Veidemann ühes paadis Kivisildnikuga?

K?ud J. R.

 

 

Aare Pilv, mis on uue sajandi kirjanduse olulisemad märksõnad ja maamärgid?

Ma arvan, et üldistusena on mul raske midagi sisulist lisada Tiit Hennoste ülevaatele septembri Loomingus – mu meelest on sealne kaardistus ja maamärgistik üsna adekvaatne maastiku suhtes; mõnes mõttes polnud Hennoste kirjutises midagi avastuslikku, mis aga tulenebki sellest, et ilma asju märkimisväärselt hinnangutele allutamata on fikseeritud see, kuidas eesti kirjandus ennast praegu tunnetab ja miks niimoodi – selle diskursuse kirjeldus, mida ja mille sees me kõik hetkel kirjandusest kõneleme.

 

Järjest enam räägitakse, et pääle kirjanduse muutumist 1990ndail on eesti kirjanduses tekkinud uus lõhe: nõukogude aja tähtteosed on kaotanud kontakti uue lugejaga. Millised on need sisulised muutused ja erinevused ning kas XXI sajandi alguse uued tuuled on sesse lõhestumisesse veel omalt poolt midagi lisanud?

 Too lõhe on suurel määral teksti sisse kirjutatud konteksti küsimus, ja isegi mitte niivõrd temaatilisel, kuivõrd poeetika tasandil. Nõukogudeaegses ilukirjanduses on üsna palju tekste, kus on kasutatud teatavaid erilisi tekstilisi topeltstrateegiaid, mille eesmärk oli minna tsensuurist mööda, kuid lugejale pihta. Ja nüüd, kui selliste strateegiate või kodeerimissüsteemide järele pole enam pragmaatilist vajadust, tuleb ilmsiks, kuidas tegelikult ka nonde tekstide esteetiline loomus (ja mõnikord isegi väärtus) oleneb noist pragmaatilistest strateegiatest. Sellele lisaks kasutas tollal noid strateegiaid peale ilukirjanduse ka kirjandust tõlgendav diskursus, nii et ka püüded tollase tõlgenduse abil konteksti taastada ei pruugi meid aidata selle lõhe ületamisel – ka seda tõlgendust peab tänapäeval mõnikord tõsiselt “eksegeesima”, et temast aru saada. Siin peaks toda kodeerimissüsteemi veel oma kehaga tunnetavad tõlgendajad tegema seletustööd, sest noore põlvkonna võimet neid strateegiaid tajuda ei tasu üle hinnata. Lisandub muidugi see, et 1990. aastatel fokuseerus kirjanduse metadiskursus järsult ümber – nt sõjaeelne ning paguluskirjandus vajas kiiret läbitöötamist, nõukogudeaegset taheti esimese hooga unustada või peeti selle mõistmist uues keskkonnas juba-selgeks, endastmõistetavamaks kui see oli, ning nende tekstide seletamise järjepidevus läks mõnevõrra kaotsi.

Mis puudutab uue sajandi algust, siis minu arvates on lõhe põhjused siiski 1990. aastais, uus sajand ju mingit erilist pööret endast ei kujuta.

 

Professor Veidemann ja veel mõned vanema põlve kirjandusuurijad, -kriitikud on sageli nimetanud uuema kirjanduse puudusena lugejast eemaldumist, teatavat kildkondlikkust ja kambavaimu, diskussioon on viidud ka kirjanduskriitika tasandile. Kui seda vaadelda ajaloolises plaanis, siis kui erandlik olukord on? Ning mida tähendab too “lugejast eemaldumine” – on see toimunud?

Loomulikult on eesti kirjandus lugejast eemaldunud, seda loeb kindlasti väiksem protsent inimesi kui 20 aastat tagasi, aga samas on nii, et “igaühe jaoks on kuskil keegi”, igal autoril on oma lugejaskond. Lihtsalt kõik ei loe enam kõike nagu vanasti – turg on nii külluslik ja kilde palju. Ma ei ütle, et sellega ongi kõik korras. Mind natuke üllatas Veidemanni nooremate oponentide paanilisus, nagu oleks rünnatud neid isiklikult; nende vastustest ilmnes teatav puudutatus, et pole tähele pandud nende endi tegevust kirjanduse kui teksti populariseerimisel – mis on ju tõesti tõhus olnud. Kuid äkki oli Veidemanni iva midagi sügavamat – kurtmine selle üle, et kirjandusel kui tekstil pole juures seda vääristavat konteksti, mis oli varem ja mis seisneb kirjanike sõna olulisuses ühiskonna asjades kaasarääkimisel. See on muidugi praeguse ühiskonna olemusest tulenev häda, ja loomulikult ei ela me kuigi heas ühiskonnas, aga ehk selles oligi kurtmise tuum – kirjandus on lugejast kaugel mitte esteetilises mõttes, vaid selles mõttes, et ta ei räägi oma lugejaga ka oma ühiskonda muuta/parandada püüdva konteksti kaudu? (Sel juhul on Veidemann muidugi ühes paadis Kivisildnikuga.) Ma arvan, et see teema pole kaugeltki veel suletud.

Kirjanduse enda “kildkondlikkus” pole kindlasti uus ega eriline asi, kuid tegelikult näen ma kildkondlikku vaimu pigem hajumas, minu mulje järgi olid üheksakümnendad palju “kambalisemad”; ja teiseks arvan ma, et kildkondlikkuseks peetakse teinekord ka lihtsat põlvkonnasisest paremat üksteisemõistmist, teatavat esteetiliste või eetiliste kreedode omavahelist võitlust jms – mis peaks ju kõik normaalne kirjanduselu dünaamika olema. Eesti puhul teeb asja raskeks Eesti väiksus – kõik tunnevad kõiki, ja see, mis suuremas kultuuris on koolkond või esteetiline liikumine, paistab Eestis ikkagi vaid laudkonnana (“nad käivad seal kohvikus/korteris koos, pärast kiidavad üksteist”, samas kui võiks öelda “mõttekaaslased suhtlevad omavahel, nad mõistavad üksteist kõige paremini ka teistele seletada”).

Ma ei ütle, et halba kildkondlikkust poleks, aga ma ei näe seda ähvardava üldtendentsina. Kui, siis on mureks eesti kirjanduse kui terviku kildkonnastumine ühiskonna suhtes, millele eespool juba viitasin.

 

XX sajandi lõpuaastail tõusis maakeelses kirjanduses tähelepanuväärse rühmitusena esile Erakkond, kes pole küll ühiseid põhimõtteid manifesteerinud, on aga oma loomingus siiski samu teemasid ja tehnikaid kasutanud. Mis on Erakkonnast saanud uue sajandi hakul, millised on ta mõjujooned ja teotsemissuunad?

 Mul endal (ja mitte ainult mul, vaid ka mõnel teisel erakul) on tunne, et see temaatiline ja tehniline ühtsus pole tegelikult nii suur, kui seda nähakse, ja see, mis Erakkonnas erakute endi jaoks huvitav ja oluline on, on see, mis tuleb ilmsiks, kui ennast koos ilmutades omavahelisi erinevusi mitte kinni katta.

Erakkond on vaikselt olemas, viimati oleme välja andnud ühise CD ning esinenud paaril korral Tartus. Plaane on, kuid neid ei saa võtta lubadustena: väljamaa keelde tõlgitud ühisteos, ühisretk Soome, ühine esseekogumik, üksikraamatuidki tuleb ju Erakkonna märgi alt, viimati Marko Kompuse suurepärane raamat. Inimesed on suureks saanud. Mõju tervikgrupina Erakkond vist ei taotlegi (ei saa ütlemata jätta, et Erakkond on püüdnud algusest peale teadlikult hoiduda kambakriitikast), kuid üksikerakute kaupa võttes on seltskonna mõjuväli ju päris nähtav üsna erinevates liinides, tarvitseb vaid nimesid järjest üles lugeda. Erakkond on põlvkond, sündinud 90. aastate veel mitte vabrikuks muutunud Tulviste-ülikooli vaimses läheduses.

 

Mida head on sulle silma jäänud uusimast kirjandusest? Ja millest meil veel puudus on, et kirjanduspilt oleks rikkam ja põnevam?

Kui pead silmas uusi nimesid kirjanduses, siis uusimast proosast mul on üsna lünklik pilt ja ei hakka kedagi nimetama (“Jaak Rand ja teisi jutte” on muidugi mu suur lemmik). Luules on viimase aasta jooksul debüteerinud hulk luuletajaid, paljudel on päris huvitavaid tekste, nimetaksin eraldi ära Eliina Kortsu, Kaupo Meielil tundub olevat huvitav lähenemine, Maarja Kangrot kiidavad inimesed, kelle arvamusest ma lugu pean, aga ise pole ma veel tema tooniga suhestuda suutnud.

Mis puudu on, seda ei oska öelda, sest ei loe raamatuid selle pärast, et nad “teevad pildi põnevamaks”. Sellest, millest tõeliselt puudu on olnud, saab aru alles siis, kui ta on olemas – tõeliselt uue määratlus seisnebki selles, et teda ei osata oodata, ta tuleb “teisiti”.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming