Vita illuminativa võti

Peeter Helme

 

Béla Hamvas, Veini filosoofia. Verb, Tallinn 2006. 115 lk.

 

 

“Joomisel on üks seadus: ükskõik millal, ükskõik kus, ükskõik kuidas. Tõsise aja, tõsise inimese ja tõsise rahva jaoks sellest piisab,” sedastab Béla Hamvas oma “Veini filosoofias” (lk 80). Seejuures sugugi mitte raamatu alguses, vaid pigem lõpus – selgitanud eelnevalt veinide metafüüsilisi ja alkeemilisi omadusi ning andnud ka ülevaate Ungari veinidest ja nende joomisega seotud tavadest. Niisiis ei ole “Veini filosoofia” järjekordne “Joodiku eetika” ega mõni uus veinikäsiraamat. Nagu autor raamatu alguslauses nendib, kirjutas ta hoopiski “palveraamatu ateistide jaoks”. Kõlab võrdlemisi segaselt, kuid selle segaduse klaarimiseks tuleb esmalt eemalduda “Veini filosoofiast” ja siirduda Béla Hamvasi isiku juurde.

1897. aasta tollal Ungari kuningriiki kuulunud Slovakkia Karpaatide linnas Eperjesis (slovakkia Prešov) sündinud protestantliku kirikuõpetaja ja katoliikliku ema pojana puutus Béla erinevate maailmavaadete ja nende konfliktidega kokku juba sünnist alates. Nimelt ei lubatud tema isal teiseusulise ema pärast pastoriametit pidada ja viimane töötas selle asemel kooliõpetajana. Noor Béla Hamvas läks isakodust Esimesse maailmasõtta ning astus pärast sõja lõppu ja lahkumist nüüd vaenulikuks muutunud Tšehhoslovakkiast Budapesti ülikooli, õppides seal ungari ja saksa filoloogiat. Ülikooli lõpetamise järel töötas ta mitmete ajakirjade toimetustes, asus siis aga tööle raamatukoguhoidjana; seda ametit pidas ta 1948. aastani, mil kanti kommunistliku režiimi poolt ebasoovitavate isikute nimekirja ja saadeti sundpensionile. Reaalsuses tähendas see aga virelemist ning näljasurma vältimiseks pidi Hamvas teenima elatist laomehena ning hooajatöölisena maal. 1964. aastal saadeti ta uuesti pensionile, ja ta kirjutas veel mitmeid raamatuid. Béla Hamvas suri 7. novembril 1968. aastal.

Esimesed teosed ilmusid Hamvasi sulest 1930. aastate teisel poolel, kirjaniku ja filosoofi esimene luulekogu tuli välja sõja ajal, 1943. aastal. Sõja ajal ja kohe pärast seda ilmusid ka mõned kõige olulisemad Béla Hamvasi filosoofilistest teostest: “Scientia sacra I” ning “Anthologia humana – viie tuhande aasta tarkus”. Pärast sõda kahanesid autori avaldamisvõimalused märgatavalt, kommunistlikus Ungaris ei saanud enamik Hamvasi loomingust üleüldse ilmuda, tema kõige tuntum romaan “Karneval” ilmus alles 1985. aastal ja ka siis kärbitult. Béla Hamvasi kogutud teoste väljaandmisega tehti algust 1990ndatel, tänaseks on välja tulnud ligi 20 köidet, mis on tema kirjapandust ilmselt pool.

Nagu reedavad juba mõningad raamatupealkirjadki, huvitas Hamvasit inimkonna vaimne pärand ning selle mõistmine. Béla Hamvasit ongi peetud esimeseks mõtlejaks ungari kultuuriruumis, kes hakkas tutvustama René Guénoni ning integraalse traditsiooni mõttekoolkonda, mille kohaselt on tsivilisatsioon haaratud pidevasse ja kiirenevasse allakäiguprotsessi, milles varem terviklik traditsioon läheb kaotsi progressiusus, demokraatias ja materialismis.1

Hamvas ise on oma filosoofia võtnud kokku järgnevalt: “Ma läksin tagasi möödunud sajandi keskpunktist prantsuse revolutsioonini, valgustuseni, ratsionalismini, humanismini, läbi keskaja kreeklasteni, siis heebrealasteni, egiptlasteni välja. Kõikjalt leidsin ma kriisi, aga iga kriis osutab sügavamale. Pime punkt on veelgi varajasem, veel palju varajasem. Ma tegin tüüpilise euroopaliku vea, otsides pimedat punkti väljaspool iseendast, kuigi ta peitus minus.”2

Hamvasi mõtlemise tähendus on palju laiem, ulatudes välja nii-öelda konventsionaalse filosoofia piiridest. Toon vaid ühe näite: Béla Hamvas on kirjutanud ka sissejuhatuse alkeemiasse ning kommenteerinud üht nimetatud distsipliini olulisemat teksti, “Tabula Smaragdina’t”.3

Vaatamata huvile hermeetilise filosoofia ja stiili vastu –, see peegeldub ka tema raamatutes, mille stiil on tihe, kubisedes erikeelsetest tsitaatidest, alkeemia, teoloogia ja filosoofia eriala terminitest ning on lisaks veel äärmiselt mõttetihe –, kuulub Béla Hamvas tänapäeval oma kodumaal loetumate autorite hulka. Kahtlemata on populaarsusele kaasa aidanud tema teoste pikaajaline põlu all olek, kuid see ei tohiks kuidagi kahandada Hamvasi kui mõtleja ja autori väärtust, millest annab aimu ka üks tema loetumaid ja tõlgitumaid teoseid, nüüd ka eestlase lugemislauale jõudnud “Veini filosoofia”.

 

Esmapilgul liigitub “Veini filosoofia” esteetilis-dekadentliku, isegi snobistliku kirjanduse alla. Ning kahtlemata oma kõige pealmises kihistuses ta seda ongi. Autor sedastab ju juba teose esimestel lehekülgedel, esimestes lausetes, et ta oma raamatuga teatud liiki lugejaid, pietiste ja ateiste, tahes-tahtmata solvab.

Selliselt tuleks “Veini filosoofiale” läheneda kui alkeemilisele traktaadile, – mitmekihilistest ümberütlemistest ja võrdpiltidest koosnevale teosele, kus igal sõnal, sümbolil, žestil, vahest isegi lauseehitusel on oma varjatud sõnum. Kuid autor ei näi selle raamatukesega oma lugejalt siiski ka sellist pühendumist nõudvat. Lõppude lõpuks – milline palveraamat, selle sõna kristlik-euroopalikus tähenduses, nõuaks oma lugejalt tõeliselt esoteerilisi teadmisi? Enam-vähem pädevast orienteerumisest üldkultuuriliste märkide maastikul piisab täiesti – ka Ungari veinide põhjalik tundmine pole takistuseks “Veini filosoofia” nautimisel, sest nimetatud veinidest annab Hamvas ise südamlikult sooja ülevaate, kirjeldades näiteks Csopaki veini kui veini, mille mõõduks olevat “täpselt kolmsada viiskümmend grammi. Ma katsetasin ka teistega ja polnud inimest, kellele see poleks kõlvanud. Seda veini kolmsada viiskümmend grammi! Selline on Csopaki vein. Selline täpselt kaks-korda-kaks-on-neli vein” (lk 65).

Elurõõmust ja kultuurimõnust pakatav raamat sobitub kõigele vaatamata Hamvasi muidu nii pessimistliku, integraalse traditsiooni filosoofia konteksti. Selline vaade mitte ei kitsenda, vaid avardab “Veini filosoofia” mõtet. Raamat algab sententsiga “Lõpuks jäävad kaks – Jumal ja vein”(lk 5) ning selles esmapilgul kergemeelses sedastuses on varjul terve maailm, mida autor püüab meieni tuua.

Béla Hamvas kirjutas esseistliku teose 1945. aasta suvel – kohe pärast sõjaõuduste lõppu ja kommunistliku õuduse täisverelise avaldumise algust. Nii kujutab raamat endast omalaadset ellujäänu raportit kadunud maailmast, mis tahab meile, kellel ilmselt puuduvad mälestused suurele kataklüsmile eelnenud maailmast, anda edasi seda osa jäädavalt hukkunust, millel on tõeline väärtus. Nendeks edasikandmist väärivateks nähtusteks on Jumal ja vein.

Äraseletatult: Hamvas ei uskunud pietistlikku, ennastrooskavat religioossust, mis ei oska näha maailmas ilu ega leia pingutatud vagaduse kõrval kohta inimese kehalistele naudingutele. Selliselt peegeldab teos tõepoolest religioonideülest traditsionaalsust, mis taotleb inimese ühendamist ürgse, taeva ja maa ühtsusega ning on selle tõttu vaenulik ühelt poolt ateistliku katse vastu kehtestada ratsionalistlik inimmasinate ühiskond, kus elatakse “narride kombel ja skandaalselt” (lk 102) kuid teisalt ka pietistide armastuseta usu vastu (lk 92 – 97). Hamvas ei ründa kedagi – ta norib ja nokib natuke, aasib siin ja seal, kuid sellest kõigest hoovab teatud sõbralikkust. Sõbralikkust, mille allikas saab olla vaid üks – vein, mille kaudu meiega kõneleb Jumal, kes ütleb: “Vita illuminativa võti on siin, meie käes, täpsemalt öeldes siin, meie vaatides ja pudelites” (lk 98) ning lisab neile, kes ikka veel aru ei saanud: “Joo, kõik muu toob endaga vein” (lk 103).

 

Peeter Helme on võrguajakirja Kriteerium (www.kriteerium.ee) toimetaja

 

1 Vt H. Udam, René Guénon. – Orienditeekond. Ilmamaa, Tartu 2001, lk 364 – 380.

2 http://www.matthes-seitz-berlin.de/books_2006_2/kierkegaard.html

3 http://www.tradicio.org/english/hamvastabulasma­rag­­­dina.htm

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming