Vello Paatsi 30. IX 1948 – 28. XII 2015

Pärast jõule lahkus meie hulgast geograaf, kultuuri- ja teadusloolane Vello Paatsi. Tema viimaseks töökohaks jäi Eesti Kirjandusmuuseum, kus ta töötas alates 2002. aastast, esmalt teaduri, aastast 2004 vanemteaduri ametikohal. Tema tulek kirjandusmuuseumi jätkas, ent avardas tunduvalt siin tehtavat tööd XIX sajandi eesti kultuuriloo uurimisel. Hariduselt geograafist (geograafiamagister 1993, väitekiri „Eestlase geograafiline silmaring ja geograafia õpetamise algus (kuni 1850. aastani)“), kutsumuselt teadlasest (PhD 2003, väitekiri „Eesti talurahva loodusteadusliku maailmapildi kujunemine rahvakooli kaudu (1803–1918)“), kirglikust raamatusõbrast, arhiiviuurijast, looduse- ja matkamehest Vello Paatsist kujunes paremaid varasema eesti kultuuriloo tundjaid. Töö ajakirja Eesti Loodus toimetajana (1978–1989) andis suure kirjutamiskogemuse, õppejõutöö Tartu ülikooli kultuurikateedris ja -keskuses (1990–2001) sundis läbi töötama ja läbi mõtlema vanema eesti kultuuriloo, selle allikate, aga ka kunstiõpetuse, geograafia ja bioloogia ajaloo teemad. Kõik see lõi hea lähtekoha tööks, mida tuli teha kirjandusmuuseumis Eesti Kultuuriloolises Arhiivis: asuda selgitama Eesti kultuuriloo hämaraks jäänud küsimusi. Teades, kui aeganõudev on arhiivitöö, ilmus Vello Paatsi sulest otse erakordse kiirusega eesti kultuuriloo suurkujude biograafia üksikküsimusi selgitavaid artikleid (J. H. Rosenplänter, C. R. Jakobson, V. Reimann, H. Treffner jt), publikatsioone vähe uuritud ja üksjagu unustussegi vajunud tegelaste kohta (M. Mitt, H. Prants, J. Sandra, J. Sõggel, G. Malts), eesti rahvus­like seltside ja kooli ajaloo kohta. Nii mõnigi tema uurimus pälvis tähelepanu ja tunnustust (ajakirja Keel ja Kirjandus aastapreemia 2002, ajakirja Akadeemia hõbeauhind 2009, 2012 jm). Uurimuste kõrval jõudis Paatsi koostada-toimetada ka raamatuid nagu „Tundmatu Carl Robert Jakobson“ (2006) ja „J. H. Rosenplänteri maakeele päevaraamat“ (2012), rääkimata suurest hulgast täisartiklitest TEA entsüklo­peediale.

Tema huvide keskmesse jäi aga ikka eesti raamat ja selle ajalugu. Uurimused haruldastest trükistest, raamatute loendustest, piibliseltside tegevusest täpsustavad suuresti meie teadmisi raamatute leviku, lugemise, hariduslike olude jms kohta varasematel sajanditel, toovad käibesse eesti kultuuriloo uusi allikaid ning osutavad vältimatule vajadusele uusi allikaid otsida. Tõsise bibliofiili ja eesti kultuuriloo hea tundjana oskas Vello Paatsi märgata haruldasi trükiseid, mis heast tahtest saadetuna on jõudnud täiendama Arhiivraamatukogu kultuuriloolisi kogusid. Alates 1985. aastast oli ta üks püsiesinejaid raamatuteaduse konverentsidel. Tema oli ka üks „Arhiivraamatukogu varamu“ sarja algatajaid: sarja esimene raamat „Luggemisse Ramat laste kolitamisse tarwis“ (2004) ilmus Paatsi innustusel ja saatesõnaga.

Eesti raamatu lugu saatis ka Vello Paatsi viimaste aastate tegemisi, mil ta süvenes Eesti tsensuuri ja tsensorite uurimisse. Tema viimasteks töödeks jäid tsensuuriseminari „Kas keelata või lubada? Tsensuur Rootsi ajast Eesti taasiseseisvumiseni“ korraldamine ja läbiviimine 26. XI 2015 kirjandusmuuseumis ning ulatuslik artikkel tsensor Jaan Jõgeverist (jätkab ilmumist ajakirjas Akadeemia).

Vello Paatsi arhiiviuurimise kirg ja harukordsed teadmised jäävad meiega.

Mälestame armsat kolleegi.

Eesti Kirjandusmuuseum

Eesti Kultuurilooline Arhiiv

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar