Verstapost, aga mitte lõpp-peatus

Khalil Gibrani ajatus armastusloos kritiseeritakse õhkamiste kõrval teravalt usueliiti ja naisi kammitsenud patriarhaalset ühiskonnakorraldust.

PEETER RAUDSIK

Inimeste ja looduse sumin täidab kohviku, noor näitlejanna hammustab huult, vaatab hetkeks kaugusesse ja sukeldub seejärel tagasi Khalil Gibrani värskelt eesti keelde ümber pandud romaani „Murtud tiivad“. Kuivõrd Gibrani müstilisusesse kalduvad teosed on juba ligi sada aastat lugejaid üle maailma paelunud, siis pole selles vaatepildis midagi eriskummalist. Tema tähtteoseks peetavast „Prohvetist“ (1923, tlk  Doris Kareva 1995) on saanud lausa kultusteos. Samamoodi on maailmakirjanduse paremikku leidnud tee Gibrani „Inimese poeg Jeesus“ (1928), mis koos D. H. Lawrence’i romaaniga „Mees, kes suri“ (1929) on pannud omal moel aluse hiljem populaarsust kogunud piiblilugude ümberjutustamisele.

1912. aastal ilmunud „Murtud tiivad“ pole „Prohveti“ ja „Inimese poeg Jeesusega“ võrreldavat üleilmset tähelepanu pälvinud. Märgib ju tõlkija Üllar Petersongi oma järelsõnas, et eeskätt on tegu Gibrani nooruspõlve kirjandusliku katsetuse ja sisult tüüpilise Romeo ja Julia looga. Petersoni sõnul on „Murtud tiibu“ küll nimetatud üheks ilusamaks kaasaegses araabia keeles kirjutatud teoseks, aga teksti lühidust ja eksperimentaalset iseloomu arvesse võttes mõistab lugeja kiiresti, et parimal juhul kehtis see tõdemus vaid omas ajas. Üldise stiili poolest ei näi „Murtud tiivad“ esmapilgul palju erinevat toonastest teistest araabia ja Euroopa romantilistest romaanidest, kus tunderohked armastusavaldused ja kiindumisulm vaheldusid traditsiooniliste väärtuste kritiseerimisega.

Liibanoni päritolu Khalil Gibrani (1883–1931) peetakse üheks tänapäevase araabia kirjanduse rajajaks. Pildil kirjaniku autoportree 1911. aastast.

Museo Soumaya / Wikimedia Commons

Murtud tiibadest“ vaatabki vastu lääne kirjandusest tugevalt mõjutatud noore kosmopoliitse Gibrani nägu. Täpselt nagu tärkav eesti kultuurieliit tormas ringi mööda Euroopa pealinnu, tegid sama ka araablased, kelle maailmatunnetus püüdis Osmanite impeeriumi stagnatsiooni ja peatse lõpu valguses haakida end uute pidepunktide külge. Gibrani eluloost tuleb see ilmekalt välja: lapsepõlve veetis ta küll Liibanonis, kuid haritlaseks sirgus juba hiljem, mil elas ja õppis USAs ja Prantsusmaal. Niisiis ei saa lääne romantilise koolkonna mõju Gibranile ja teistele toonastele araabia autoritele kuidagi alahinnata.

„Murtud tiibade“ erilisus hakkab selgemalt paistma Gibrani pärandi kontekstis, kus see annab aimu noore autori küsimustest, mis hilisemates teostes saavad viimistletud vastused. Raamat on oluline verstapost nii Gibrani enda eluteel ja kirjutiste seas kui ka hilisemas araablaste kirjandus- ja keeleloos.

Gibrani varasem looming, kuhu kuulub ka vaid 28aastasena kirjutatud „Murtud tiivad“, pälvib tema kestva populaarsuse taustal aina suuremat tähelepanu. Lugu peegeldab eredalt Gibrani noorusaja läbielamisi, sest temagi elus oli Liibanonis õppides Selma, kellest ta ühiskondliku surve tõttu pidi loobuma. Teose jätkuvast olulisusest Gibrani pärandi mõtestamisel annab aimu ka tõsiasi, et käesoleval suvel tuli Londonis lavale sama pealkirja kandev muusikal. Selles mõttes on „Murtud tiivad“ astunud sammukese järele ka „Prohveti“ menule, mis on andnud ainest nii muusikalistele kui ka filmilavastustele ja isegi paroodiatele.

Murtud tiibade“ ajatus armastusloos paelub tõsiasi, et ühelt poolt kõlavad küll Gibrani kangelase – ja tema enda – armastusõhked ja kiindumusavaldused, aga teisalt kritiseeritakse teravalt toonast usueliiti ja naisi kammitsenud patriarhaalset ühiskonnakorraldust, mis ei ole oma relevantsust kaotanud ka praeguses araabia maailmas. Et raamatus võrreldakse religioosset võimu nakkushaigusega ja naiste olukorda orjade omaga, tituleerivad Gibrani elu uurinud Suheil Bushrui ja Joe Jenkins ta isegi araabia maailma üheks esimeseks naiste õiguste kaitsjaks („Kahlil Gibran. Mees ja poeet“, 1998).

Algses araabiakeelses tekstis erinevad romaani kaks registrit teineteisest selgelt. Esimene paistab silma oma poeetilisuse ja teine lõikava selgusega – kordamööda kõnelevad nii süda kui ka mõistus.

Tõlkija on eelneva valguses pandud keerulise ülesande ette, sest seesuguse paarisrakendi eesti keelde ümberpanekuks ei ole meil häid väljakujunenud valemeid. Peterson on lahendanud dilemma järjekindlalt, andes algteksti edasi peaaegu sõna-sõnalt, originaalitruud on nii süntaks kui ka sõnakasutus. Täpselt nagu araabia keeles eelnevad tegusõnad enamasti nimisõnadele ja laused on täis pikitud asesõnu (mis araabia keeles on küll vaid silmapaistmatud järelliited), teeb seda ka tõlkija. See meetod kannab vilja: Petersonil on õnnestunud autori kordustele üles ehitatud stiili üldiselt väga tabavalt edasi anda. Kõige meeldejäävamaks näiteks on vahest ahastava Selma küsimused jumalale naissoo raske saatuse kohta: „Sina oled kõikvõimas, tema [naine] aga õnnetukene – miks on Sul siis veel vaja ta pihuks ja põrmuks teha? Oled ju Sina kõikenägev teadja, tema aga silmanägemiseta ringikobaja – miks siis teda hävitada? Sa lõid ta armastusega – kuidas Sa siis armastades tapad ta?!“ (lk 58).

Paraku päädib koolipoisilikult hoolas tõlge mõnes kohas ka keelelise kohmakusega. Gibrani muidu õhuline poeetiline rütm ja napid metafoorilised sõnapaarid ohverdatakse mõnikord näpuga sõnaraamatus järge ajades raskekujulistele sõnajorudele (lk 28, 38, 56 jne), mis muudavad teksti kui terviku aeg-ajalt ebaühtlaseks.

Murtud tiibu“ tasub vaadata ka araabia kirjanduse laiemas kontekstis. Gibran mängis keskset osa 1920. aastal New Yorgis asutatud Suleklubi liikumises (Ar-Rabitah Al-Qalamiyah), mis aitas tugevalt kaasa araabia kirjanduse moderniseerimisele. Koos oma USAs elanud kaaslastega alustas Gibran romantismi toel klassikalistesse vormidesse takerdunud araabia luule dekonstrueerimist, mille hiljem viisid vabavärsi (shi’r al-hurr) ja proosapoeemide (qasidat an-nathr) täiustamisega võiduka lõpuni luuletajad Nazik Al-Malaika ja Adunis. „Murtud tiivad“ annab hästi aimu nendest meeleoludest, mis Gibrani ümbritsenud seltskonnas valitsesid ja millega laoti vundament araabia kirjanduse uuele ajastule.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht