Viis esimest

Doris Kareva

Emakeelepäeval anti üle järjekordsed Eesti Kultuurkapitali kirjandusauhinnad. Proosa osas pälvis selle Olle Lauli romaan „Kodutus”, luules Kalju Kruusa „Tühhja”, esseeauhinna sai Tõnu Õnnepalu „Ainus armastus. Valik esseid” ning vabaauhinna Andrei Hvostov „Sillamäe passioon”. Näitekirjanduse auhind läks Jaan Kruusvalli näidendile „Tasandikkude helinad”. Milline on auhinnatud teose tähendus teie enda jaoks? Olle Lauli: Neid tähendusi on vist väga palju. Romaan on uus maailm. Kui ta ellu ärkab, siis muutuvad tegelased seal kirjutajale väga lähedasteks. Ei suuda praegu tõsimeeli tajuda, et nood raamatu-inimesed on vähem „elus ja olemas” kui muud toredad tegelased, tüübid, keda oma igapäevasel toimetamisel siin-seal olen tundnud ja trehvanud. Tööl kuskil ja tänaval. Kopli trammis näiteks. Vaiksel kenal Lasnamäel või keskkonnaministeeriumis. Jälgin huvi ja rõõmuga, kuidas neil lähedastel läheb, kuidas sellel loodud maailmal läheb. Kui tal on tähendus ka mõnede teiste elust välja kukkunud vendade-õdede jaoks, siis loob see hea sooja tunde küll. Umbes nagu suur päikesest soe maasikas sulab suus. Paljudel tekitab maasikas muidugi allergiat, siis ei tohi seda puutuda. Aga kah nagu elus, hakkab „Kodutuse” maailm vaikselt mälestuseks muutuma. Mitu aastat on loo kirjutamisest möödas, raamat kulgeb nüüd nagu täiskasvanuks saanud laps kuhugi omapäi edasi. Nii nagu saatusest määratud muidugi. Kirjutaja teekond läheb ehk ka edasi. Ei tea ka, kuhu. Lihtsalt mingi kihvt teeloleku tunne käib romaanikirjutamisega kaasas, kuigi pärast ei oska jälle öelda, mis tähendus sel kõigel siis oli või on. Äng seega. Täiega. Aga ängist teatavasti ei tohi rääkida, et õrna eesti kirjandust mitte hooga ära hävitada. Ainult nõnda poolsosinal võib rääkida ja ainult vähestele. Meenuvad mõned, kellele võib: Britta, Doris, Maarika, Jan, Andres. Nad on osalised selle raamatu tekkimisloos. Tänu neile ei lõppenud „Kodutuse” teekond lauasahtlis. Maasikas!

Kalju Kruusa: Luulel on mu jaoks tähendus elatud elu kaudu, ta on elu osa. Luuletused on elu kajalood, kajastavad meeleolusid ja aitavad elumere lainetel edasi kulgeda. „Tühhja” kogu luuletustest on umbes kaks kolmandikku sündinud oma sulega ja üks kolmandik võõraste sulgedega, tõlkedki on sisse võetud seepärast, et mu jaoks on nad kaasa kajava tähendusega. Seega on luule korraga väga isiklik ja isikutevaheline.

„Tühhja”-sugust luulekogu ma millalgi varem ei oleks olnud valmis kirjutama. Vaja oli mu enese ja lähedaste inimeste elus korduma kippunud seiku, üht vapustusekeste jada, mis ajendas mind olukorda ja tõekspidamisi ümber hindama.

Keel ei ole mu meelest kogu tõeluse terviklik peegeldus, mis olemasolevat teatava täpsusega sõnastab, vaid inimmeelest lähtuv väga piiratud tegelikkuse mudeldamise viis. See tähendab, et meele ja keele abil luuakse pidevalt valikulisi tegelikkusi, mis iseenesest ei ole need kõige tegelikumad. Keelega aitame kaasa inimese meelsuse kujundamisele. Kõnelemine ei ole süütu tegevus, eriti mitte luule puhul, mil on loovuse, leidlikkuse, kokkuvõtlikkuse, mõjuvuse, kestvuse jms taotlused. Seetõttu olen ma varem katsunud ebameeldivusi luule teel võimendamast hoiduda.

„Tühhja” aga põhiliselt ebameeldivatest asjadest koosnebki. Mulle hakkas tunduma, et ebameeldivate asjade allasurumises ja mahavaikimises on ikkagi midagi valesti. Miks ma nii arvan, seda olen samuti luuletustes öelnud – nii otseselt ja selgelt ja täpselt ja tõsiselt, kui ma aru saanud olen.

Luuletuste kirjutamine on mulle tõeline õnnistus, kuigi luuletee on ainult üks paljudest teedest.

Tõnu Õnnepalu: Ainus armastus.

Tagantjärele võib küll öelda, et ega ühelgi eluperioodil päris ilma raamatuteta läbi pole saanud. Ja enamasti on raamatulugemine üks vältimatu osa igast päevast. Tuleb isegi ette, et parim osa – olgu siis sellepärast, et raamat on nii hea, või sellepärast, et elu pole parajasti teab mis kiita. Raamatud kui elu aseaine – ikka tuleb ette. Või täpsemini, nii võib ju asja näha, eeldades, et raamatud pole elu. Minu jaoks ikkagi on. Mitte selles mõttes, et raamatutes on kujutatud elu. Noh, tühja neis on! Aga nad, kirjandus, ma mõtlen, on ise üks eluavaldusi.

Muidugi saab vahel neist avaldustest villand. Tahaks elu kuidagi raamatupuhtalt kätte saada. Vahel nad tunduvad nii rumalad. Mõni kirjanik või terve kirjandusvaldkond, mis on aastate viisi meeli köitnud, muutub korraga tühjaks, mittemidagiütlevaks. Vastavad teosed rändavad Siberisse – nii ma nimetan pööningutoa raamaturiiulit või mõnda teist kohta, kuhu on pagendatud parajasti ebasoosingusse sattunud köited, autorid, žanrid. Püsivalt kuuluvad Siberi asukate sekka ka (vähemalt mõned) mu enda teosed. Siis teinekord, mõnel kenal kevadisel päeval, kui päike Siberigi mõnusalt soojaks kütab, võtad mõne, lehitsed. Täitsa huvitav!

Raamatuarmastus pole muidugi sama mis inimesearmastus, aga ühes asjas on nad kindlasti ühtemoodi. Teatud asjaoludel võib raamat esile kutsuda täiesti samasuguse (minugi poolest haiglasliku) meeleolukõrgenduse, kestva poolekstaasi nagu armumine. See on nii siis, kui sa raamatut – kirjutad. Vähemalt mõnikord.

Jah, sellisel kujul, kirjutamisena, on kirjandus muidugi truudusetu armuke. Ta võib su iga kell maha jätta, ära kolida ilma aadressi jätmata. Aga samas, erinevalt „elu enda” truudusetutest armukestest (ja minust endast truudusetu inimesena) on ta vankumatu ja kindel, otsekui ideaalne abikaasa: iga kord, kui teineteist taas leitakse, on ta ikka sama, ikka sama hell, sama veetlev, sama ilus.

Kirjandus võib ärritada, raamatud tüüdata – aga see neis on ometi püsivam kui paljud muud asjad. Mis see see õieti on? Kust ma tean! Võib ka vabalt olla, et see on alati, ja vahet pole, raamatud, inimesed, loodus – ikka üks ja sama ainus armastus.

Andrei Hvostov: Mul on kartus, et „Sillamäe passioon” võib osutuda omalaadseks viitsütikuga pommiks. Sain käsikirja valmis umbes aasta tagasi. Raamatu ilmudes mõtlesin, et sooh, nüüd on see tehtud ja taas aeg asuda põhiteose kallale ehk teha edasi seda raamatut, millega ma vaevlen nüüd juba ei oskagi öelda kui mitu aastat. Häda selles, et kontseptsioon muutub pidevalt ja ma ei suuda otsustada, millise faabula juurde lõpuks jääda. „Passioon” oli mõeldud ühe kiire vahepalana, mille abil ma justkui püüdsin endale meelde tuletada ehk taaskinnitada, et ma ikkagi suudan kirjutada ning järelikult olen kirjanik. Nii et selles mõttes oli Epp Petrone ettepanek teha Sillamäe lapsepõlvest ca 350 000 tähemärki teretulnud kõrvalepõige. Ma mõtlesin tookord, et ei enamat. Nüüd aga hakkab justkui selguma, et „Passioon” ongi ehk kõige parem asi, mis ma üldse teinud olen. Ja siit ka ligihiiliv kahtlus, et võib-olla see jääbki ületamatuks. Saada kaks auhinda ja, mis veel hirmutavam, kuulda lugejatelt peaaegu iga päev, kuidas see raamat neile on korda läinud, selleks polnud ma valmis. Edu on tore, aga sel on ka varjupool: vastuolulised tunded minu hinges. Ma ei vigurda seda öeldes. LRis ilmunud „Projektijuht Posse” sai ka mõneti kiita, aga see oli hästi mõõdetud ja tagasihoidlik kiitus. Ma ei tea, kas selliste „enam-vähem” raamatute kirjutamine – teed ühe asja ära ja siis kõpitsed vaikselt järgmise kallal – ongi kirjanik olemise optimaalne viis? Samas – mis mõtet on kirjutada raamatut, raamatuid, mida ei loeta? „Passiooni” loetakse. Ja see on ühele kirjutavale inimesele peaasi.

Jaan Kruusvall: Ei mäletagi enam, millal ja kus ma selle üles kirjutasin. Ilmselt see oli juba valmis kujul kusagil kõrgemates sfäärides ammu olemas, mina vaid kinnistasin selle paberile ühel hetkel. Lugu on juba kaugenenud minust, elab oma elu kusagil metsade ja põldude taga, täpsemalt – Saueaugu teatritalus. Veidikene sisust: on armsad inimesed – muidugi, minu arvates –, kes püüavad elada ausalt ja väärikalt … tuultele avatud väikeses kinnises maailmas, mis on tegelikult suur ja lõputu ning kurb ka, kus talvel tuiskab, tuuleiilid kihutavad vilinal üle lagendike ja valged külmetunud põldpüüd vudivad seemneid otsides ühe rohutuusti juurest teise juurde, aga inimesed seal lagendike keskel, või ääres, seisatavad vahel akende all, vahivad välja, unistavad, meenutavad midagi, siis panevad mütsi pähe ja lähevad … ja pärast tulevad tagasi … aga kõik ei tule. Nagu päris elus.

Õnne ja loovat jätku!

*

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade laureaadid 2011. aasta loomingu eest

Ilukirjanduslik proosa
Olle Lauli – „Kodutus”
Luule
Kalju Kruusa – „Tühhja”
Esseistika
Tõnu Õnnepalu – „Ainus armastus. Valik esseid. ”
Vabaauhind
Andrei Hvostov – „Sillamäe passioon”
Näitekirjandus
Jaan Kruusvall – „Tasandikkude helinad”
 
Laste – ja noorsookirjandus
Ilmar Tomusk – „Volli vanad vigurid”
 
Tõlkekirjandus
Ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde
Leena Tomasberg – Claude Simoni „Flandria tee” Ilukirjanduslik tõlge eesti keelest võõrkeelde
Maima Grinberga – Jaan Krossi „Professor Martensi ärasõit”
 
Venekeelsete autorite kirjandusauhind
Andrei Ivanov – „Kopengaga”
Nil Nerlin – 2011. aasta luulelooming
 
Artikliauhind
Ljubov Kisseljova – „Tegelased ja nendemprototüübid. Jaan Krossi novelli „Kolmandad mäed” ja näidendi „Doktor Karelli raske öö” põhjal”

*

Lembit Jakobson
 
emakeelepäevale ja
Marcus Aureliusele mõeldes
 
keel hingele jääb viimaks
ainsaks koduks
kus rahu saavad
meel ja vaim
mis endistviisi
kuhugile teel
 
tee mis su kohus
muu pärast
ära heida meelt


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming