„Vähene ajakirjanduslikkus” on kena eufemism

Ott Karulin

Sirbi peatoimetaja kandidaadid Sirbist.

Kui parafraseerida Märt Väljataga, siis püüab kultuuriajakirjandus sisustada eikellegimaad akadeemilise maailma, peavoolumeedia ning kunstimaailma vahel.* Kuidas te seda eikellegimaad kirjeldaksite?
Jan Kaus: Maa, kuhu mahub palju erineva tausta ja taotlustega kirjutajaid ja lugejaid.
Kadri Tüür: Ma ei ütleks, et see on eikellegimaa – sellel väljal liigub siiski märkimisväärne hulk inimesi ja ideid. Kultuuriajakirjandust ei ole vaja defineerida juba ette mingi marginaalse servakesena, pigem näen seda kui kogu eesti kultuuri ühendavat alusvõrgustikku. Selliselt mõistetuna omandab see märksa suurema tähenduse, seda ka omariikluse seisukohast.
Lea Larin: Kultuur on ka laiem mõiste kui vaid professionaalne kõrgkultuur, seega ei eksisteeri eikellegimaad ning kultuurivestlus ei alga võre vahelt, vaid kultuurialast vestlust, kultuuriajakirjandust peaks iseloomustama võime dialoogi astuda ning paljusid erinevaid maailmu kõnetada. Selmet visioonipuudust visioneerida, peaks kultuuriajakirjandus võtma aktiivsema rolli, olema heas mõttes vedur, mis mitte ei vaatle, sedasta ega pelgalt peegelda,  vaid on ühiskonnas ja kultuurielus toimuva osas sisulise debati eestvedajaks, käsitledes  strateegilisi teemasid ja käivitades diskussiooni.
Sven Paulus: Näen kultuuri­aja­kir­jandust ühe toimijana meediaväljal ja usun, et tema ülesandeks on muu hulgas kriitiliselt küsida ühiskonnas toimuva ja seal tooniandvate väärtuste järele. Rõhutaksin veel kord meie ühisloome tulemusel Sirbi visioonidokumendis väljatoodut: meie kultuur siin riigis XXI sajandil vajab inimesi, kes ei mõtle pelgalt elevandiluust tornis, vaid oskavad näha neid ümbritsevaid probleeme, sõlm- ning valupunkte avaramalt, interdistsiplinaarsemalt, kes oskavad analüüsida sama hästi kui sünteesida ning kelle mõtteviis on lisaks avatusele, tolerantsusele ning aatelisusele ka loominguline (sh loomemajandusliku kallakuga).

Sirbi uue peatoimetaja otsimisel räägiti palju Sirbi vähesest ajakirjanduslikkusest. Kuidas Sirbi kontekstis ajakirjanduslikkust mõista: tähendab see lähtumist uudisväärtusest, lihtsamat loetavust või midagi kolmandat?
Kaus: Küsimus on üsna kihiline. Üks võimalik märksõna oleks „liigendatus”, erinevad käsitlusviisid: arvustuste, intervjuude ja esseede kõrval näiteks küsitlused, vestlusringid, teemanumbrid, tiheda autorite roteerumisega kolumnid jne – praktiseerida liigendatust senisest pisut suurema metoodilisusega. Teiseks: kuigi näiteks teemanumbrid võimaldaksid valdkondadevahelisi ja -üleseid käsitlusi, tuleks Sirbi puhul vaadelda ka valdkondi eraldi. Kõige lihtsam näide: iga uut eesti filmi on (veel?) võimalik aasta jooksul eraldi artikliga käsitleda, iga uut eestikeelset kirjandusteost aga vist enam mitte. Üks võimalus on jätkuv nihe kontekstikäsitluste suunas: rohkem lugusid, kus ei uuritaks mitte ainult või eelkõige üksikteost, vaid pigem mingit suundumust, sarja, ilmingut, kuhu teos asetub. See tõstaks ehk materjali poleemilisust (ja sedakaudu loetavustki).
Tüür: Eesti kultuuriajakirjandus koosneb valdavalt ajakirjadest. Sirp ei peaks olema veel üks ajakiri, mis lihtsalt näeb välja kui ajaleht ja ilmub teistest neli korda sagedamini. Ajakirjanduslikkuse all pean silmas seda, et Sirbis võiks olla rohkem uudisväärtusega lugusid (mind kurvastab, kui ma loen teises Eesti servas toimuva näituse vastu huvi äratavat arvustust lehest kolm päeva enne näituse sulgemist).  Rohkem tuleks pöörata tähelepanu ka igapäevase kultuurielu toimemehhanismide valgustamisele: esmalt, kuidas mingid asjad töötavad (nt kultuuriasutuste nõukogud, sihtasutusteks muudetud muuseumid) ja teiseks, miks nad töötavad just nii, nagu nad seda parasjagu teevad, millised on asutuste ja ministeeriumide langetatud otsuste tagamaad. Sellisest asjade lahtiseletamisest oleks palju kasu ja võib-olla jääksid mingid arusaamatused sootuks olemata.
Kaus: „Vähene ajakirjanduslikkus” on muidugi kena eufemism. Kasutati ka täiesti otse mõistet „igavus”. Siiski ei tasu unustada, et „igavusel” on liikuv sisu, mis muutub sõltuvalt vaatepunktist. Ei tasu „säramist” nõudvate loosungite varjus peljata või hüljata vorme, mis võimaldavad asjade üle järele mõelda. Mitte ainult reageerida, vaid ka „järelkuulata”. Pideva, iganädalase analüüsi võimalus on Sirbi eripära, potentsiaal, tugevus. Uudisväärtus polegi ehk mitte niivõrd Sirbi paberväljaande, kuivõrd veebiversiooni teema. Omal moel võiks Sirbi (ja laiemalt kultuuriajakirjanduse) puhul rääkida mitte ainult lugude ajakirjanduslikkusest, vaid ka nende kirjanduslikkusest, s.t heast stiilist.
Larin: Sirp kultuurilehena peaks sõnastama või vähemalt tõstatama küsimuse oma suhtest (laias mõistes) kultuuri, nii nagu poliitikaajakirjandus ei ole osa poliitikast ning asetab end pigem võimukriitilisse rolli, peaks ka kultuuriajakirjandus (kultuurileht) suutma vajadusel end kultuurist distantseerida ning võtma kultuurielus toimuva suhtes kriitilise rolli, mitte pelgalt olemasolevat ja juba väljakujunenud kultuuri esindama. Nädalalehena eristub kultuurileht peavoolumeediast süvenemisastmelt ja/või  lähenemisnurga poolest, kuid kultuurileht peaks suutma kajastada kultuurielu eri valdkondi sel moel, mis võimaldaks kirjeldatava või arvustatava nähtuse konteksti paigutada ja selle olulisust mõista ka selle valdkonna välise (kultuuri)sfääri esindajal.
Paulus: Usun, et tänane lugeja ootab pädevat ja süvitsi minevat peegeldust kultuuriväljal toimuvast. Arvan, et Sirp peaks jätkama senist traditsiooni, olles väljundiks tekstidele, mille väärtus on jääv ka aja möödudes. Pealispindsema jutu saab meediatarbija ka mujalt kätte. Uutele sihtrühmadele (noorem generatsioon) mõeldes võiks Sirp kasutada audiovisuaalseid väljundeid. Uue meedia võimaluste tõttu saaks sellest suurepärane kasvulava uutele kultuuriajakirjanikele ja kriitikutele (à la teatriteaduse tudeng teeb Sirbi portaalile videointervjuu Tartu Uue teatri lavastusest, mis seeläbi kõnetaks ka nooremat publikut). Tehes seda kunstiliselt kõrgel tasemel, annaks antud kultuuritekstile tekitada juurde uusi kihte ja luua juurde seeläbi tikutulega tagaotsitavat lisandväärtust.
Larin: Digitaalmeedia ajastul elame pideva infosurve all, infoväli ja seda komeedi sabana saatev infomüra on mõõtmatult suured ning on oht sattuda kajakambrisse, mis taastoodab omaks ja harjumuspäraseks saanud mõtteid.  Kultuuriajakirjandus on osa ajakirjandusest ning kultuurileht on eelkõige ajaleht. Paberajalehe ülesanne ses infoväljas on pidevalt informatsiooni  otsida, sõeluda ning töödelda, mõtestada ja analüüsida, välja tuua seosed sündmuste vahel,  sõnastada nähtuseid ja kirjeldada trende ning anda hinnanguid. Kultuurileht peaks vaagima kõike, mis kultuuri puudutab, kultuurielus toimuvat nii teemade kui käsitluslaadi poolest laiemalt, kasutades kogu ajakirjanduslikku instrumentaariumi, mitte piirdudes pelgalt arvustuste-intervjuudega, vaid avaldades pikemaid analüüse, uurivaid lugusid, olemuslugusid ja esseesid, vaagides kõike alates kultuurpoliitikast ja kultuuri positsioonist ühiskonnas.

Arvulised näitajad nagu lugejate arv on kergesti hierarhiasse asetatavad mõõdupuud, mis aga sageli ei ütle suurt midagi kultuuri kohta. Milline võiks olla Sirbi toimimise hindamise mõõdupuu, mis võtaks arvesse kultuuriajakirjanduse eripära ja vastaks ka rahastajate, s.t kultuuriministeeriumi ootustele?
Paulus: Mulle näib, et kultuuri hindamisel ei peaks me lähtuma monetaristlikust sõnavarast. Eesti vabariigi põhiseaduse vaimu silmas pidades on meie esmaseks ülesandeks maailmas üsna kiirelt kaduva kultuurilise mitmekesisuse säilitamine, arendamine ja edasi hoidmine. Ajas tagasi vaadates polnud Juhan Liivi Estonia teatri ehitamiseks annetatud pintsakul just kuigi suurt materiaalset väärtust, ent selle tõiga sümboolne väärtus on seda olulisem. Selles plaanis peaksime toetama ja kastma iga idu, mis meie kultuurilisel pinnasel tärkab.
Tüür: Eesti kultuur oma 1 300 000 liikmega on maailma mastaapidega võrreldes juba iseenesest nii väike, et tema näol on tervikuna tegemist eliitkultuuriga. Sirp peaks olema selle eliitkultuuri häälekandja. Iga Eesti elanik võiks teada, et selline leht on olemas, ning ideaaljuhul lugeda sellest regulaarselt (nt kord kvartalis) vähemalt paari lugu – kas või teiste väljaannete või ERRi uudis­portaalide kaudu. Ühe lugejaskonna laiendamise meetmena võiks seada näiteks Vikerraadios sisse iganädalase saate „Vasar”, mille sisu lähtuks sama nädala Sirbi teemadest.  Oluline on Sirbi sisu vahendamine ka venekeelsele lugejale. Soovitan samuti teha senisest enam koostööd maakonnalehtedega, sest kultuuriväli ei piirdu ainult Tallinna ja Tartuga, vaid eesti kultuuri seisukohalt olulised kultuurisündmused leiavad aset ka väiksema asustustihedusega piirkondades.
Kaus: Alustuseks oleks vaja teadvustada üht probleemi, mis Sirbi poleemikas on tähelepanuta jäänud. Nagu sageli avalikes mõttevahetustes, arvati arutelu objekti kohta palju, aga teati vähem. Mõnigi kord murti sisse lahtisest uksest. Libastusid ka Sirbi peatoimetajaks kandideerijad, sh ma ise. See tähendab, et mõõdupuud peaksid olema võimalikult konkreetsed, lähtuma olemasolevast materjalist, mitte ettekujutustest. Kunagi 90ndate lõpus oli Mihkel Muti juhitud toimetusel komme kutsuda regulaarselt „külla” n-ö välisretsensente. Paluti eri taustaga asjatundlikel inimestel lugeda number otsast lõpuni läbi ning seda (ja ajalehte laiemaltki) toimetuse koosolekul arvustada. Retsensendi konkreetsest ülesandest tulenes osapooltele otsene kasu. Miks mitte seda korrata ning räägitu näiteks protokollida või muul kirjalikul moel salvestada? Sedasi koguneks ajapikku täiesti arvestatav materjal. Kasuks tuleks üks korralik lugejaküsitlus.
Larin: Sirbi paberlehe tiraaž on küll Euroopa kultuuriajakirjanduse kontekstis arvestatav tulemus, kuid silmas pidades, et terves maailmas on välja­annete lugejaskond kasvanud eelkõige just veebilugejate arvelt, peaks kultuurileht ja kultuuriajakirjandus laiemalt olema veebis esindatud ning lugejatele kättesaadavad parimal moel. Kuivõrd paberil väljaannete valikuid pärsib piiratud maht, võimaldaksid veebileht ja digileht paberväljaande partneritena kummalgi meediumil keskenduda ainuomastele tugevustele: paberväljaanne eelkirjeldatud mõtestaja-hinnanguandja rollis, veebileht ning lisanduv digileht ei piirduks aga vaid pelgalt paberväljaande peegliks olemisega. Kiirelt reageerivate ja interaktiivsete meediumidena aitaksid need kultuuriajakirjandusel lugejaid juurde võita eelkõige noorema põlvkonna hulgas, kes näitena moodustavad suurema osa Sirbi veebiauditooriumist. Arvestades sihtasutuse Kultuurileht väljaannete kultuurialaste tekstide loome ekspertiisi ning loodava mahtu, saaks kõneleda Eesti ulatuses unikaalsest  kultuurialaseid tekste koondavast ja debativõimalust pakkuvast veebilehest, mis aktiivse ja avatuna pakuks kõigile kultuuriteemalistele ühismeediavõrgustikus tegutsevatele rühmadele, veebilehtedele ja blogidele liitumisvõimalust, vajadusel ka tehnilist platvormi ning oskusteavet.

*Märt Väljataga, „Kultuuriajakirjandus – arve ja eneserefleksioone”. Sirp 13. XII 2013.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming