Professionaalse muusikasaate võimalikkusest Eesti Televisioonis

Jüri Tallinn

Hooajal 2012-2013 oli ETV eetris 33 saadet sarjas „Mi” – aukartustäratav maht ja meeletu töökoormus. Luua huvitav ja aktiivne sisu kuueteistkümneks ja pooleks tunniks ei ole lihtne ülesanne. Teha 33 tipptasemel saadet hooajal ühe ja sama meeskonnaga ei ole aga reaalne. Nii nagu suures spordis peab ka loominguga tegelevatel inimestel olema treenimise ja enesetäiendamise aega. Seda „Mi” meeskonnal ei ole olnud. Mingi ime läbi on tegijad oma tööga siiski hakkama saanud.

Eelmise hooaja „Mi-sid” iseloomustas teatud ebaühtlus, aeganõudva professionaalse teostuse vähesus, mõnikord ka intervjueerijate enesekeskne esinemisstiil, kohati juhuslik, aga üldiselt säravaid õnnestumisi täis režii.

„Mi” tugevaim külg ei ole intervjuud ja nende teostus, millest on kahju, sest enamik saateid oli üles ehitatud just intervjuudele, mida tegid Ruth Alaküla, Joonas Hellerma ja Timo Steiner. Kahju ka sellepärast, et alati ei avatud huvitavates esinejates peituvat sisulist potentsiaali. Raske on arvata põhjusi, saadete korduval vaatamisel oli aga võimalik järeldada, et on nappinud nii ettevalmistusaega kui ka praktilisi oskusi inter­vjuude professionaalseks teostamiseks.

Professionaalsel tasandil on raske põhjendada ka jalutuskäike „Mi” intervjuude ajal. Tavaelus on ju nii, et juhukohtumine tänaval ka tuttava inimesega piirdub lihtküsimuste ja -vastustega: „Kuidas elad?” „Hästi!”. Kui on aga vaja täpsemat infot vahetada või tõsisematel teemadel vestelda, ka lihtsalt mõnusalt koos olla, siis valitakse mõni kohvik või mõni muu paik, kus segamatult vestelda. Pargis ja looduses jalutamine kannab tavakäitumises pigem romantilisi eesmärke. Lihtsalt jalutamine vahelduse või pildidünaamika saavutamise pärast tekitab vaatajas vaid ebamugavustunnet. Loomulikult ei ole see absoluutne reegel, sest kui räägitakse kepikõnnist või tutvustatakse konkreetset piirkonda, tänavat või alleed, siis on jalutamine kindlasti igati põhjendatud.

On loomulik, et intervjuusid monteeritakse: puhastatakse, lühendatakse, jäetakse välja ebaoluline jne. Selleks, et nähtav pildirida oleks sujuv ja jätkuks loomulikult, läheb tarvis vahekaadreid. Kõige lihtsam on kasutada inter­vjueerijat: see noogutab, kuulab huvitatult, naeratab, istub niisama jne. Sellise montaaži puhul sisuliselt ületähtsustatakse intervjueerijat, keda filmitakse sageli ka pärast intervjuud, seda just ühe kaameraga töötamise korral. Ja vaataja saab vale signaali, et saatejuht või intervjueerija on edev, peab tähtsaks enda näitamist ja intervjuu sisu teda eriti ei huvitagi. Vahel see nii kahjuks ongi. Kindlasti on nii sisulist sõnumit raske jälgida ja intervjueerijast saab vaataja silmis edev eneseimetleja. Ja ei loe, et tegelikult see ei nii ei ole.

„Ei meeldi” poolele liigitan ka saatejuhtide liiga pikad ja targutavad küsimused – nii pikad ja erinevaid mõtteid täis, et algus meelest ära läheb –, ülelavastatud sissejuhatused ja episoodid, kus tegevus ei ole usutav või kus mittenäitlejad peavad näitemängu tegema ja erinevaid rolle esitama. Ka mõned sisulised ebamäärasused ja ebatäpsused, teemast möödavajumised, lohakas tiitrite kasutamine – eks 33 saate puhul leia neid hädasid rohkemgi.

33 nähtud „Mi-d” (järelvaatamine http://etv.err.ee/arhiiv.php? otsing=Steiner) sisaldavad palju ka säravaid, lausa jahmatavalt toredaid õnnestumisi, kus muusika ja visuaalse pildirea koosmõju kaasa kisub, sisuliselt huvitavaid ja vajalikke teemasid, emotsionaalset ja kujundlikku operaatoritööd, sellist elementide koosmõju, kus tegelikult on tunda kõrgkultuuri ja päris kunsti puudutust.

Saadetes saab näha Ülle Õuna andekat režiid, mis väljendus muusika leidlikus ja mõjuvas visualiseerimises, võis jälgida huvitavaid ja vajalikke teemakäsitlusi, Ruth Alaküla ja Joonas Hellerma toredaid esinejaid ja õnnestunud intervjuusid. Ega Timo Steinergi kõikides saadetes modellina kostüüme ja aksessuaare eksponeerinud – sageli oli ta väga hea autor ja küsitleja. Võis näha ka kujundlikku ja visuaalselt aktiivset operaatoritööd. Kui heli oli üldiselt märkamatu, mis tähendab, et oli laitmatus korras, siis helikujundus ja nn vahekõllide kasutamine oli seevastu enamasti juhuslik ja sisuliselt põhjendamatu.

Selleks, et olla mõjus, peab tundma oma auditooriumi. Arvamus, et ma teen saadet kõigile või kultuurihuviga inimestele, on enesepettus. Ei ole võimalik teha head või halba saadet, kui ei ole selget arusaama – kellele. Nii ei saa ka vaatajate ringi laiendada, formuleerida saate eesmärke ega neid sihikindlalt teostada. Ei ole võimalik saada kasutatavat tagasisidet. Potentsiaalse auditooriumi määratlemiseks, vaataja huvidest ja vajadustest arusaamiseks ei ole vaja suuri investeeringuid. Esialgu piisaks tutvumisest põhjaliku magistritööga „Teleauditooriumi jagunemine vaatajahuvide, elulaadi ja väärtuste alusel”. Selle on TÜ sotsiaal- ja haridusteaduskonna ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudis kaitsnud aastaid ETVs töötanud Salme Rannu prof Peeter Vihalemma juhendamisel. Seda uurimust tasuks tõesti lugeda.

Ilmselt on kultuurisaated ja nende sisu meediakanalite programmi planeerijatele raske ja mitte kõige meeldivam teema. Ühelt poolt need saated nagu peavad kavas olema, teiselt poolt aga ei too need kaasa hiilgavaid reitingunäitajaid. Julgen arvata, et tegelikult ei peagi tooma. Küll aga peavad ka kultuurisaated sisaldama informatsiooni, olema pildiliselt väljendusrikkad ja mõjutama auditooriumi hoiakuid. Nii nagu kogu professionaalne meedia. Tänasel meediamaastikul eriti. Niisuguste saadete olemasolu on palju olulisem, kui meile esimesel pilgul tundub. Kultuur ja selle tarbimine arendab ühiskonda, muudab inimeste hoiakuid tsiviliseeritumaks ja empaatilisemaks. Olla giidiks ja mentoriks vähese kogemusega muusikatarbijale on sisuliselt väga tähtis ülesanne.

„Mi” 5. septembri saates osalejatele: kultuuri, nii elitaarset kui massikultuuri on põhjalikult uuritud ja korduvalt defineeritud – eri ajastutel küll isemoodi, sõltuvalt sellest, kuidas valitsejad ja nende ideoloogid on kultuuri eesmärke, loomise ja tarbimise situatsiooni mõtestanud ja sellest aru saanud. Loovat tegevust on alati mõõdetud esteetiliste põhikategooriate alusel nagu ilus-inetu, huvitav-igav. Elitaarne kultuur tähendab üksnes, et hinnatav või tarbitav nähtus on keerulisem ja eeldab vastuvõtmisel suuremaid teadmisi – näiteks keeleoskust –, sisuliselt peab aga vastama samadele esteetilistele kategooriatele. Samadele nõuetele peaks vastama ka „Mi” ise. Vaid siis saame rääkida kunstist.

Professionaalsed muusikasaated on Eesti Televisioonis võimalikud ja vajalikud. Päris kindlasti on!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht