Vastseim aabits

J. R.

  Kirjastus Koolibri üllitas just tuliuue aabitsa, mille autorid on lastekirjanik-õpetaja Jaanus Vaiksoo ja klassiõpetaja Sirje Toomla ning illustraator Kadri Ilves. Et uusi ja kooliprogrammiga haakuvaid aabitsaid just iga päev ei ilmu, tegime veidi juttu aabitsatekstide autori Jaanus Vaiksooga.

Palju õnne, Jaanus Vaiksoo. Sul oli võimalus olla uue aabitsateksti autor. Kas aabitsate üleküllust juba pole? Või on ajad tõesti nii kiired muutuma, et iga uus põlv vajab juba oma nägu aabitsat?

Üleküllusest on asi kaugel. Aabitsa nime kandvaid raamatuid on tõesti mitmeid, kuid enamik neist pole mõeldud I klassi õpikuna, mis järgiks õppekava ja igasuguseid muid nõudeid (sisumaht, kaal jne). Valdavalt on kasutusel ikkagi ainult Tungla-Hiiepuu-Valteri aabits. Ajad muutuvad kiiresti, seda tajub iga eestlane omal nahal. Igal põlvkonnal võiks olla lausa mitu aabitsat, mille vahel valida. Ükski inimene ei loe ju kogu aeg oma lemmikraamatut, kui ta pole just Kiviräha aabitsanäidendi Mauno taoline tüüp.

Eriti vajab valikuvõimalust algklassiõpetaja, et säilitada värskus ja hoiduda rutiinist, mis õpetajaametit alati ohustab. Aabits ei pea olema üks ja ainus. Inimesed on erinevad: kes armastab krimkasid, kes luulet, kes ajaloolisi romaane või ulmet, kes kõike seda kokku. Samamoodi peaks olema erinevates ?anrites aabitsaid: loomajutud, kunstmuinasjutud, realistlikud lood? Ja teine oluline asi on metoodiline pool. Kui tänapäeval oskab kooli minnes juba 90% lastest lugeda, siis peab uus aabits seda ka arvestama.

Mu arvates pingutas kirjastus Koolibri aabitsa esitlusega natuke üle. Kuidas autoril endal sellise suure tseremoonia ja lauskiitmise sees olla oli? Kaspar Jancise lühiooper oli küll vaimustav ja noorte hip-hop-tants. Aga aulakõned jms.

Küllap tead isegi, et kirjutavad inimesed tunnevad ennast ikka kõige paremini kirjutuslaua taga omaette olles. Ja see ei olnudki niivõrd autoritele suunatud üritus. Nii ma asja võtsingi. Kolme aabitsa autorit tänas kirjastus hiljem sealsamas kõrval vinoteegis, sellest kujunes väga hubane, tagasihoidlik ja mõnus õhtu.  

Kaspar Jancise lahe muusika ?Onu Heino? ooperiloole rõõmustas loomulikult mindki.  

Kas aabitsas kohtab ka rahvuslikke vms väärtusi, väärtushinnangute kujundamist või on esikohal humaansed, väikesed asjad nagu pere? See on ju pere lugu?

See on pere lugu. Nagu sellises vanuses ikka, algabki väärtushinnangute kujundamine väikestest ja tuttavatest asjadest ja liigub siis suuremate ning abstraktsemate sümbolite suunas. Aabitsa jätkuks on I klassis teisel poolaastal lugemik, kus on muu hulgas ka lood Eestist, Eesti lipust. Pidasin vajalikuks pakkuda lastele kohe alguses välja rahvusromantilise tõlgenduse asemel lipuvärvide algse seletuse: sinine tähendab ustavust, must sihikindlust ja valge südamepuhtust. Omadused, mis tänapäeval tõeline defitsiit.

Kas on ka uhke tunne aabitsakirjutajate pikka ja auväärsesse rivvi astuda? Mis nüüd edasi saab?

Ma olen juba piisavalt vana mees saamaks aru, et uhkusega pole aabitsa juures midagi peale hakata. Aabitsategemine on ikka vastutustunde küsimus. Täpselt samamoodi nagu lastesaamine ja nende kasvatamine. Et aabitsategu pole ainult mõnus ja lustlik ettevõtmine (à la teeme ära!), vaid annad endale aru: selle raamatu järgi õpivad ja harjutavad lapsed lugemist.

Mulle on tähtis, et I klassi lastele oleks aabits huvitav ja lõbus lugemaõppimise raamat, mis tekitaks neis isu ka edaspidi raamatuid kätte võtta ja lugemist nautida.  

Tänan!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming