „Hakkab …” mõned tegelased esinevad pärisnimede all (Priit Võigemast, Rein Pakk). See lisab sarjale usutavust ja soliidsust, mis „Kartulitel” puudub. Elutu skeem nagu väljamõeldud superstaari Merle Vaariku (Carmen Mikiver) pihtimus jätab külmaks. Kui sama juttu räägiks Vivianile enda kohta Anne Veski, oleks palju huvitavam.
Öeldakse, et elu on julm. Televisioon on palju julmem. Komöödiana planeeritud „Hakkab jälle pihta 2” naerma ei aja (küll pakub intellektuaalset tegevust otseste või kaudsete eeskujude äraarvamisel). Seevastu härdameelse ja didaktilisena välja pakutud „Kartulite ja apelsinide” üle võib hirnuda, nii et kõht kõveras.
Tõsi, vaimse mõõtme puudumist see ei kompenseeri. Nagu ka Vivian Volkonski endale ühel tõehetkel selgitab (27. I): „Miks sa pead ennast lolliks tegema, viimane tobu! Sa oled hale, Vivian, hale.”