Vanniskäimine keelatud!?

Selgunud on tänavused Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna kandidaadid.

PILLE-RIIN LARM

Kriitik Ants Oras puhkehetkel.

Kriitik Ants Oras puhkehetkel.

Eesti Kirjandusmuuseum

Läheneb teise Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna väljakuulutamise päev. Žürii koosseisus Johanna Ross, Indrek Mesikepp, Tõnis Parksepp, Kajar Pruul ja siinkirjutaja valis 2016. aasta kriitikaauhinna kandidaatideks järgmised arvustused:

Heli Allik, „Kivi, paber, käärid. Kolmas vorm“ (HAPKOMAHi dokumentaalproosaraamat „Kuidas minust sai HAPKOMAH ja lisaks kõik lood Nihilist.fm’ist“, Vikerkaar 2016, nr 7-8),

Tiit Hennoste, „Kilpkonna kaunistamine kalliskividega. „Marie Underi „Sonetid““, dekadentsiajastu loid luule“ („Marie Underi „Sonetid“. Viiskümmend tänapäeva luuletajat kõneleb Marie Underiga“, Keel ja Kirjandus 2016, nr 2),

Hasso Krull, „Tardumusse venitatud avaus. Tõnis Vilu utoopiline aeg“ (Tõnis Vilu luulekogud „Igavene kevad“ ja „Uus Eesti aed“, Vikerkaar 2016, nr 9),

Aare Pilv, „Pretensioonitu puudutus“ (Jüri Kolgi luulekogu „Igapidi üks õnn ja rõõm“, Looming 2016, nr 10),

Berk Vaher, „Äkki ongi kõik masinad ühest otsast katki“ (Jan Kausi romaan „Ma olen elus“, Keel ja Kirjandus 2015, nr 11).

SA Kultuurileht väljaannete kriitikatoimetajate asutatud auhind määratakse statuudi kohaselt ühe aasta jooksul (oktoobri lõpust oktoobri lõpuni) ilmunud parima arvustuse või ülevaate eest eesti keeles ilmunud kirjandusteos(t)e kohta. Rõõmustab, et selles ajavahemikus ilmus auhinnaväärilisi tekste kaugelt rohkem kui need viis. Oli, mille vahel valida!

Oli aga ka seda, mille üle vaielda. Peamine debatt oli seotud Märt Väljataga klassikaks saanud artikli „Paar palvet retsensendile“ punktiga nr 14. Too punkt nr 14 osutus sama oluliseks kui NATO artikkel 5, nagu märkis üks kolleeg. Ja ütleb punkt nr 14 järgmist: „Ära kunagi alusta arvustust nii: „Kui toimetaja mulle selle raamatu arvustamiseks andis, siis …“ Toimetaja ja kriitiku töised rituaalid võiksid jääda arvustusest välja“ (Sirp 28. X 2005).

Pealtnäha ju enesestmõistetav asi, mille üle siin vaielda? Enesestmõistetavusest tõukus aga nimelt laiem tuline arutelu kriitika subjektiivsuse üle. Ühelt poolt näib meie kriitikaväljal praegu valitsevat iha subjektiivsuse järele. Teisest küljest on n-ö subjektiivsete arvustuste puhul küsimus arvustaja ja ilmselt ka toimetaja professionaalsuses. Ei ole ma isegi toimetajana patust prii: mõnigi kord olen töised rituaalid, arvustaja sisekaemused jms teksti alles jätnud. Meelega, sest mõni arvustus kaotaks nendeta oma üdi ja sarmi. Eeskujuks niisuguseid tekste paraku tuua ei tohi. Me ei anna küll välja Märt Väljataga nimelist auhinda, ent ajal, mil blogilik minaarvustus (vrdl minajutustus) või isegi minamuljetus peale tungib, on tema palved veel asjakohasemad kui eelmisel kümnendil.

Teine žüriiliige märkis, et ta ei soovi lugeda kriitiku vanniskäigust, kriitikul võiks koguni arvustamise ajal olla keelatud vannis käia. Kas just nii radikaalselt, aga ärgu saagu meie arvustajaist professionaalsed vanniskäijad!

Žürii otsus tõsta esile need tekstid, kus on suudetud subjektiivne maitseotsustus edastada nii, et fookus püsib arvustataval teosel, on seega teadlik ja missioonitundlik. On ühtlasi sattunud nii, et tänavused kriitikaauhinna kandidaadid ei ole ükski kirjutanud viimase aasta jooksul eriti palju arvustusi. Aga nad on kirjutanud süvenemisega, asjatundlikult, isikupäraselt ja säravalt.

Kes neist pälvib eesti kirjanduse suurkuju nimega õilistatud auhinna, selgub 8. detsembril Tartu Kirjanduse Majas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming