Võim eesti kirjanduses

Eesti kultuur on nagu Saaremaa lennuk. Kui keegi paksem end raputab või külge keerab, siis loksubki.

JÜRGEN ROOSTE

Karikatuur ajalehest Vaba Maa (24. X 1928). Toona räägiti seoses Looduse romaanivõistlustega „lehekülgede tegemisest“. Gori karikatuuril on väike kirjanik suure Goethe kõrval kirjutanud 15köitelise romaani „Taari pudi“. dea.nlib.ee

Mis võimu on eesti kirjanduses? Millist reaalselt, käegakatsutavat hüve või inimeste üle valitsemise naudingut saab siin püüelda? Ma tõesti ei tea, see kõik on nii lapsik, nii väike ja veider. Kuidas ikka valitseda kodutut või kunstnikku, inimest ta unistustes või lapselikes rõõmudes? Mida saaks ka suurim salasekt meiega üldse kunagi teha? See oleks üksnes väline ja pääliskaudne. Hävitada, tappa ja piinata? Muidugi, aga inimese süvem-sisim vabadus närib sellestki võrgust lõpuks läbi.

Ühesõnaga, ma ei usu võimu vägevusse. Aga ma tean, et tähenduslike struktuuridena, karkassidena, teatava ühiskondliku mängu ja kokkuleppena on võim muidugi olemas. Ka eesti kirjanduses.

Mingis mõttes olen ma seda väikest võimu ise esindanud, kehastanud. Olin aastaid toimetaja Sirbis. Siis paar aastat Maalehes, valisin ja viisin kultuuri Soome, kui olin Eesti Instituudis. Olen istunud päris mitmes žüriis, ehkki mitte kunagi kulka komisjonis – asi on selles, et ma tahan ise ka raha küsida vahel, et mõnd asja välja anda või valmis kirjutada. Praegu saan kirjanikupalka, olen n-ö riigikirjanik, kuigi ilmselgelt poliitiliselt ja moraalselt selleks üsna sobimatu. Lisaks kõik auhinnad ja stipendiumid ja asjad …

Kriitika ja meedia

Kõige nõrgem me kirjanduse (võimu)struktuuridest on kindlasti kriitika. Kui näiteks Soomes on lehed, mille kriitikanurgad on tõesti olulised, ja kirjanduskriitikud, kelle nimel ja sõnal on kaalu, siis meil see puudub. Soomes on peamiselt Helsingin Sanomat ja selle juhtivad kriitikud-toimetajad see kamp, kelle arvustus/arvustamatus võib paljugi määrata: nt Mervi Kantokorpi, Antti Majander, noorematest Aleksis Salusjärvi.

Seevastu meie päevalehtede ja ka Eesti Ekspressi ning Maalehegi osakaal kirjanduskriitikas on pea olematu, see ei mõjuta kuidagi diskussiooni (ehk küll vahel mõne üksiku raamatu müüki). Ülejäänd kultuurimeedia aga ei ulatu kuidagi hulkadeni (küll aga on oma valla tegijatele hää, olgugi napike pind), isegi Sirp või „Kirjandusministeerium“ õigupoolest mitte. Põrandaalusem-blogilisem (à la nihilist.fm) on katsetuslik ja katkeline, habras, napp.

Meil on oma hääle ja näoga kriitikuid, on süvitsi sukelduv ja küsivalt vaatlev Hasso Krull, kes pälvis ka Ants Orase nimelise kriitikupreemia – minu silmis pääle Toomas Liivi pea ainus dogmasid lammutav, mitte kinnistav kriitik. On polemiseeriv ja tülinorivaid purakaid loopiv Mihkel Kunnus (keegi peab ju torkima seisvat mädatiiki!), on Jan Kaus ja Jaanus Adamson (enam peaaegu ei kirjuta) ja veel mõned. Värske Rõhu põlvkond tegelikult kasvab veel pääle, nad alles otsivad oma häält ja nägu. Aga see on kõik partisanisõda, puu tagant üksiku paugu tegemine juhuslikul rindejoonel.

Eesti kirjandus vajab ja väärib professionaalseid kriitikuid. See tähendab, et kriitika eest peab ka väärilist tasu saama. Üritin vahepääl paar aastat vabakutselisena hakkama saada ja ütlen otse ja ausalt: kriitika kirjutamine eesti lehtedesse-portaalidesse ei tasu end kuidagi ära. Lõpuks oled näljas ja võlgades, isegi pidevalt kirjutades.

Meediaruum ise on muutunud. Mäletan, et mingil hetkel nullindatel olin mina Sirbis kirjandustoimetaja, Wimberg (Jaak Urmet) Eesti Päevalehes ja Ivar Sild oli Õhtulehes reporter. Me ise ei näinud seda kuidagi võimuaktina, olime omavahel pahatihti riiuski või vastakatel positsioonidel, aga mäletan tollal mulle arusaamatuid reaktsioone, pea süüdistusi, et näe, Toomas Liivi koolkond ja TNT teeb kõike oma nägu.

Praeguses kultuurimeedias on kirjanduse vallas pigem mingi ebalus, kahtlus-kõhklus õhus. Eriti erameedias. Lehetoimetustes ei ole n-ö kirjanduse usku inimesi, sest kui me räägime igal aastal sadadest eesti keeles ilmuvatest algupäranditest, siis reaalselt arvustatakse neist väheseid. Kriitika üldilme on seal rohkem kui suvaline – toimetustel puudub arusaam, mida ja miks arvustada, puudub maht ja majanduslik võimekus (v.a oma toimetusega seotud autorite puhul).

Võimu on meedial aga endiselt: kui Mart Juur oma saates kõneleb või kui Eesti Ekspressis ilmub suurem lugu või Peeter Helme eraldi raadios tutvustab, siis on see enamasti näha ka müüginumbrites. Jah, tõesti, nende najal – vähemasti koostoimel – on ilma igasuguse skandaalita võimalik müüa 50–80 raamatueksemplari. Raamatuturul on sellegipoolest eesti kirjanduses üsna väike võimuroll, sest üldiselt jäävad luulekogude tiraažid 300–500 piiresse ning pikemat proosat võib trükkida ehk 700–1000 eksemplari. Isegi kui kõik läbi müüa, ei ole see mingi näitaja. Eestis on liiga vähe lugejaid, et nende rahakott hääletada suudaks, kes autoritest jääb ellu ja püsib pinnal. Lugeja on muidugi oluline, temata poleks seda asja olemaski, aga tema hääl on väeti, ta tengelpung olematu. Ja sellest rahast ei jõua muidugi ka pea midagi kirjaniku tasku.

Sama kehtib raamatukogulaenutuste ja nendega seotud hüvitiste kohta. Raamatukogudel teatav võim ju on: nad kasutavad oma väikseid finantsvõimalusi teavikute soetamisel just lugejaid arvestades ja siin tekivadki käärid, et Barbara, Sandra ja Nora jõuavad ikka veel riiuleile (kuigi seegi tendents on veidi vähenenud), aga eesti algupärandid peavad läbima palju karmima sõela. Kui järgmine kord lähete kohalikku raamatukokku, vaadake oma ustavale teenindajale otsa ja teadke: tema käes on see väike võim kulutada toda pisikest raha just nende raamatute pääle, mis sääl saadaval. Tema otsustab, milline eesti kirjanik noist sadadest üldse lugejani jõuab.

Ühesõnaga. Eesti Päevaleht, Postimees, Eesti Ekspress … need väljaanded ei ole kirjanduse kajastamisel oma ülesannete kõrgusel, nende honoraripoliitika ei arvesta kriitikutöö sügavuse ja põhjalikkusega. Nende mõjukus kirjanduspildis on küll episoodiliselt märgatav, aga nad kasutavad oma võimu lohakalt ja vastutustundetult.

Sõpruskonnad on Eesti-suuruses ühikus alati määrava tähendusega. Eesti Üliõpilaste Selts on meil tunduvalt mõjukam salasekt kui vabamüürlased. Pildil EÜSi 120. aastapäeva pidustused 1990. aastal. Ees: Karl-Martin Sinijärv. I rida (vasakult): Tiit Pruuli ja Toomas Kümmel. II rida: Ivo Rull, Tambet Kaugema, Hannes Rumm ja Olavi Paide. Eesti Kultuurilooline Arhiiv

Institutsioonid ja grupihuvid

Eesti on väike, väikses kohas on institutsioonide mõju märgatav. Eesti Kirjanike Liit ei ole poliitiliselt kindlasti enam nii mõjukas kui nõukogude ajal. See on ka mõistetav: kurjuseriigis oligi kirjanike liidul suhteliselt ühtsem poliitiline agenda kui praegu, mil sama katuse alla mahuvad nii arutud liberastid, hitleriaanliku pasaga tiiba ripsutavad neokonid kui ka vana kooli rahvalikud-rahvuslikud sotsialistid.

Kui kirjeldada tänase EKLi mõjuvõimu, siis keskeltläbi … see jagab mõningaid sotsiaaltoetusi (vähestele), võimaldab veidike loomemajades töötamist mujal Euroopas (eestseisus otsustab taotluste alusel) ja toimib üldiselt nagu üks loomemajanduslik ametiühing. Hea sõnaga meenutatakse EKLi teeneid kirjaniku-kunstnikupalga kehtestamisel.

Veel on teatav jõud ka Ilvi Liive juhitud Eesti Kirjanduse Teabekeskusel. See puudutab enim me tõlkimist ja välissuhtlust – kes üldse pääsevad-jõuavad festivalidele, kelle raamatuid tõlgitakse-levitatakse. Mingis mõttes on see poliitiliselt olulisim platvorm, meie kultuuriekspordi üks intensiivsem aken, ainult et see ekipaaž on keskeltläbi mehitatud kolme naisega kogu me kirjanduse pääle! Nende teadlikkus ja visioon on täpne ja jõuline, aga see aken on siiski väike tolle suure asja jaoks. Alternatiivsed kanalid nõjatuvad vaid kirjanike isiklikule suhtlusele, näiteks Poetry Slam’iga seotud luuletajad (eesotsas Luuluri – Jaan Maliniga).

Kirjanduse mõjukaim institutsioon aga on kindlasti kulka kirjanduse sihtkapital. Öelge, mis tahate, aga on teatav põhjus, miks sel laiuskraadil on maailmas sageli tegemist teatava riigisotsialismiga: on külm, on raske ellu jääda, inimesed vajavad tuge. Pealegi ei ole eesti keeles kuidagi ega kuskilt võtta nt vene või inglise keelega samaväärset lugejaskonda. Ja muidugi kirjanduse elusam-ärevam, keele mõttes vajalikum osa ei leiagi sageli oma lugejaid hulkades. Ilma kulka toetuseta jääks suurem osa põnevat kirjandust meil lihtsalt ilmumata/kirjutamata/tõlkimata või siis leviks veel rohkem põranda all. Kuigi komisjoni otsuseid on vahel raske mõista ja praegune situatsioon ei ole täiuslik ega kindel, võib seda nimetada enam-vähem rahuldavaks.

Ka auhinnažüriide koosseisu tasub märgata, sest auhinnadki on krestomatiseerimise, teatava võimuakti vahend. Need liigutavad muidugi ka raha, mõjutavad raamatukogude komplekteerimist, müüginumbreid jne.

Suur osa eesti kirjandusest elab aga institutsioonivälist elu, uutes, teistmoodi struktuuriga institutsioonides, nagu Facebook ja Youtube ja räpikogukond ja … Sõpruskonnad on Eesti-suuruses ühikus alati määrava tähendusega. Eesti Üliõpilaste Selts on meil tunduvalt mõjukam salasekt kui vabamüürlased (isegi kui neil on hulk kattuvaid liikmeid). Me tunneme siin kõik kõiki, vaename või lemmime.

Siiski on märgatav teatav pürgimine tsentrisse. Sa võid esindada kõige rajumat underground-kirjandust, nagu nt ;paranoia kirjastus, aga sa müüd seda ikka hüüdlausete ja maailmasuuruseks-kiremisega. Sa võid olla kõige rajum anti-anti-kangelane, aga sa kingid roosiaias oma sõbra räpiteksti raamituna presidendile. Ja kui sul ja su alternatiivi vedavatel sõpradel avaneb võimalus, lähed sa samamoodi võimustruktuuridesse, lähed sinna, kus on kujutelm keskmisest õigest-hääst kultuurist, ja raha, et seda teha.

Arvatavasti kõneleb minus sulaselge kadedus, sest enam ammu ei ole ma saanud end arvata otseselt ühegi grupi osaks või saati siis ninameheks. See ka lihtsalt ei huvita mind enam. Ükskord lendasime sõbraga Saaremaale kaheksakohalises lennukis. Proovisime – väikse annuse alkoholi kaasmõjul –, kas aeroplaan ka kõigub, kui end veidi raputada. Kõikus küll. Umbes sama suur on see eesti kirjanduse ja kultuuri sõiduriist siin: kui paksem poiss või tüdruk veidike end raputab, külgegi keerab, siis juba loksubki. Rääkimata sõpruskonnast.

Mingis mõttes võib kambakraatlikuna näha ka eakaaslasi, nt Rein Veidemann ja Co., või siis uuemaid, nt rühmitustepõlvkonna tegijaid jne.

Krestomaatia ja kaanon

Mind ajab alati närvi, kui krestomaatiat tõlgendatakse kui teatavat mõttelist kogu paremaid või olulisemaid või koguni kvaliteetsemaid tekste. Mis jama see kvaliteet küll kirjanduses võib olla? Krestomaatia kujundamine on ikkagi esmalt võimuakt, me teame, et selles võib tulla järske muutusi, pöördeid, ümberhindamisi … Johnny B ja Vanapa ja Toomas Liivi mõõtu suured luuletajad jõuavad laiema lugejaskonna teadvusse siis, kui nad ühel hetkel kooliprogrammis ja õpikutes sees on.

Kooliprogramm on üks kahtlane ja ohtlik asi. Kuidas mõista nt 8. klassi õpilase kohta käivat lauset, et „tunneb eesti kirjakeele ajalugu“? Asjad on muidugi paremaks läinud, nt kohustusliku kirjanduse osas on palju rohkem mänguruumi. Aga ikkagi: riikliku programmi koostamisel ja õpikute kirjutamisel-kirjastamisel on oluline osa selles, kuidas tulevikueestlased kirjandust näevad. Sellega tegeleb Eestis peamiselt 3–4 kirjastust ja seda võib pidada üheks tulusamaks ja kindlamaks raamatuturu valdkonnaks.

Muidugi sõltub maailmanägemus ka õpetajatest. Õpetajad ei saa lusika või kulbiga inimesele midagi pähe tõsta. Nad saavad hääl juhul inspireerida. Aga, nagu igas valdkonnas, võib siingi vahest loota, et tõeliseid andeid on (õpetajatestki) ehk ca 10%. Lihtne on öelda, et õpetaja ei tohiks õpetada õpikut, vaid olema oma valdkonna valgustet spetsialist. Tegelikkus koolitöös on teine. Aga kindel, et kool suurele jaole inimestest tänapäeval selle väikse aimduse annab, mis kirjandus üldse on.

Ja ülikoolides õpib meil filoloogiat päris palju noori, ja semiootikat ja kultuuriteooriat ja … Arvestades seda igal aastal lõpetavate tudengite hulka, paneb mind imestama: miks kasvab pääle nii vähe uusi kriitikuid-teoreetikuid? Või ei oska ma näha, otsida? Äkki ei ole paberile või nt ZA/UM-likku portaali kantud kultuuridiskussioon enam toimiv?

Teisest küljest ilmuvad ikka veel antoloogiad, luule puhul on see mõne autori või teksti kinnistamiseks oluline. Ilmuvad kirjanduslood, 2001. aastal ilmunus nn tartlaste „Eesti kirjanduslugu“, mullu Cornelius Hasselblatti „Eesti kirjanduse ajaloo“ tõlge. Teadlikku ümbermõtestamist, ülelugemist on meil aga ikka veel vähe. Sest selleks võimelisi, mõtlevaid-põnevaid-omanäolisi kirjandusuurijaid ongi vähe.

Mingis mõttes on hää, et me oleme ehk jõudmas paljude tõdede ajajärku, ühtset valmis kirjanduslugu polegi võimalik koostada ja välja anda. Palju hullem oleks ühiskond, kus suurt kirjanduslugu (suurt ajalugu) ei ähvardakski lõpp. Kivistunud tõed on enamasti võimu vägivallaakt.

Siim Nestor huikas millalgi ühismeedias, et praegu on põnevad ajad, et just seda peaks uurima-talletama, alates „naisluule“ tülidest, Sirbi-invasioonist kuni Kenderi kohtuprotsessini … Varasemast meenub muidugi Vihiku retk listikirjanduse maailma. Ja (:)kivisildniku kogu elu ja olemasolu on väljakutse me kirjandusele ja ta loole. Kohati on skandaalide, kataklüsmide, mässude ja tülide ajalugu põnevam kui teosed, mida kirjutatakse.

Ma muidugi tean mõnd kirjanduspaavsti, kellele kirjanduse puhul on tekst tähtsam kui kirjanduselu, selles osas olen päri – ainult et kirjanduse enda ruum on muutunud. Nagu ca 150 aastat tagasi veel tavaks oli, peab kirjandus tulema inimese juurde, on jälle rändlaulikute ja jutuvestjate aeg. Kirjandus ei kao kuhugi. On ka interneti peldikuseina aeg. On mingis mõttes vagabundide-vabameeste aeg. Olgu mõned neist või riigikirjanikuna palgal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming