(Viina)kuradi ja hõbepajude aeg

Maret Vaher

Inga Vennola, Hõbepajud. Toimetanud, kommentaarid ja järelsõna kirjutanud Õnne Kepp. Kaane kujundanud Irja Vennola. 2012. 340 lk. Mõned raamatud on loetud ja armastatud, mõnda loetakse ja unustatakse, mõni ei jõua eales kirjutamisenigi, avaldamisest rääkimata. Ometi on need raamatud kusagil alles, olgugi nende olemasolu kohati küsitav ja kaheldav. Autori mõte on kas või mõõdetamatult väikese hetke jooksul tekitanud muudatuse, mis võib viia maailma teisenemiseni, ilma et keegi selle põhjust või põhjustajat isegi tähele paneks. Aeg on võrreldav kirjandusega. Iga päev on millalgi olemas, kuigi meie mälestused ei too neist kaugeltki kõiki esile. Mõne peidame petliku vabanduse varju, nagu oleks suur hulk meie eluteest liigagi tavaline, et seda peaks mäletama. Mõni päev seevastu on üleliia tunnetest tulvil, nii et neid ei julgeta ega taheta meeles hoida, lükatakse soovimatud mälestused sinna, kus nad oma olemasolu kuidagi lõpetada ei saa ja meile pealtnäha ootamatult uuesti esile kerkivad. „Hõbepajud” kinnitavad lugejale päevade tähendust ja tähtsust, mida ei saa maha salata. „Iga mööduva päeva unistus on pääseda mälestusväärsete rivvi,” saame teada romaanist, mis võtab kokku paljude tegelaste elutee läbi aastakümnete. Kõik unistused ei saa teoks, ehkki võitlus inimeste mälu nimel käib juba romaani algusest peale. „Päev, mida pimedus oma hõlma alla tõmbas, viibis aga veel mäletajate meeltes, justkui otsides võimalusi, millega oma erakordsus maksma panna,” on mõte, mis kirjeldab romaani sündmustikku käivitavat ja edasist tegevust ennustavat esimest päeva. Iga hetk soovib jutustada midagi meist endist, millest märkamatult saab terve aja lugu, mis sisaldab nii „Hõbepajude” tegelaste eluteed, ühe väikese maa ja rahva veelgi väiksema killukese ajalugu ja ka kogu universumi selle mõõtmatuses.

Tekst, mis alustab jutustust tulest ja mis saadab loodud maailma uuesti tulle, seob kokku niihästi igapäevatoimetustesse mattunud tavalise inimese kui ka kõrgemates sfäärides toimuva võitluse hea ja kurja vahel. „Langenud on suur riik Kaarma, kes oma kibeda viinaga jootnud kõiki rahvaid,” tõdeb romaani lõpuosas mõistuse ja elu mõtte kaotanud tegelane, kelle hullumeelsetes sõnades väljendub tõde. Väike külake Kaarma, kes eluõiguse saanud tänu viinakuradile, kaotab oma elu kohe, kui suletakse piiritusetehas. See ei ole aga lihtsalt ühe küla saatus ajaloosündmustes, vaid on kõigest üks rakk kogu maailma organismis. Tuli ja viin on need, mis maailma muudavad niihästi Kaarmas kui igal pool mujal. „Tuli ja viin” on ka üks selline teos, mis on kirjutamata, ehkki Kaarel Liivmägi, üks „Hõbepajude” peategelastest, selle kirjutada lubab. Täitmata lubadusest hoolimata on niihästi tuli kui viin kõikjal inimestega võrdselt tegelasteks, nii otseselt kui varjatult. Tules ja viinas sisaldub nii aeg kui ka ruum, nii sünd kui ka surm.

„Ja see päev jäi mõnele elus viimaseks, nagu tavaliselt,” ütleb Engelbert Siilas kelle­legi, kes teeb päevade tavalisusest endale kaitsekilbi. Siilas teab rohkem kui teised, kuid temagi ei mõista ennast. Ühel hetkel juurdleb ta küsimuse üle, kas tema näol on tegemist kangelase või antikangelasega. Ta on üks neist inimestest, kes osutub paljudele saatuslikuks, elumuutusi põhjustavaks katalüsaatoriks, kelle tegude eesmärke või mõju ulatust ei pruugita lõpuni mõista. Ei mõisteta sellest hoolimata, aga võib-olla just seetõttu, et osa tegudest on kõigile nähtavad igal päeval aastate ja aastakümnete jooksul. Siilas on vastuoluline ja lugupeetud mees. Ta on inimene, kes suhtleb ühtmoodi sõbralikult kõigi inimestega ja ka nendega, kes inimesed ei olegi. Ta on mees, kes tunneb puude keelt ja kes puhastab maailma tulega. Tal on ingellik nimi, piibellik kõnepruuk ja ta valitseb mõisa viinakööki. Ta on kohalikku päritolu, hariduse saanud aga Venemaal, tema maailmavaade on kommunistlik, aga tema salajasemaid mõtteid ei tea keegi.

Ka teiste “Hõbepajude” tegelaste puhul ei ole lihtne otsustada, kas tegu on heade või halbade inimestega. Pealtnäha ei ole neist ükski üleliia negatiivne, ehkki kuratlik hinnang inimestele on hirmutav: õige vähesed on taevariiki pääsenud, arvaku inimesed ise, mida soovivad. Kaarel Liivmägi, üks olulisemaid tegelasi Siilase kõrval, on üks neist, kes kannab endas nii mõndagi head, kuid kahjuks ka palju halba: ta on mees, kes on üles kasvatanud suure pere, lugenud palju raamatuid, ehitanud maja ja rüganud tööd teha. Siiski ei suuda tema tütar otsustada, kas isa surma peaks kahetsema või mitte. Peale raamatute lugemise on kahjuks isa meeles veel vägivaldsete rusikate ja viinakuradiga peetud sõpruse poolest, seda mälestust ei tuhmista isegi Kaarli viimaste eluaastate leebus ning leplikkus.

Kaarel on üks neist, kelle elu Siilas tõsiselt muudab, pannes suure ja mitu korda kolima sunnitud perekonna uuesti elukohast lahkuma, kuid seekord võimalusega ehitada uus ja tõeline kodu. Nii külvab Siilas ühe käega (ühekäeline ta ongi) õnne ja teise käega (mida tal pole) võtab ta kõik omal moel tagasi. Liivmägide kodu ja elu varjutavad direktori salaunistusest sündinud hõbepajud, Engelberti armastada julgenud naised peavad temast lahkuma, küla, mis lunastanud eluõiguse viinavabriku kaudu, tühjeneb, jättes möödanikust alles vaid varemed. Kaarma piiritusetehasest saab märk möödunud ajale ja miks mitte ka praegusele. Varemed seisavad siiani, ei ole enam endist elu, aga ei ole ka uut.

„Hõbepajud” on haarav romaan, kus kirjeldatud erakordseid ja tavalisi päevi pikkade aastate reas. Ajalooliselt olulised päevad, mis mõjutasid maailma ja mida me tunneme, asetsevad hoopis kusagil kaugel, kuid nad on oma märkamatul kujul siiski olemas. Rohkem kui ajalooraamatutesse jõudnud sündmused, mõjutavad romaanitegelasi isiklikud kogemused, olgu nendeks siis pulmad või juubelipidustused, haigused või tervenemised, igapäevasest raskest tööst rääkimata. Selline elu on aga vaid illusoorne, sest kellelgi ei ole pääsu omaenda süüst, valedest valikutest või heateo tegemata jätmisest.

Jaagup Võeras, kes luuletab ja küla elu-olu erakuna, kuid erksa tähelepanuga jälgib, mõjutab samuti aktiivselt teiste inimeste elu, ehkki tema suhe ümbritsevaga on Siilasega võrreldes sootuks vastupidine. Võerase kirjanduslikke pingutusi kommenteeritakse raamatus: „Tuli loota, et homne päev toob tänasele väärika jälje, ja annab hilisema ning värskema tulijana seniselegi saavutusele parema kuue.” See paneb uskuma, et iga möödunud päev ei ole siiski päästmatult unustuse hõlma vajunud, vaid jätab lootuse homsele, mille käes on võim ka minevikku sootuks teise pilguga vaadata ning tehtud vigu heastada. Jääb lootus, et viinast hävitatud ja tulest põletatud maailmast võrsub midagi uut ning halval on omadus teiseneda heaks. Hõbepajud, mis varjasid Liivmäe pere eest päikese, on sama tee ääres, mille kõrval kasvavad elupuud. Ja nii ühed kui teised puud on alles ka pärast kõige muu hävingut.

Inga Vennola on omanäoline kirjanik, kes jäänud laiemale avalikkusele kahjuks tundmatuks, ehkki „Hõbepajud” ei ole Vennola esikteos. Autor on avaldanud kolm aastat varem romaani „Minu veerandsada ehk Kuidas ma sõdisin Saksa mundris NSV Liidu eest”. Ajaloosündmustele viitavast pealkirjast hoolimata on peategelaseks tänapäeva Eestis elav noor inimene, kes juba varajases lapsepõlves tajub erinevust, mis viib üha süveneva võõrandumiseni. Veerandsada eluaastat on varjutatud lähedaste inimeste mõistmatusest ning murde­eas ja hiljemgi kogetud kannatustest. See kõik päädib depressiooni ja korduvate enesetapumõtetega, mille leevenduseks võib saada kirjutamine. Sõja ja võõra mundri metafoori kaudu avaneb anderikka, kuid muserdatud inimese elutee, kus ühtviisi piinlevad nii hing kui keha.

„Hõbepajud” on eelmisest teosest sootuks erinev nii kujutatud karakterite rohkuse, tegevuskoha kui sündmustiku poolest, mis annab tunnistust autori arengust mitmekülgse ja sõnameisterliku romaanikirjanikuna.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming