Viimse kohtu ootuses

MARGIT LILLEMETS

Mait Vaigu, Eesti Kirjanike Liidu verivärske liikme sulest on ilmunud neljas raamat, lühiproosakogumik „Meeleparanduseta“. Juba selle raamatu esimene lõik asetab lugeja ette omapärase, et mitte öelda ehmatava stiiliregistri: „Paljust, millest ma siin kirjutan, et olen neile mõelnud hiljem, siis selle „hiljema“ all pean silmas ikka jutustuse praegust lõppu, seda lugeja lõppu, mis ei ole ju veel tegelikult sugugi lõppenud, vaid kestab. Seniks, kuni me veel elus oleme.“ Edasine lugemine kulgeb küll üldiselt ladusas võtmes, kuid kohati jääb tekst ometigi konarlikuks. Näib, et autor polegi otsinud oma mõtetele kõlavat vormi, vastupidi, tekst on kirja pandud toorel ja lihvimata kujul, lausa grafomaani innuga, ja sealjuures polegi vist olnud esmatähtis, et lause saaks poeetiline, vaid et mõte (kas või poolik) kiiresti edasi saaks antud. Arvestades tõsiasjaga, et Vaik on nii kogenud prosaist kui ka tunnustatud muusik, poeet ja mitmete legendaarsete laulusõnade autor, mõjub selline keelepruuk mõneti üllatavalt.

Mait Vaik on Eesti Kirjanike Liidu verivärske liige.

Mait Vaik on Eesti Kirjanike Liidu verivärske liige.

Piia Ruber

„Meeleparanduseta“ sisaldab kaheksat lühijuttu, millest enamiku moodustavad millegi poolest silmapaistvate inimeste elu- ja edu(tus)lood. Neil lugudel on pikk ajaline mõõde ja kaasahaarav narratiiv. Autor ei ole jäänud mõnulema üksikasjalistesse olustikukirjeldustesse ega takerdunud staatilisse detailide kujutamisse, vaid jutustab lugejale väsinute elust, nii füüsilisest kui ka moraalsest allakäigust ning elujõu hääbumisest, aga ka meeleparandusest ja eluredelil taas ülesronimisest. Viimasel juhul on tegemist antikangelastega, kes mitte niivõrd ei otsi, kuivõrd leiavad oma fortuuna, kelle tühja elu kroonib ilma erilise omapoolse ponnistuseta edu.

Näiteks tutvub lugeja kogumiku avaloos „Kadedus“ lootustandva sportlase Andresega, kellest alkoholi küüsis saab parandamatu suli, kuid kes arusaamatul kombel madalseisust välja tuleb, alternatiivset eluviisi harrastama hakkab ning kõige krooniks ka hooliva pereisa ja eduka ärimehena lõpetab. „Nepali haigus“ on lugu Ulofist, end lihtsa videomontaažitööga ja igavatel olengutel teiste kulul joomisega ülal pidavast logardist, kes reisil Nepali (kuhu sattus ilma erilise põhjuseta) haruldaselt, õnnetoovalt putukalt hammustada saab ning selle tagajärjel usundiloolase, religioonifilosoofi ja muidu tähtsa mehe staatusesse tõuseb. Jutustuse „Meeleparanduseta“ antikangelaseks on aga silmapaistev kaunitar Evelin, kes käib abielu rikkudes moraalselt alla. Evelin omandab kurioosselt lahutatud naise staatuse, ent leiab endale viisakast keskealisest härrasmehest sponsori, sõidab limusiinis ringi ning elab süümepiinadeta õnnelikku elu, nagu polekski põhjustanud perekondade lõhkumist, isata jäänud lapsi ja endise abikaasa laostumist.

Kui otsida neist lugudest moraali, siis võiks see olla tõdemus, et kontimurdev töö, ennastsalgav eluviis ja vanatestamentlikus karistuse hirmus elamine ei anna kokku edu ja armastuse retsepti. Need aga, kes on kained, argised ja kalkuleerivad, kes vääramatu järjepidevusega edu nimel rügavad, kuid kes kõigi pingutuste kiuste siiski keskpärasuse piiril kõlguvad ning himukalt pealt vaatavad, kuidas magavale kassile hiir suhu jookseb – need ootavad viimset kohut, õigluse saabumist, väärilist karistust patustele või lihtsalt muidusööjatele. Neid ängistab teadmine, et inimesel veab, sellisel inimesel, kes ei ole seda millegagi ära teeninud. Nad leiavad endale õigustuse olla väikekodanlikult kadedad ega vaevugi oma mugavus­tsoonist, turvavöö- ja tarbijakaitse-maailmast, välja ronima. Nad elavad maailmas, kus unistused ja eesmärgid on kohutavalt sarnased, ega suuda isegi prügikasti trepist alla tassida, kui lift ei tööta. Ühe tegelase saatust ei jaga lugejaga sageli mitte kõike teadev jutustaja, vaid see avaneb teise tegelase silmade ja hinnangu kaudu. Nii näiteks vaatab Evelini austaja kogumiku nimiloos naise käitumist kibestumusega. „Ikka karistus ja selle puudumine ajasid raevu. Sest enamasti lõppesid või pidanuks lõppema taolised üleastumised krahhiga, kuid siin jalutas peasüüdlane oma puhta pilgu ja eemaloleva hoiakuga ringi nagu lilleke, näidates siidripurki ostes ikka veel dokumenti ja pannes ennast vähemalt ihaldama“ (lk 144–145).

Mudlumi samanimelise novelli ainetel kirjutatud jutustus „Ammoonium“ on õpetlik lugu muusikust, kes väikelinna baarist endaga alaealise tüdruku pealinna kaasa meelitab ning, tüdinenud klammerduvast tüdrukust, temast kuidagi vabanetud ei saa. Loo sissejuhatus, kolm ja pool lehekülge pilguheitu muusiku bravuurikasse ellu, on kirjutatud minavormis, millelt minnakse üle harjumatule sinavormile hetkel, mil loosse sekkuvad teismelised tüdrukud juba mainitud baaris. Sinavormi kasutamine loob mõneti didaktilise või hoiatava mulje, tüdrukute sekkumisele järgnevad sündmused justkui ei juhtukski tegelikult, vaid neist räägiks nagu mingi hoiatav hääl või muusiku südametunnistus. Ja see hääl ütleb: las ma räägin sulle, mis sinuga juhtub, kui sa nüüd sellest baarist võõra verinoore tüdrukuga lahkud. Lugu lõpeb sõnadega: „Sa saad sellest eluaegse trauma, tõsiselt. Sest tegelikult ei ole sa mingi siga, päriselt ka ei ole …“ (lk 136). Olgu see lugu hoiatuseks kõigile muusikutele, kunstnikele, luuletajatele või lihtsalt Casanovadele.

Kogumiku kandva jõu moodustavad niisiis elulähedased lood enam või vähem õnnestunud elusaatustest. Lisaks on Vaigu raamatus kaks lugu, mis näivad terviku küljest lahti olevat. Jutustuse „Must relv“ võiks varustada lihtsakoelise sildiga „seiklusjutt“, ka autor ise defineerib loo kui „lihtsalt ühe jutustuse“ ning mainib (justkui vabandades), et unenäolisus, mis teda lugu kirjutama ajendas, läks ajastu tõepära luues kaotsi. Lugu räägib Ameerika koloniseerimisest, valge mehe ja indiaanlase konfliktist, aga ka pärismaalaste õiguste eest võitlemisest, mitmemõttelistest kingitustest, mõrtsukatest ja nappidest pääsemistest. „Külaline“ on aga maagilis-realistlik lugu mänguasjast, mis, tuleb välja, ei olegi pelgalt mänguasi, vaid hoopis metamorfoose läbiv elus olevus.

Mait Vaigu kurjade musta värvi kaantega raamat on põhitoonilt pessimistlik ja melanhoolne, räägib peaasjalikult läbikukkumistest ja äpardumistest, väiklusest ja lootusetusest, ent järeldus, mille lugeja raamatust kaasa võiks võtta, on üllas: tuleb hoiduda kitsarinnalisuse ja võõra vara himustamise eest, kasvatamast asjatut kadedust, vaenu ja vimma. Ja mis puutub Vaigu tooresse, viimistlemata väljenduslaadi, siis on tema varasemat proosat arvustades tõdetud, et „autor on vaba inimene looma ja avaldama kõike, mis hing ihaldab, ükskõik kui valmis see ka oleks, ja lugeja on vaba mitte hoolima“.*

* Kristjan Pruul, Tundmatu kirjanduslik objekt. – Vikerkaar 2015, nr 6, lk 128.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar