Viiekümnendad. Inimese mõõde

Jaak Urmet

Kirjanduslooline fragmentaarium. Toomas Liivi mälestuskonverentsil 14. I 2011 Reaalkoolis ette kantu alustekst        Peaosades  August Alle, Nigol Andresen, Vladimir Beekman, Johannes Feldbach, Erni Hiir, Aadu Hint, August  Jakobson, Mihkel Jürna, Aira Kaal, Manivald Kesamaa, Felix Kotta, Erni Krusten, Hans Kruus, Paul Kuusberg, Jaan Kärner, Uno Laht, Max Laosson, Hans Leberecht, Kersti Merilaas, Magnus Mälk, Eduard Männik, Minni Nurme, Ralf Parve, Lilli Promet, Eduard Päll, Egon Rannet, Mart Raud, Lembit Remmelgas, Paul Rummo, Ants Saar, August Sang, Johannes Semper, Ilmar Sikemäe, Rudolf Sirge, Juhan Smuul, Endel Sõgel, Aksel Tamm, Osvald Tooming, Friedebert Tuglas,  Arnold Tulik, Oskar Urgart, Olaf Utt, Debora Vaarandi, Paul Viiding.          Siirus        „Ma ei usu, et Smuul vastu ennast kirjutas. Asi oli selles, et kogu see 1946. – 1948. aasta taust oli teine, selline, nagu enam ette ei kujuta. 1945. aastal lõppes sõda ära. Me ütleme praegu  küll, et Eesti jaoks kestis see sõda edasi, aga tegelikult lõppes sõda ära ja mingisugune asi hakkas uuesti otsast peale. Kes oli surnud, oli surnud, kes oli laagris, oli laagris, aga need, kes elasid, hakkasid jälle otsima võimalusi oma asju paika panna. Peale kõige muu oli esimestel aastatel ka tunne, et midagi on muutunud – et enam ei saa jätkuda arreteerimised. Kui Laskurkorpus tagasi tuli, ei olnud ju asi selles, nagu oleks uus okupatsioon alanud – siis tulid isad  ja vennad ja mehed tagasi, tuhandete kaupa, ja see juba oli mingi emotsioon. Nii et ütleksingi: esimestel sõjajärgsetel aastatel oli selline kaasaminek päris normaalne. Ei ole imelik, kui noor inimene, kes tahab luules elada, sellise mõtteviisi omaks võtab. Mäletan kindlalt, et Smuul deklareeris kunagi hiljem: kõik see, mis ta tollal ütles, ka Stalini kohta, oli öeldud siiralt, mitte sellepärast, et ta oleks tahtnud teenida kannuseid.”        Intervjuu Aksel Tammega, 2002       

Kiri       

„Eeva Niinivaaraga sain tuttavaks 1947. aastal Soomes. Seal oli Põhjamaade demokraatlike kirjanike konverents. See oli suunatud muidugi  Ameerika, selle ideoloogia ja propaganda vastu. Aga sellest võtsid nimekad kirjanikud ikka osa. Ühel õhtul oli Helsingi konservatooriumi saalis kirjandusõhtu. Seal paluti mind, et loeksin eesti keeles mõned värsid. Ma seda tegin ka. Kui õhtu lõppes ja hakkasime uksest välja minema, siis tuli üks tagasihoidlikult, aga väga maitsekalt riides daam ja ütles: „Vabandage, härra Parve. Minu nimi on Eeva Niinivaara”. Ma teda nime järgi teadsin ammu. Ta kiitis kõigepealt mu  luuletusi: „Kas teil Eestis siis selliseid luuletusi ka kirjutatakse?” Olin lugenud muidugi lüürilisi asju. Ütlesin: „No näete, kirjutatakse!” Ja tema ütles siis: „Mul on üks väike palve. Mul pole mingisugust sidet oma emaga Eestis. Ei julge hästi kirjutada ka, äkki tuleb pahandusi. Kas võib-olla te võtaksite ühe kirja kaasa?” Ütlesin: „Ei, mitte mingil juhul. Me oleme nii ära instrueeritud, ja niikuinii otsitakse meid läbi, kui piiri peale tuleme.” – „Oi, kahju küll.” – „Aga  mul on teine ettepanek. Lähme, istume kuskile kohvikusse ja teie rääkige kõik mured ära, ma panen need kuidagimoodi märkmikku kirja. Kui Eestisse jõuan, siis saadan need lehed teie emale.” Nii me tegimegi. Sellise nipiga saime informatsiooni üle viia. Ta ei unustanud seda elu lõpuni! Selle loo on ta oma memuaarides päris pikalt kirja pannud.”   

Intervjuu Ralf Parvega, 2008   

Arreteerimised     

„1950. aastal, kui need jälitamised ja arreteerimised ja väljalöömised kõik olid, arreteeriti Semperi vastasmajast Hans Kruus. Mõlemad olid vanad esseerid, võis arvata, et Semperit  ootab sama saatus, mis Kruusi. Semper läks koos tütrega 1950. aastal öösiti kodust üldse ära, nad magasid ehitusplatsil tööriistade kuuris. Aurora jäi üksinda koju. Ütles: „Mina olen valmis kohe rinnaga vastu minema!” Kuskil sügiseks paistis, et olukord hakkab rahunema, laine läks üle. Aga kogu suve nad varjasid ennast. Hans Kruus rääkis, kuidas tema arreteerimine käis. Telefon helises. „Ma räägin Ülemnõukogu Presiidiumist. Te arvatavasti juba teate,  et teilt on teenelise teadlase tiitel ära võetud. Palun tooge see diplom meile täna tagasi. Kui võimalik, siis kohe.” Kruus võttis oma diplomi kaenlasse ja hakkas kõndima, kuhu vaja. Ta elas Pärnu maanteel, sellel lõigul, mis on Tõnismäe ja Vabaduse platsi vahel. Jõudis kuni praeguse Inglise kolledžini, seal oli auto ees, uks tehti lahti ja öeldi: „Tulge sisse”.” 

Intervjuu Ralf Parvega, 2008 

Käsi ei tõuse   

„Kõige rängemalt ütles Jakobsoni kohta Semper, Jakobsoni matustel. Ärasaatmine oli Estonia kontserdisaalis, auvalvega, nagu kombeks. Meie olime lava taga, ajasime Semperiga juttu. Semper ütles: „Sirbist helistati, paluti, et ma kirjutaks ühe sõnavõtu Jakobsonist. Käsi ei  tõuse!” Pärast ütles kommentaariks juurde: „Ma saatsin ju Jakobsonile kirja. Ma kirjutasin – sa tead väga hästi, et ma ei ole kunagi mingisugune natsionalist olnud, fašismist rääkimata. Kas sa ei saa natuke kaasa aidata, et need asjad lõpetataks?” Umbes nii. Ja siis Semper ütles: „Noh, kirjas võib-olla ei tahtnud jälge jätta, aga telefoni teel ta oleks võinud ju ütelda kas või üheainsa lause: „Kuule, ma ei saa midagi teha”. Seda oleks ta võinud ikka ütelda. Aga ta ei kõssanud  üldse selle peale.” Ja siis Semper ütles: „Käsi ei tõuse!””         

Intervjuu Ralf Parvega, 2008         

Haigus       

Küsimus: „Kui Jakobson oli Ülemnõukogu Presiidiumi esimees, kui palju talle põlualuste poolt abipalveid saadeti? On teada, et nt Semper palus temalt kirja teel abi.”

Tiina-Mall Jakobson: „Nende asjade puhul ei oska ma öelda, kui palju kirju üldse temani jõudis.  Need ei tarvitsenud temani üldse jõuda.”

Küsimus: „Kas ta hiljem, poliitikast lahkununa, mainis ka kunagi, et – kahju, ei saanud oma kolleege aidata?”         

Tiina-Mall Jakobson: „Jah, mainis küll. Aga siin tuleb üks asi juurde. 1950. aastal, kui isa sattus selle koha peale, siis ta oli tegelikult juba haige. 1950. aastast peale, kuni surmani, oli ta kõik 13 aastat haige – ja võiks öelda, et voodihaige. Ta tahtis selle koha pealt kogu aeg minema saada: „Ma olen haige! Ma olen voodis! Ma ei tee ju seda tööd!”. Ja seepärast ma ütlengi, et ma kahtlen, kas need kirjad temani  üldse jõudsidki. Aga teda ei lastud sealt ära. Ta oli niiviisi seal kaheksa aastat.”       

Intervjuu August Jakobsoni tütre Tiina-Mall  Jakobsoniga, 2010       

Ülikonnad       

„Moskva kirjandusdekaadist [1950] on mul üks ilus episood rääkida. Sel ajal käis rong Moskvasse üle Leningradi. Ma ei mäleta, millal see rong välja läks, aga täiesti valge oli väljas – kas  see oli hommikul vara või pärastlõunal. Osa rahvast, kes oli juba kohal, seisis vaguni ukse juures, teisi tuli kogu aeg juurde. Ja missugune pilt siis avanes? Hakkame kas või peale Juhan Smuulist. Tuleb koos Deboraga – Juhanil täpselt samast riidest ülikond, nagu minul. Läheb natuke aega mööda, siis tuleb Paul Rummo, seljas täpselt samast riidest ülikond, mis minul. Läheb natuke aega mööda, tuleb Osvald Tooming – sama ülikond, mis minul. Ja siis – Sirge  tuleb, samasugune ülikond seljas. August Alle – samasugune ülikond. Kokku oli seitse meest, kes kõik olid ühesugustes ülikondades. See oli see aeg, kus kauplustes ei olnud midagi saada, kauplused olid tühjad. See oli ainuke korralik riie, mida riidekauplustes oli. Kõik tahtsid ikka korralikust riidest ülikonda, ja keegi ei teadnud, et teine teeb täpselt sama! Aga see on omamoodi sümboolne ka – see kirjandus oli siin samal ajal ju ka ühenäoline!”       

Intervjuu Ralf Parvega, 2008       

Kass näub       

„Draamateatris läks viinavõtmine liiale. Ja siis tehti näitlejate üldkoosolek, kus Laosson oli kõneleja. Seal koosolekul olin mina ka. Ta rääkis natuke kuivalt, nagu temale see kombeks oli, kuivalt ja asjalikult: asi ikka nii ei kõlba, on nõukogude teater ja nõnda edasi. Aga samal  ajal oli Kaarel Karm, üks eesti andekamaid näitlejaid, teatrist lahti lastud. Karmiga oli niisugune lugu, et kui parajasti Shakespeare’i laval ei olnud, siis Karm hakkas jooma. Ja jõi ennast täiesti põhja. Nii kui toodi Shakespeare lavale, siis ta juba muretses kuskilt ülikonna, oli tasapisi jälle teatris sees ja mängis oma rolli maha. Kui tükk lavalt ära kadus, algas allakäik jälle otsast peale, kuni järgmise Shakespeare’ini. Kui nüüd Laosson seda karskuskõnet pidas, siis  oli Karm teatrist välja visatud. Ja teati, et ta ikka iga hinna eest tahab tulla teatrisse seda koosolekut segama. Igasse kohta pandi valve välja, et Karm ei pääseks teatrisse, koosoleku ligi. Aga nagu vana näitleja, vana rebane, leidis ta mingi uru. Ja ühel ajahetkel, mil Laosson väga kuivalt ajas oma moraalijuttu, oli Karm kolmandal rõdul ja ütles oma šeikspiirinäitleja häälega: „Kass näub, ja oma päev on koeral ka!”. Keegi ei saanud enam tõsiseks jääda! Kes see nüüd  lausa naeris, aga lõbus oli küll kõigil. Laosson tegi mök-mök! Mis sa ikka enam oskad öelda.” 

Intervjuu Andres Vanapaganaga, 2003   

Partorgid     

„Kui tulin 1969. aastal kirjanike liitu luulekonsultandiks, tahtis Vladimir Beekman mind kuskil kolmandal aastal ka partorgiks teha. Mina loomulikult ei tahtnud. Mõtlesin, et kes  küll asendaks? Ja helistasin, loomulikult naiivsusest, mitte künismist, Laossonile ja küsisin: „Kuidas teie, seltsimees Laosson, arvate? Mina olen praegu mõnevõrra hädas, ma ei ole küllalt küps parteiorganisatsiooni juhtimiseks, olen väga noor mees. Kas teie ei tahaks meie parteiorganisatsiooni juhtima hakata?”. Väga pikk vaikus. „Ei.” Ja siis pandi toru otsemaid ära. Rohkem ma temaga rääkinud ei ole. Järgmisel koosolekul ei vaadanud ta mulle otsagi.  Mis narr inimene ma siis ikka olin! Ei taibanud, et partorgiks olemine võib mu ees avada niiöelda uued horisondid. Ostsin siis pudeli viina ja teise konjakit, sakummi ka, ning sõitsin Karepale, kus oli Villem Grossi suvila. Villem Gross oli meil korduvalt partorg olnud. Ütlesin Villemile: „Ole nüüd inimene! Mina ei taha küll partorgiks minna!” Jõime selle pudeli viina ära. Siis veel pool konjakit. Lõpuks Villem ütles: „Sul on tõesti kõige parem kirjatöö tegemise aeg. Ah,  hakkan partorgiks uuesti!” Niimoodi ma tollal pääsesin.” 

Intervjuu Enn Vetemaaga, 2008   

Neegrid     

Millalgi peale 1972. aastat, mil Andres Ehinist sai kirjanike liidu liige, peeti Toompeal, praeguses riigikogu saalis kirjanike liidu kongressi. Pärast seda, juba mitteametlikus õhkkonnas sattus Ehin ühte lauda Loomingu Raamatukogu toimetaja Lembe Hiedeli ja kirjanik Egon Rannetiga. Rannet, nagu teada, oli tuntud oma maniakaalsuse poolest. Lembe Hiedel aga oli naine, kes ei hoidnud oma arvamust inimestest  enda teada ja ladus kõik julgelt välja. Ka selles laudkonnas ei varjanud ta Ranneti eest, mida temast arvab. Seepeale üritas Rannet, tema kohta üsna haruldaselt, siiski tõestada, et ta ei ole niisugune ebameeldiv isik, nagu üldiselt arvatakse. Väite kinnituseks tõi ta asjaolu, et ta armastab väga neegreid. Ja rääkis, kuidas ta oli USAs, New Yorgis käies külastanud ka Harlemit ja üritanud seal neegritega sõbraks saada. Nood aga olid talle hoopis andnud vastu lõugu  ja võtnud rahakoti ära. Tulemus: Rannet neegritest sõpru ei saanud. Meetodit, kuidas ta üritas neegritega sõprust sobitada, ta laudkonnale ei maininud. 

Vestlus Andres Ehiniga, 2009   

Kalevipoeg     

Kirjanik ja kirjandusuurija Ralf Parve oli kunagi kirjanike liidus kirjanduslik konsultant. Kord tuli Parve kabinetti üks mees ja ulatas käsikirja. „See  on „Kalevipoeg”.” – „Aga selline teos on juba kirjutatud.” – „Jah, aga Kreutzwald valetab.” – „Kuidas nii?” – „Ma tean, mina ise olengi Kalevipoeg.” Lootuses külalisest vabaneda võttis Parve käsikirja vastu. „Kahe kuni kolme nädala jooksul loeme läbi …” – „Ei! Lugege kohe! Ma ootan.” Kohkunud Parve hakkas käsikirja lugema. Luges natuke, siis küsis: „Kas tualetti võib minna?” Seda lubati. See oli kirjanike liidu praeguses majas Harju tänaval, tualett asus seal toona  teisel korrusel. Tualeti juures asus majast teine väljapääs. Parve läks sealtkaudu välja, kutsus abi. Peagi tulid miilitsad ja psühhiaatrid ning toimetasid isehakanud Kalevipoja sinna, kuhu tarvis.   

Vestlus Andres Ehiniga, 2009     

Müürid     

„Seda, kuidas Smuul Muhumaad kaitses ja armastas, nägin ma ükskord oma silmaga pealt. See võis olla „Keskpäevase praami” võtete päevil, kui Moskva kinogrupp tahtis hakata Smuuli õues ühte kiviaeda ümber tõstma, et muidu ei saa majast head kaadrit. See kiviaed oli seal  300-400 aastat olnud, ilus roheline, ja on veel praegu ka. Ma ei ole näinud nii raevukat meest kui Smuul, kes siis läks näost punaseks ja läks neile rusikaga kallale – „Kas te, mehed, üldse teate, mis te nüüd teete? See on siin juba rootsi ajast olnud ja keegi ei ole seda puutunud!” Ta läks nii vihaseks ja teatas, et on üleüldse täiesti vaba kodanik – vihjates sellele, et tema esiisad olid vabatalupojad olnud. Nii jäigi kiviaed samasse kohta, enam ei julgetud  sellega midagi teha. Smuuli respekteeriti.”   

Intervjuu Enn Vetemaaga, 2004     

Parteipilet       

„Ma olin siis vist just vastselt parteisse astunud, kui Jaak Jõerüüdil varastati kirjanike liidu  seifist parteipilet ära. Aga parteipileti kaotamine loeti suureks patuks. Mina võtsin sõna ja ütlesin: „See on lõpuks ikkagi väga formaalne.” Siis Debora ütles, pühadusest värisedes: „Aga kujutad sa ette – see on siiski parteipilet.” Nagu Majakovski uskus Nõukogude passi! Siis see piibumees Nigol Andresen ütles: „Tead, Debora, mismoodi Prantsusmaal see asi käiks? Kui ma prantslasena kaotaks ära kommunistliku partei pileti, siis ma läheksin Orhideede tänavale  ja ostaksin kümne frangi eest omale uue pileti. Ja keegi ei noomiks mind, neil oleks päris hea meel, et saavad piletiraha”.”     

Intervjuu Enn Vetemaaga, 2004       

Sotsialism         

„Redigeerisime Tuglase „Noorusmälestusi”. Ta dikteeris mulle, et kirjutame ühe lause juurde. Selle lause mõte oli enam-vähem selline, et sotsialistlik mõtteviis on kogu aeg olnud tema veendumus ja seda veel praegugi – ta on veendunud, et inimkonna areng läheb sotsialismi suunas. Mina olin ehmunud ja kohkunud, et pean niisuguse lause lisama, see oli mulle äärmiselt mõistetamatu. See sotsialism, mida mina teadsin … Aga lause läks sisse. Tuglas vist  taipas, et olin segaduses, ja ütles mulle selgituseks: „Teate, ma räägin sellest sotsialismist, sellest aatest ja sellest ideest, mida ma oma nooruspõlves kogesin ja oma poliitiliseks sihiks seadsin, mitte sellest sotsialismist, millest praegu räägitakse”. Ta jäi lõpuni elama 1905. aasta nooruslikus uljuses ja tuhinas.”       

Intervjuu August Eelmäega, 2001       

Õnn       

„Asi on ju selles, et kui praegu seda tagasivaadet tehakse, ei kujutleta, et nõukogude aeg oli  väga mitmesugune aeg, väga pikk aeg ja väga erinev. Need ajad ei olnud kõik ühtemoodi. Üsna tähtis aeg oli sulaaeg. Ja samuti ka ikkagi see, kui rahu tuli. See suur pikk sõda … Seda ei oska keegi kujutleda, kui raske on üks selline suur maailmasõda, mis haarab terve maailma. Ja pärast seda on inimesed lihtsalt õnnelikud, et on rahu! Igaüks tahab elada ja lapsi sünnitada ja abielluda ja armastada, see on ju täitsa loomulik. Nii et seda ma küll ütleksin, et …  Muidugi, dissidendid ja niisugused, neid oli ka, küüditamised ja kõik need hädad ja mured on kõik olnud – aga elu on ikka vägevam, elu ise. Igaüks tahab oma elu ära elada. Ilma rõõmuta ei ole ju olemas kunagi ühtegi aega ega elu. Kes on noored olnud, need on ikkagi oma õnnejao ka kätte saanud, kui nad pole just maha löödud või kuskile ära veetud. Igaüks on ikkagi natukene õnne ka saanud maitsta.”       

Intervjuu Debora Vaarandiga, 2005       

Tasakaalukus         

Küsimus: „Mida te olete kaasa saanud oma isalt, kirjanik Paul Rummolt?”         

Paul-Eerik Rummo: „Võib-olla tahtmise ja oskuse kõiges ja kõigis esmalt head näha. Häälestatuse tasakaalu saavutamisele. Samas isa oli vist juba loomult tasakaalukam ja ettevaatlikum. Ta oli pärit taluperest, ta elas läbi mitme ajaloolise-poliitilise perioodi, ta oli omajagu äraootav ja mitte oma pead tulle pistev inimene.”         

Intervjuu Paul-Eerik Rummoga, 2002       

Määratud 

„Minu elu on olnud kogu aeg nii vastandlik ja pingeline, et see on täitsa ime. Kusjuures mitu korda on mul olnud olukordi, kus ma lihtsalt olen – et mitte sattuda palju halvemasse olukorda – tahtnud ennast ise ära tappa. Aga ikka on see ebaõnnestunud, mille tulemusena ma olen jõudnud otsusele, et see asi ei ole vist  inimese enda teha. Üks on suur, tugev ja tubli mees – ja järsku, siuh, on läinud. Mina olen nii palju raskeid haigusi läbi elanud, mind on tulistatud, ma olen jäänud kaevanduses varingu alla. Kaevanduses hakkas lagi varisema, ma tahtsin eest ära minna, aga mul oli poolikult laetud vagonett ees, ma ei saanud edasi. Vajusin rindapidi selle nurga peale ja õnneks tuli varing mööda mu selga alla, ei tulnud pähe. Aga üks roie oli murdunud ja teises  oli mõra. Seal kaevanduses oli teine selline juhus ka. Paralleelselt minuga oli seal üks tugev mees, kes ükskord kutsus: „Lõpetame ära ja läheme nüüd laupäevale, lähme sauna”. Ma ütlesin: „Ei, mul on veel vagonett pooleli, ma ei tule.” Ma lõpetasin just vagoneti laadimist, kui tuldi ülevalt alla ja viidi teiselt poolt üles – seal oli kaevanduse ladu läinud põlema. Ja see minu sõber, kes oli väga energiline, sellele oli antud  kustuti, ta jooksis appi tuld kustutama ja põles sinna sisse ära. Kui ma oleks temaga koos läinud, oleksin mina ka ära põlenud. Nii palju on mul olnud selliseid juhuseid, kus ma imekombel olen ellu jäänud. Ja see on minus tekitanud sellise tunde, et nähtavasti ei ole selles osas inimesel midagi teha. Kuidas on määratud, nii sa elad, elad nii kaua, kui elad. Praegu olen ma ka kangesti selles tujus, et nüüd, kus mul nägemine ka on halvaks läinud  ja mälu on nii halb – nii hea meelega tahaks jääda magama ja mitte enam ärgata. Aga nähtavasti pean veel ikka elama.”   

Intervjuu Voldemar Milleriga, 2006   

Hruštšov   

1961. aastal kohtus Smuul Moskvas Lenini preemia määramise asjus Hruštšoviga. Käesurumise ajal vahetasid mehed mõne lause. Koos Smuuliga olid kaasas Lentsman ja Müürissepp. „Mida sa seal nii pikalt kõnelesid?” küsis Lentsman pärast. „Ah, Nikita Sergejevitš küsis, kuidas Manivald Kesamaa tervis on,” vastas Smuul. Ja  kommenteeris hiljem: „Mitte see ei olnud naljakas, mida mina vastasin, vaid see, et Lentsman jäi seda uskuma!” 

Vestlus Ülo Tuulikuga, 2010 

Bankett   

Kuskil 1980. aastatel oli Pirita rannarestoranis rahvusvahelise keeleteadlaste konverentsi lõpubankett. Mai Loog, tuntud slängiuurija, kes töötas Eesti Keele Instituudis, võttis uksel väliskülalisi  vastu, seljas pilkuköitvalt lühike seelik. Lõpuks saabus peole ka instituudi kunagine füürer Endel Sõgel. Vana parteilase jaoks oli Loogi julge kostüüm liiast. „Et sa oled siit kohe kadunud!” käratas ta. 

Vestlus Jaanus Vaiksooga, 2010 

Intervjuu 

Dokfilmirežissöör Andres Sööt tegi 1988.-1989. aasta paiku ajalooteemalist dokfilmi ja soovis selles esitada mõned küsimused ka Max Laossonile kui ühele 1940. aasta sündmuste tunnistajale. Telefonis Laosson intervjuust keeldus. Selle peale korraldas võttegrupp provokatsiooni,  minnes kaameraga otse Laossoni ukse taha. Laosson elas Kaupmehe tänavas, võttegrupp võttis trepikojas koha sisse. Heli Speek üritas ukse avanud Laossoniga vestlust alustada, aga niipea kui mees kaamerat nägi, kostis ta midagi, mis kõlas nagu „Käige persse!”, ja virutas ukse kinni. Nii ei saadudki Laossonilt intervjuud.       

Vestlus Olev Remsuga, 2010       

Kõigi intervjuude autor ja vestluste üleskirjutaja Jaak Urmet, 2001–2010.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming