Vladimir Võssotski laule ja luulet

Tõlkinud ja kommenteerinud Viljar Ansko

VLADIMIR VÕSSOTSKI (1938–1980) oleks tänavu 25. jaanuaril saanud alles 75aastaseks, ent loomepiinades põletatud elu katkes juba 43. eluaastal. Ometi jõudis ta saada üheks XX sajandi Venemaa armastatumaks laulikuks. Tema sulest on ilmunud üle 900 luuletuse ja lauluteksti, mida ta oma kareda häälega ise lavalt rahvahulkadele näkku paiskas – nii illegaalsetel kui ka avalikel autorikontsertidel. Moskva Akadeemilise Kunstiteatri õppestuudio lõpetanud näitlejana on Võssotski ainuüksi oma viimases töökohas Taganka teatris mänginud üle 20 rolli. Ta on osalenud rohkem kui 30 mängu- ja telefilmi loomisel. Ametlike võimude jaoks jäi Vladimir Võssotski elu lõpuni dissidendiks. Tema matused olümpiafarsilinnas Moskvas kujunesid massiliseks vaikivaks protestiaktsiooniks kehtiva režiimi vastu. Alles aastaid hiljem leidis Vladimir Võssotski looming ka ametlikku tunnustust: 1987. aastal kuulutati ta postuumselt NSVL riikliku preemia laureaadiks. Praegu ilmuvad tema luulekogude kordustrükid kahe- ja neljaköiteliste valimikena, tema laule ja luulet saab kuulata heliplaatidelt ning kassettidelt. Üks meie päikesesüsteemi pisiplaneetidest (nr 2374) kannab suure vene luuletaja, näitleja ja laulja auks nime Vladvõssotski.

—

HÕBEDASED KEELED
 
Mina ja mu väärt kitarr vajame areeni!
Kahjuks mu Fortuunale vaba vaim ei meeldi.
Kõri läbi lõigake, lõigake ka veenid!
Ärge ainult puutuge õrnu hõbekeeli!
 
Maha salgan enese, põgenen vaid viivu –
minu noorust ega au siin ei kaitse keegi!
Tuhnitakse hinges mul, rebitakse tiibu …
Ärgu ainult puutugu õrnu hõbekeeli!
 
Võeti ära mult kitarr – vabadust mult võttes!
Kaabakaid ma nagu narr anun tõsimeeli:
“Tallake mind porri te, uputage jõkke …! –
ainult ärge puutuge õrnu hõbekeeli!”
 
Mis see on siis, sõbrad head? Kas ei näe nüüd
                                                                tõesti
helgeid öid ja päevi eal enam minu meeled?!
Vägistati hing mul sees, elutahe võeti –
julmalt puruks rebiti  õrnad hõbekeeled …
 
1962

MU HINGE SEES …
 
Mul iga õhtu küünlatuled süütab,
näen Sinu kuju nende suitsus siis …
Ei usu, aeg et ravida meid suudab,
et kõik, mis oli, endaga ta viib …
 
Ei pääse ma sest rängast rahust hinges,
mis ainsana on jäänud nüüd veel alles siin,
kõik kaasa võttis Naine ära minnes
ja endaga koos laeva peale viis …
 
Mu hing nüüd tühjem kivikõrbepõrgust,
ei ole mõtet otsidagi miskit siin –
vaid laulukatked, ämblikute võrgud …
Kõik ülejäänu Tema kaasa viis.
 
On hinges veel vaid täitumatuid soove,
kui tuhnite seal, leida võite siis
paar poolikfraasi, poolikdialooge …
kõik muu on ainult – Prantsusmaa, Pariis.
 
Mul iga õhtu küünlatuled süütab,
näen Sinu kuju nende suitsus siis …
Ei usu, aeg et ravida meid suudab –
ei ravi ta, vaid hoopis sandiks muudab!,
sest kõik, mis oli, endaga ta viib …
 
1968

* * *
 
Nii all kui peal jääkaas, ma kahe vahel –
kas murda läbi ülevalt või alt?
Ei, üles ! Ainult üles, igatahes ! –
seal ootama jään viisat viisakalt.
 
Jää, minu kohal – pragune! … ja murdu!
Ma higimärg, kui rõhuks adrapuud.
Nüüd Sinu juurde tagasi saan tuldud –
kui merelt laev, taas vanad laulud suul!
 
Ma veidi üle neljakümne alles.
Ma Sinust elan … Jumal kaitseb mind.
Mul on mu laulud, mida laulan Talle,
kui ükskord tuleb õigustada end.
 
1980

LAUL  SÕBRAST
 
Kui sa kõhklema sõbras lööd –
kahtlus päeval ja ööl sees sööb,
kui sa enam ei öelda tea,
on ta halb või on hea –
sõber mäetippu kaasa vii:
kõik vaid kaaslasest sõltub siin,
nöör te vahel kui eluniit –
sõbras selgust saad nii …
 
Kui sa üleval näed, et mäed
talle üldse ei korda läe –
nägi liustikku vaid, ja sai
šoki seal sedamaid …
Küllap siis on sul selge see,
et on võõras too mees su ees.
Mäkke sellist ei võtta saa,
neist ei laula siin ma!
 
Ent kui jagas su töid ja öid,
oli tigedust täis, kuid käis,
aga kaljul, kui hätta jäid,
vastu pidas ta köis …
Kui mäetipuni truuks sul jäi,
võidust joobus seal, püstipäi –
nagu iseendale sa
loota temale saad!
 
1966

TA ELAS JU PARIISIS
 
Mul tundus – lõpp on käes, sest ikka ühteviisi
ma ainult Teda näen, kui silmad sulgen vaid.
Kuid, mis loeb Talle see –
Ta elas ju Pariisis!
ja näinud ilmselt veel ka palju teisi maid!
 
Kui kauneid laule lõin ma Talle Põhjast kaugest!
Mul paistis – peagi võiks me olla „Sina” peal …
Kuid vahel siiski näis „neutraalsest tsoonist” lauldes,
et Talle võõraks jäid need lilled, mis on seal.
 
Siis laulsin, hinges pind, Tal lõunamaiseid viise
ja neist, kes enne mind Ta sõbrad olid seal …
Kuid, kehvad on mu lood –
        Ta oli ju Pariisis!,
ja ka Marcel Marceau’d Ta üsna hästi teab!
 
Ma jätsin oma töö, mis liialt aega nõudis,
ning tuhnin päevad-ööd nüüd sõnastike sees.
Kuid, mis loeb Talle see –
             Ta Varssavisse jõudis,
ja jälle räägime me erinevat keelt!
 
Küll poola keeles võin Tal öelda:
„Proše, pani!…”
Võin maha jätta kõik, ka laulud, mis Tal lõin!
Kuid, mis loeb Talle see –
             Ta juba on Iraanis …
Ei kohtu iial me – Tal ikka ees on sõit!
 
Ta on kord siin, kord seal –
        võib-olla homme Oslos …
Tal järel joosta, tean – see mõttetu on vaev.
Las üritavad need, kel selleks rohkem oskust!
Ma ootan … Küllap kord veel tuleb minu aeg!
 
1966

HÜVASTIJÄTT
 
Laevad ikka on teel,
aga tagasi nad
koju pöörduvad reisilt,
kui meri neid säästab …
Möödub ainult pool aastat
ja saabungi ma! –
Et siis lahkuda taas,
et siis lahkuda taas
pooleks aastaks.
 
Aeg kõik tagasi toob …
Miskit siiski on läind:
oled sõbrast või armsamast naisest sa ilma!
Aeg kõik tagasi toob –
aga  p a r i m  on läind!?
Usu kaotanud ma,
usu kaotanud ma,
et on õnne siin ilmas.
 
Tahaks uskuda veel,
et see kõik pole nii –
et me laevu, mis teel
kahjutuli ei laasta …
Tulen tagasi taas,
kõigist muredest prii,
jälle laulan siis ma,
jälle laulan siis ma –
oota ainult pool aastat!
 
1967

* * *
 
Tõstke kätt, kui vaja,
    urni viige
bülletääne, lugemata neid,
kõike õigel ajal
    takka kiitke … !
 
Ärge ainult mind te juurde liitke –
teie koodeksile ütlen: Ei!
 
1967

PIME  ÖÖ
 
Pime öö on seal ees!
        Oota veel!
Ehataevas on verevaks lõimetund.
Rajuilmad sind ootavad eel,
aga teed  on seal võimatud!
 
Sulle võõras seal vaim,
seal sind ümbritseb laim,
võid seal kohtuda kurat-teab-kellega!
Seal on närbunud viimne kui taim –
    seal pead leppima sellega …
                                             selles öös !
 
Seal su visadus proovitud saab.
Sealne kliima on sageli vahelduv.
Süda rinnus, näe, perutab taas –
jätab löökisid vahele …
 
        Sulle võõras seal vaim …
 
Pole helid ja värvidki seal
need, mis siin, aga mul pole valida –
mind on tarvis just seal, ma ju tean!
    Annan endast seal parima!
 
1972

* * *
 
Me loodud nii, et külge meil ei jää
ei ülekohus, ei klatšimula.
Aga nukrus mul kui igijää –
ei sula … Ei sula!
 
Ei sula tema ka suvel
selles leitsakus – tean.
Ma kaasas kandma oma kurbust, muret
igavesti pean …
 
1966

* * *
 
On tappev tühjus meie elu mall –
kus ainult vajutad, sealt mäda purskub
ning halvav hirm toob hundiulgu kurku –
nii neil’, kes juhivad, kui nendele, kes all.
 
Ja toodi ohvreid – mõni märter löödi ristigi,
ning meie isad seda ülistasid siis …
Sai meie põlvkond sellest hinge oma pitseri,
mis mälu, mõistuse ja nägemise viis.
 
1979 või 1980