Wimbergi süntees – lasteraamat pole lastele

Kaupo Meiel

Kellel soodumust tuukritööks, neile pakub Wimbergi „Pille-Riin” ühe omamoodi, kummalise, kuid nukra elamuse, mis võib üles äratada mõnegi lapsepõlvekoletise. Wimberg, Pille-Riin. Kujundanud Tõnis Aaliste. Jutulind, 2009. 143 lk.      Wimbergi, kodanikunimega Jaak Urmeti loomingul on lastega tihe side. Ta on kirjutanud lastesaadetele originaalstsenaariume (vahendades Buratino seiklusi ning Tomi ja Annika juhtumisi), mugandanud eesti vaatajatele välismaa lastelaule, mis kõlavad „Tweeniepõngerjate” seriaalis, tõlkinud lastelugusid ning avaldanud laste-lühipoeeme raamatus „Härra Padakonn” (Varrak, 2008). Muidugi on Wimberg tegusid teinud puhtalt  täiskasvanute kirjandusilmaski. Romaan „Lipamäe” (Varrak, 2002) oli ja on suurepärane teos oma fantaasiarohkuse ning eesti kirjanduses harva maagilise realismi, pigem isegi maagilise naturalismiga. Lisaks mahub küllalt noore kirjaniku loomingu nimistusse aukartust äratav hulk luuletusi, kirjandusajalugu jäädvustavaid intervjuusid ja mida kõike veel. Wimbergi luuleraamatud „Maaaraamat” (Huma, 2000) ja „Kärppsed” (Jutulind, 2006)  ei muuda küll maailma, ja miks nad peaksidki, kuid kirjeldavad väga kenasti Wimbergi maailma.

Wimbergi ilukirjandusliku loomingu, kui stsenaariumid, libretod ja muu selline kõrvale jätta, vahetum ja siiram osa on tema suutlikkus manada isiklikust minevikust, eriti lapsepõlvest, tähenduslikke detaile ja need kavalalt vormistada, laskumata vähimassegi sentimentalismi, jäädes üheaegselt nii ajaloo kõrvaltvaatajaks kui selles elanuks. Eilsed pisarad  on tänane naer ja vastupidi. Üksikinimese ja kultuuri ajalugu ning mälu kui selline esineb Wimbergi loomingus ikka ja jälle. Ta jäädvustab ja meenutab sündmusi, elab need taas läbi ning teeb uuesti elavaks. Tähtis on mitte unustada, kust me tuleme, näib Wimberg sageli ütlevat nii oma luuletustes kui suurepärases „Lipamäes”. Süüdistada teda nõukogude aja idealiseerimises on vist ikka püütud, kuid õnneks pole ta lasknud  end sellest oma ülimas iseteadvuses segada. Nagu debüütkogul „Maaaraamat”, nii ilutseb hilisema tagasivaatelise „Kärppsedki” kaanel tühermaaks muudetud maastikul müristav või olesklev rasketehnika. Lapsepõlv on lapsepõlv ja selle sattumine absurdiks pööratud riigikorra aega pole kellegi süü ning kui tähtis riiklik iseseisvumine ka pole, ei evi see nii suurt tähtsust, et lapsepõlve kustutada. Iga korra ajal on eestlased tööd teinud,  pidu pidanud ja puhuti ennast hästi tundnud ja just Wimberg võtab seda sagedasti meelde tuletada. Eri stiilidesse ja teemadesse suhtumiselt meenutab Wimberg uljast husaari või – see võrdlus meeldib talle endale ilmselt rohkem – musketäri.

Musketäriga maksab Wimbergi võrrelda igati, pole teda isikunagi raske sellesse rolli paigutada. Pealegi tuleneb musketäri mõiste musketist  ehk tulirelvast, aga meile tuttavad ja Wimbergile sümpaatsed (arvestades, et ta andis oma kirjastusega Jutulind välja Richard Kaljo illustratsioonid Alexandre Dumas’ musketäritriloogiale) musketärid vehkisid eelkõige mõõkadega. Püssiga paugutamine võib olla tulemusrikkam, kuid selles puudub romantika ja elegants ning ajalooline ja järjepidevuslik taust. D’Artagnangi sai oma mõõga isalt. Kui musketär püssimehena kasutab eelkõige mõõka, avaneb meie pilgu ees süntees uuest ja vanast, robustsest ja elegantsest, kõrgest ja madalast. Samalaadset sünteesi on kasutanud ka Wimberg: raskeid teemasid käsitleb kergelt ja kergeid teemasid raskelt, ilusaks saab ilgus ja ilgeks saab ilu. Wimbergi sünteesi ülim aste on tänavu ilmunud raamat „Pille-Riin” (Jutulind, 2009). „Wimbergi süntees” kõlab nagu Murphy seadus. Wimbergi süntees: raamatu, mille ostsid  lapsele, loed ise läbi ja lapsele ei anna. Wimberg on autor, kes võtab „Pille-Riinis” licentia poetica’st viimase välja.

Autor nimetab raamatut tagakaanel lasteraamatuks suurtele ja suurteraamatuks lastele. See määratlus on õige vaid üldjoontes, sest õigem oleks nimetada „Pille-Riini” siiski lihtsalt suurteraamatuks. Lasteraamatulikkus peitub toredas mõistes „suurteraamat”, muidu piisaks ju tavapärasemast määratlusest „romaan” või „jutukogu”,  mida mõlemat võib teose kohta vabalt kasutada, kuid romaan oleks ehk kõige täpsem. „Pille-Riinist” teevad maagilise, kuigi ebatraditsioonilise romaani tema lugude seotus, tegelaste areng läbi jutukeste, eri vaatekohtade, pinget hoidvate ja tähelepanu kõrvale juhtivate hälvete kasutamine, mis loob loogilise terviku. „Pille-Riini” võiks isegi nimetada omamoodi arenguromaaniks. Oma tõde tagakaanele märgitud autoripoolses  määratluses „lasteraamat suurtele ja suurteraamat lastele” muidugi peitub, kuid sisulisest tähendusest ning huvitavakõlalisusest olulisem on selle definitsiooni tululikkus võtmena raamatuavajale, et too esimese hooga päris ära ei ehmataks. „Pille-Riin” on suurteraamat, sest selle keel pole kergete killast. Ma ei mõtle siin Wimbergi isiklikku keelt, milles k, p ja t teatud tingimustel eesti keele normaalortograafiast erinevalt  topelt kirjutatakse, vaid lausestust ja stiili. See pole lasteraamatulikult lihtne ja voolav, pigem astuvad laused raskelt ja kuidagi tümpsudes, rõhutades perekonnaliikmete võõrdumist üksteisest ja teineteisest möödarääkimist, mis viib ka kõige lõbusama tegevuse all tuksudes vääramatult ainsa võimaliku tulemuseni. „Pille-Riin” on lasteraamat, sest peategelane on väike tüdruk, kes mängib mänguasjadega, sukeldub oma fantaasiailma, on usalduslik ja uudishimulik ning tema tegemised jõuavad lugejani sõbralikus suure ja selge fondiga kirjas.

„Pille-Riin” on suurteraamat, sest isegi selle fantaasiarikkuse all on rusuv tumedus, katastroofi eelaimdus, mille mõistmiseks tuleb olla enesepiinajalikult tähelepanelik, sest hetkel, kui seda tajud, jääb see painama ning naljaka puändiga lugu, kuidas Pille-Riini ema ja isa maeiütle-teile-millele-lugege-ise-saate-teada  nime otsivad, mõjub lõppkokkuvõttes kurvana. Nagu seegi, kui ema otsib halba energiat ja nõid tuleb seda välja ajama. Üle vindi keeratud lugu Eestis nii nõmedalt popiks muutunud esoteeriavaimustusest. Karikatuurne, kuid samal ajal terendab ikka rahuliku tänava äärses maja äng, mure, tüdimus, halb energia. „Pille-Riin” on lasteraamat, sest koosneb 21 loost, millest vähemalt pool on just õige lasteloo pikkusega, fantaasiarikkad ning hea  dialoogiga. „Pille-Riin” on suurteraamat, sest täiskasvanu, kes seda lapsele ette loeb, tuleb ühiskonnast lapsepiinajana eraldada. Laps, kes selle ise vabatahtlikult läbi loeb, tuleb polikliinikusse katseteks anda. „Pille-Riin” on suurteraamat. Tegelasi on „Pille-Riinis” vähe. Nimitegelane ise, tolle sõber Karl-Johan ning nukk Jolanda, Pille-Riini ema ja isa, viimaste sõbrad Evelin ja  Rain ning ootamatult raamatusse astuv minategelane, kelleks väga selgelt autor ise. Raamatu tegevus tiirleb muidugi ümber nimitegelase, kuid samavõrra saavad tähelepanu ta ema ja isa. Seega kõige täpsemalt saab peategelaseks tõsta perekonna. Pea igas loos avaldub Pille-Riini kaudu, paaril korral ka ema või isa kaudu, kuivõrd katki on perekond, mille tegemisi Wimberg meil jälgida laseb. Pille-Riin istub ema huumorimeele  peale, bitšib ja ema-isa ütlevad, et alles siis, kui tööle mindud, palk teenitud, oma kodu hangitud, abiellu astutud ja lapsed saadud, alles siis võib bitšida. Ema mäletab kohtumist isaga ühtemoodi, vastaspool teistmoodi. Isa mõlgutab mõtteid kaotsiläinud võimalustest, juhustest, mis võinuksid kunagi elu muuta ja praeguse perekonna ning Pille-Riini olematusse saata, ema unistab õhkkergeks muutumisest ja äralendamisest. 

Kui Evelin ja Rain vanematele külla tulevad, kuulab Pille-Riin oma isa juttu: „Minu meelest see armastus on nii üle võimendatud” (lk 87). Hiljem sekkub vestlusse ema. „„Ühesõnaga te tahate öelda, et inimene on nagu loom – ainult sööb ja sigib,” kostis ta päris teraval toonil. „Ühesõnaga, meie oleme praegu siis nagu kaks sellist looma – juba kolmteist aastat abielus?” pöördus ta oma mehe poole” (lk 89). Oma sõna ütleb sekka Evelingi: „Minu meelest  on kahe inimese kooselu nagu chill . Saate aru? Selliseid asju nagu prints valgel hobusel või see „üks ja õige” või „kuni surm teid lahutab” – neid ei ole olemas” (lk 89). Mis jääb Pille-Riinil muud üle kui minna magamist teesklema, nagu ta tavatseb teistel juhtudel unistustesse-unenägudesse pageda nagu lugudes „Pille-Riin ja sünnipäev”, „PilleRiin ja metsalagendik” ja „Pille-Riin ja võluvalgus”.

Raamatu lõpuks on peategelase perekond  kadunud, lagunenud, ja me näeme Pille-Riini läbi autori pilgu terava nina ja aruka pilguga tüdrukuna, kes suhtub elu muutumisse sama asjalikult, nagu ta ühes varasemas loos mõrva sooritanud nuku elektritoolil teise ilma saatis. Pühademunana on Wimberg peitnud „PilleRiini” kuuenda loona raamatusse jutukese Irm Weskitondi raamatust „Kaheksa ja pool lugu”. See on ilmselt ainuke päris lastelugu kogu raamatus. Lõbus, lihtsas stiilis, puändi ja  moraaliga, nagu üks lastelugu olema peab. Siin teeb Wimberg meistri triki, otsekui deklareerides, et oskab küll lastele mõistulugusid kirjutada, aga ei tee seda mitte, ning hakkab kohe selle jutu järel hoopis rääkima, kuidas ta õlleuimasena teiselt mehelt naise üle lõi. Nahaal ja vembumees see Wimberg. „Pille-Riin” pole kerge lugemine ja võib nõrgema närvikavaga lugeja kaitsmed läbi kõrvetada, nagu see juhtus kellegi Merlega,  kes kirjutab Orkutis Wimbergi raamatu kohta: „Mingit mõtet ma ei leidnud, kui mina selliseid kilde pilluks, siis viiks sõbrad/perekond mu psühhiaatri juurde.” Eks see üks hullumeelne teos ole, aga ta on päris, räägib päris maailmast, päris inimestest ja päris saadetest, mida nad telekast vaatavad. Tundes Wimbergi kui head sõnameistrit, saab kirjapandu sagedane ebaloomulikkus olla vaid tahtlik, igal juhul teeb see raamatu rõhutatult  raskeks lugemiseks, mida igaühele kindlasti ei soovitaks – pereprobleemidest räägib näiteks Olavi Ruitlase „Naine” palju lõbusamalt ja ladusamalt –, aga kellel soodumust tuukritööks, neile pakub „Pille-Riin” ühe omamoodi, kummalise, kuid nukra elamuse, mis võib üles äratada mõnegi lapsepõlvekoletise.

„Pille-Riini” kaanel näeme ilusat fotot, millel pehmed mänguasjad kõrvupidi nööril rippudes kuivavad. Karu ja elevandi nägu  on tuim, jänes teeb halva mängu juures head nägu ning muheleb kohtlaselt. Ilmselt kuivasid nad ära juba ammu, aga keegi ei tule neid alla võtma, sest kõigil on oma elugagi palju tegemist. Jõuad sa siis kõigist hoolida, kõiki märgata, kõiki aidata. Wimberg on püüdnudki „Pille-Riiniga” kõigist hoolida, kõiki märgata ja aidata, aga tal pole see õnnestunud, sest see ei õnnestu elus eneseski. Autor jääb raamatu lõpus pingile  istuma ja mõtlema, et Pille-Riinist saab kunagi ilus ja tark naine, poeedi unistus. Ilusama tuleviku lootus jääb, kuid sellesse ei usu õigupoolest keegi. Ei autor, ei Pille-Riin, tema ema ega isa, ei Evelin, ei Rain. Ega lugeja. Tahate uskuda, minge kirikusse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming