Võitis vedelemine

Juhan Liivi 40. luuleauhinna laureaat on aeglane luuletaja ja aeglase elu eestkõneleja Andrus Kasemaa.

MART VELSKER

Andrus Kasemaast on viimastel aastatel olnud Juhan Liivi luuleauhinna žürii kummaline lemmik: tema luuletusi on korduvalt esitatud nominendiks ja ta on korduvalt preemiast ilma jäänud. Kui nüüd märtsi alguses selgus, et kuuest kandideerivast luuletusest on kolm Kasemaa kirjutatud, hakkas tunduma, et ilmajäämine on seekord võimatu. Nii oligi, auhinna sai Kasemaa. „Oma kaasaegsetele“ jõudis viimasel hetkel neljakümnendaks tekstiks ilusasse raamatusse „Väike järv. Juhan Liivi luuleauhinnaga pärjatud luuletused“, mida esitleti 30. aprillil pärast preemia üleandmist Liivi muuseumis.

Žüriisse kuulusid Kait Eiland, Tanar Kirs, Kadi Kivilo, Janika Kronberg, Jüri Talvet ja Mart Velsker. Tavaliselt on žüriis ka eelmise aasta võitja, kuid kirjandusse mittepuutuvatel põhjustel seekord nii ei olnud: tööd juhtis Heljo Männi asemel Juhan Liivi luule hea tundja Jüri Talvet, kes on samuti selle auhinna saanud. Otsustamine käis tavapäraselt: iga žürii liige esitas nominendiks ühe luuletuse, mis oli trükis ilmunud eelmisel aastal, seejärel tuldi kokku ning pärast arutelu valiti hääletamise teel auhinna saaja.

Kõik seekordsed kandideerinud väärivad tähelepanu. Need olid Mehis Heinsaare „Abuulia“, Andrus Kasemaa „Lugesin luuletust puudest mis leplikult“, „ma olen igatsend sind terve elu“ ja „Oma kaasaegsetele“, Kalle Kure „Sünnimaa“ ja Leelo Tungla „Kaasaeglane“. Kas need on liivilikud luuletused? Seda küsimust oli järjekordselt arutelu käigus ja auhinna üleandmisel oodata – ja oli ka ette teada, et ühemõttelist vastust pole. Auhindamisel pole minu meelest mõtet piirata valikut kitsas tähenduses liiviliku luulega, kuigi on näha, et midagi jääb kogu aeg ka kõrvale. Enamasti jäävad kõrvale tekstid, mis on suuremate sarjade osa, samuti mõned huvitavad juhtumid, mis on teravas konfliktis kirjandustraditsiooniga.

Juhan Liivi luuleauhinna vastne laureaat Andrus Kasemaa paneb tavakohaselt võiduluuletuse Liivi muuseumi rehetoas oma käega raamatusse kirja.

Erakogu

Kui on soov nominentidele siiski konkreetsem ühisnimetaja leida, siis sel korral võiks selleks olla „aeglus“. Kasemaa on aeglane luuletaja ja aeglase elu eestkõneleja. Heinsaare luuletuse pealkiri märgib tahtenõrkust, millega käib kaasas paratamatu passiivsus. Tungal arendab luuletuses aegluse-kiiruse teemat ja paistab olevat kriitiline rutaka maailma suhtes. Kurg luuletab sünnimaast, siin on näiteks read: Ei lähe mina siit iialgi, / ei lähe kuhugi. Kui nii, siis ega selleski luuletuses kuhugi kiiret ole. Aeglane elu ja ilmavaade pole ehk Juhan Liivi luule kõige tähtsamad tunnused. Mingis mõttes lihtsalt juhtus nii, et tekkis selline ühisosa. Kaudselt on Liiviga pistmist siin siiski: aeglus ei satu liivilikkusega vastuollu, kiirus satuks.

Kasemaa on Liivi mailt pärit kirjanik ning on seda praegu otsesemalt kui keegi teine. Mitte ainult lapsepõlve mängualad ja Alatskivi kool ei loo tausta, vaid ka see, et Kasemaa on oma kujutlusliku Poeedirahu maailma ehitanud üles just siinsetele maastikele. Pealegi on ta teinud otseselt kodu-uurimuslikku tööd ja mälestusi kogunud, hiljuti ilmus näiteks tema koostatud raamat „Ajapüüdja. Mälestusi Kokora mailt“ (2017). See kõik tugevdab Liivi ja Kasemaa seost, põhjustab kõrgendatud ootusi, aga tähendab ka väsitavat taaka. Paari kuu eest Sirbis ilmunud intervjuust jäi mulje, et Liivi luuleauhinda Kasemaa küll ei tahaks saada – või vähemalt mitte karjasemärssi, mis selle juurde käib: „Kui siiski peaksin kunagi mõne auhinna saama, tundub näiteks karjasemärss tarbetu auhind. Märsi asemel võiks olla hoopis uus Mac. Nii mõnus on seda kaasas kanda: kerge, lööd igal ajal lahti, kui luule tuleb. Aku peab kaua vastu. Mac ongi XXI sajandi märss. Tõeline kingitus poeedile.“1 See mõtteavaldus tekitas žürii töösse kerget põnevust, kuid ega märkamata jäänud leevendav lisanduski: „Aga tegelikult hind pole mulle tähtis, vaid au. Au hind. Ma ei ole mingi ahne lumehelbeke.“ Kasemaa tuli auhinda vastu võtma ja 30. aprillil ta Liivi muuseumis tõesti lumehelbekesena ei esinenud. Vist rõõmustas teda seegi, et tänavusse kotti oli kunstnik Ülle Paap lisanud looduslähedase ekraanipildiga puust sülearvuti.

Kasemaa on seni avaldanud neli luulekogu ning kõigis neis silma paistnud sellise lihtsusega, mis on pannud kriitikud mõtlema, kas kõik ongi „päriselt“ nii lihtne või on see vaid pealispind, mille taga on „veel midagi“. Ma olen kindel, et seal on kogu aeg midagi veel, mis ei takista väitmast, et lihtsus on tõeline. Kui tahta tingimata luua seoseid Kasemaa ja Liivi vahel, siis ka lihtsus, mis lubab aimata varjulolevat, võiks olla üks ühenduspunkte, kuigi nende luulelaad ei kattu.

Kasemaa värssidest leiab sageli autorilähedase tekstimina ja teemad, millest luuletatakse, neid ei tule jõuga keelevõrendikest välja õngitseda. Mitmete hulgas paistavad Kasemaa senises luules silma viis teemat: armastus, Poeedirahu, sõda (või siis laiemalt vägivald), vedelemine ja vanad inimesed. Nomineeritud Kasemaa luuletusi omavahel võrreldes võib öelda, et konkureerisid armastus, vägivald ja vedelemine ning võitis viimane – luuletus „Oma kaasaegsetele“, mis ilmus Vikerkaares (2017, nr 4-5) ja seejärel luulekogus „Olla luuletaja“ (2017). Teema polnud auhindamisel siiski määrav mõjutaja. Miks oli lõppvalik just selline, on ehk osaliselt seletatav väliste asjaoludega. „Olla luuletaja“ on terviklikult komponeeritud sõjavastane luulekogu. Eesti patsifistlikust luulest mulle mõni teine sama mõjuv raamat ei meenugi, minu viimase aja üks parematest lugemiskogemustest on see kahtlemata. Luulekogu on terviklik, aga avatud ülesehitusega: sisse on mahtunud ka tekste, mis tingimata sõjast ei räägi. Neil luuletustel on kergem ka silma paista, nad on teistsugused. „Oma kaasaegsetele“ paistab silma lisaks sellepärast, et pealkiri loob mingi põhimõttelise kuulutuse, manifesti ootuse. Miks ka mitte luuletust nii lugedagi, suuremat üldistust elu kohta ongi taotletud. Mõnele lugejale võib see tunduda kurva üldistusena (mind maeti / koos nendega / nad unustati / mind ka) ja on raske sellele vastu vaielda, kuid mulle pakkus see luuletus pigemini lohutust. Kui kõik unustatakse lõpuks, siis on see vabastav, sest pikemas perspektiivis vahet pole, mida teed – nii saabki teha seda, mis tundub olevat parem. Näiteks Facebookis tsättida, raamatuid lugeda, vedeleda. Lühemas perspektiivis siiski vahet tehakse ja auhindamine on ka üks vahetegemise viise. Ma arvan, et seekord sai õigesti tehtud.

Luuletuses „Oma kaasaegsetele“ on muu hulgas read: nad said mõned auhinnad / ja siis ei saanud tükk aega jälle. Lõpuks ei pruugi see tõesti tähtis olla, aga arvan siiski, et Kasemaa võiks veel mõne auhinna saada – ja parem ikkagi, kui ta jälle liiga kaua ei peaks ootama. Ta kirjutab lihtsalt (ja) hästi.

* Pille-Riin Larm, Olla luuletaja – see on jääda inimeseks. – Sirp 23. II 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming