Jah, härrad riigimehed!

Veiko Märka

„Riigimehed”, „Jah, härra peaminister” ja muu poliithuumor ETVs.

Kodumaine sari „Riigimehed” ja brittide „Jah, härra peaminister” on paljuski sarnased. Alates sellest, et mõlemad jõudsid ekraanile pärast aastatepikkust vaheaega, ning lõpetades sellega, et mõlemad on väga ilusad ning näitlikud poliitika-aabitsad.
Ka erinevused on vähemalt sama suured: „Jahis …” käsitletakse globaalseid või vähemalt siseriiklikult üliolulisi probleeme, „Riigimeestes” keskendutakse uue poliitilise jõu sünnitamisvaludele. Esimene on auväärse, kuid manduva demokraatia, teine traditsioonideta, kuid edasipüüdliku ühiskonna lugu. Juba situatsioon, et maailma kunagine suurvõim ja impeeriumi süda peab Kumranistani valitsuse pakutava hiigellaenu eest nahast välja pugema (näiteks tooma kuninganna helikopteriga kolm prostituuti lõbujanulise Kumranistani peaministri residentsi), näitab Euroopa Liidu allakäiku selgemalt kui kõikvõimalikud rahasummad, millega meedia meid muidu uputab. (Muuseas: sarja esimeses osas ilmnes kaardilt, et Kumranistani prototüüp on Kasahstan – nii et Borati üritus jätkub.)
„Riigimehed” jätab Euroopa rahule, meil on omalgi nii palju naeruväärset, et pole vaja võõrsilt laenata. Juba idee rajada erakond, mis ajaks ausat poliitikat, on ju täiesti pöörane mõttelend.
Muidugi on meil kõik väike, Suurbritannias aga suur: nii parteid, traditsioonid, vastutus, skandaalid, panused kui ka rahavood jne. Kuid poliitilise võimuloleku majanduslikud hüved ehk fiktiivsed kuluhüvitused, tulu ametikorterite väljaüürimisest jne kattuvad. Poliitikute jultumus riigi raha ärakasutamisel on saanud sama populaarseks ja tänuväärseks komöödiateemaks kui Chaplini ajal vettekukkumine. Ükskõik, kas seda kasutatakse oma tütre ratsatrennide kinnimaksmiseks, nagu teeb seda härra peaminister, või Machu Picchu reisiks nagu „Seenelkäigu” Aadu Kana.  
Mõlemad poliitilised pilasarjad räägivad elust enesest selgemalt, valjemalt ja arukamalt kui peavoolumeedia. Mõlemat iseloomustab eluterve, elegantselt mõtestatud kriitiline suhtumine poliitikasse. Samal ajal kui meie peavoolumeedia satub ogarasse vaimustusse igast uuest poliitilisest liivakastimängust, olgu selleks „Harta 12”, Kultuurikoda, rahvakogu või praegusel ajal valimisliidud, näitab „Riigimehed”, kui naeruväärsed need kõik on. Muuta „kodanike ja poliitikute avaliku ühisloome korras” valimissüsteemi on ju sama tobe kui muuta kodanike ja kingseppade avaliku ühisloome korras saabaste parandamise süsteemi. Ja mis puutub poliitikute ülbusesse ja rahva tahte ignoreerimisse, siis – ega need kingsepad enamasti ka just inglid ole.
Kui ühiskond on ära tüüdanud, tehakse selle asemele kodanikuühiskond. Ilusaid nimesid võib veelgi välja mõelda. Kodanikuühiskonnale võib järgneda „aus kodanikuühiskond”, siis „tõeliselt aus kodanikuühiskond” jne. Täpselt nagu NSV Liidus järgnes sotsialismi ülesehitamisele arenenud sotsialismi ülesehitamine, sellele aga omakorda arenenud sotsialismi parendamine.
Meie peavoolumeedia auks peab siiski ütlema, et kuigi ta lapseliku õhinaga haarab iga uue poliitilise lelu järele, siis sama lapselikult ta ka tüdineb sellest kohe, kui saab aru, et tegu on mõttetusega. Nii läks Kultuurikojaga, läks rahvakoguga ja küllap läheb ka valimisliitudega – mis neist pärast valimisi ikka rääkida. 
Eelnevaga ei taha ma väita, et praegused suurparteid oleksid Eestile kuidagi kasulikumad kui vabaühendused ja poliitiliste ambitsioonidega MTÜd. Alasti kuningas pole raasugi eetilisem vaatepilt kui alasti narr. Selleski võib veenduda „Riigimeeste” abil, kus Ühendpartei liidreid eristab Sülemi omadest üksnes visa soov võimul edasi püsida: üks armee piirab linnust, teine kaitseb ja kindlustab seda. Seesolijatel on muidugi teatud eelis kas või ruumide parema tundmise näol. Tobe on see sõjamäng kõrvalt vaadates nii või teisiti.
Poliitilised liivakastimängud on olemuselt tore nähtus nagu mängimine üldse, aga on palju kasulikumaid täiskasvanute mänge. Näiteks talvine rassimine Laiusel, kus üks võistkond kehastub rootslasteks, teine venelasteks ja peavad siis omavahel maha peaaegu ehtsa lahingu. See annab punased põsed, tugevdab immuunsussüsteemi ning on ju ka natuke poliitikaga seotud. Lisaks jääb ära tobe rahva lollitamine meedias, nagu oleks tegu mingi tõsise ja kasuliku asjaga.
Mõlemad uued sarjad on tänuväärsed ka aja kokkuhoiu mõttes. Üks „Riigimeeste” või „Jah, härra peaminister” osa rikastab vaatajat nii emotsionaalses kui informatiivses mõttes rohkem kui terve hooaeg vestlussaateid, debatte ja intervjuusid meie või Euroopa nn poliitikutega.
Mida edukamad on meil lokaalsed valimisliidud, seda mõttetum on riigikogu oma üle-eestiliste erakondadega, mille kohapealsed osakonnad sel juhul ju üha nõrgenevad. Aga kui riigi ja omavalitsuste tasandil on võimul täiesti erinevad jõud ja seda mitte poliitilistelt vaadetelt, vaid olemuslikult, siis on sellel olukorral ainult üks nimi: anarhia. Eeskujuks võib tuua kõige efektiivsemad ja auväärsemad demokraatiamaad Inglismaa ja USA, kus kohalikel valimistel saadakse suurepäraselt läbi ilma sadade valimisliitudeta.
Kui praegustele parlamendiparteidele midagi ette heita, siis vaid seda, et neid on tarbetult palju. Juba eeskujuks toodud USA ja Ühendkuningriik saavad suurepäraselt kaheparteisüsteemiga hakkama. Tegelikult toimub ka meil areng jõudsalt positiivses suunas: IRL on majandusküsimustes ammu reformiga sama meelt. Ja tänaseks on kadunud ka esimeste ideoloogiline omapära: rahvuslus ja konservatiivsus. Kunagise Isamaaliidu sinimustvalge taust on Res Publica tiiva hoogtöö tagajärjel ühtlaselt helehalliks pleegitatud. Keskerakonna ja sotside erinevus on suurem, aga kui üks võitleb valimistel venelaste ja teine mustanahaliste häälte eest, peaks konsensuse kergesti leidma. Parlamendifraktsioonide arvu suurendamist võivad soovida ainult vastutusvõimetud rahvakogu rüblikud.
Kuningas on alasti. Ega see kena vaatepilt ole. Panna tema ümber tilbendama üha suurenev trobikond alasti narre ei muuda sisuliselt aga midagi ja mõjub veelgi naeruväärsemalt. Seda enam, kui meedias täiesti tõsise näoga väidetakse, et tegelikult on sel või teisel narril väga soliidsed riided seljas, neid pole ainult näha. Seda naeruväärsust „Riigimehed” ju tõestabki. Kui sülemlased kuulutavad telereklaamis „Aitab populistlikest kampaaniatest!” on see tore ja ehtne. Kui seda teeb mõni „päris” võimuleihkaja, on see igav ja nõme.
Tegelikult piisaks Eesti valitsemiseks suurepäraselt ühest valgustatud erakondliku kuuluvuseta kubernerist, kelle määraks ametisse Brüssel. Meenutame, et 1917. aastal oli meil selline mees Jaan Poska näol juba ametis. Arvestades sõja ja kaose olukorda, milles tuli tegutseda, sai ta hiilgavalt hakkama. Praegu, ilma sõja ja kaoseta, oleks säärane võimuinstitutsioon tunduvalt efektiivsem. Sisulist iseseisvust meil nagunii enam pole, sest rahakott on ammu Brüsseli käsutuses, ja ilma rahakotita saab iseseisev olla ainult paadialune. Mis selle näiva võimugagi enam eputada.
Ahjaa: pühapäevases ETV kavas jääb „Jah …” ja „Riigimeeste” vahele veel üks kodumaine poliitiline pilasari „Pehmed ja karvased”. Aga kuna Eesti poliitiline eliit on reaalselt täiesti nukustunud, s.t tõsiseltvõetavate tegude aeg on läbi, siis üllatusmoment puudub – üks nukuteater siin ja seal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming