„Vangilaagris ja välismaal oskavad eestlased ühte hoida”

Jan Kaus

Leelo Tungal ringreisil Euroopas.        Lugemisaasta raames kutsuti sind esinema Euroopa eesti koolidesse. Käisid Londonis, Stockholmis, Brüsselis, Luxembourg’is, Helsingis ja Pariisis. Kuidas tagantjärele kohtumisi hindad? Kui huvitatud ja teadlikud ollakse nendes kohtades eesti kirjandusest ja kultuurist? Leelo Tungal: Tegelikult algas minu lugemisaasta „suur jalutuskäik” emakeelepäeva eelõhtul Võsu põhikoolis, läbi sai käidud ka lähikonnaVihula algkoolist, mis on raamatukoguga samas majas ning väga kodune, puhas ja armas ... nelja õpilasega kool. Kuuldavasti siiski mitte kõige väiksem Eestis. Paar päeva hiljem Stockholmi Eesti Majas esinedes sain teada, et sealses eesti koolis õpib 180 last. Nii Luxembourg’is kui ka Brüsselis on neid kõvasti üle 50 – igatahes rohkem kui Võsul, kus varem oli ikka päris suur kool! Meil armastatakse ju numbritega meelevaldselt mängida, nii  et võiksin oma lugemisaasta käikude põhjal öelda, et eestlased koolitavadki oma lapsi rohkem välis- kui kodumaal. Nii see muidugi ei ole.

Käisin hiljuti Pärnumaal Paikuse põhikoolis, kus õpilaste arv aina kasvab, praegu õpib seal üle 300 lapse. Eks see ole omamoodi nõiaringiline olukord: lapsevanemad eelistavad töö- ja elukohti, mille läheduses asub korralik kool, koolid saavad taset hoida ja tõsta siis, kui on tagatud normaalsed „pearahad” …  Aga see, et piiri taga luuakse üha uusi eesti koole, on teadagi uue aja märk. Muidugi ei saa ükski neist koolidest tegutseda ainult eesti keele baasil. Selles mõttes on meie venekeelne elanikkond ju lausa luksuslikus olukorras, kuna nii maateadust kui ka füüsikat õpetatakse seal ju ikka vene keeles. Et Londoni või Pariisi väikesed eestlased saaksid kas või kord või paar kuus õppida, laulda ja mängida emakeeles, selleks ei piisa Eesti riigi piskust toetusest –  lapsevanematel tuleb ikka ka väheke raha välja käia. Aga nad teevad seda hea meelega, sest neilgi on vajadus emakeelse suhtlemise järele. Luksemburgi mudilastega kohtumise eel kuulsin koridoris kaht isa omavahel väheke murdlikus eesti keeles vestlemas. Üks neist, tõmmu pikakasvuline mees, teatas mulle lõunamaise aktsendiga, kuid grammatiliselt korrektses eesti keeles, et ta on oma lapsele minu raamatuid ette lugenud. Selgus, et tegu  on hispaanlasega, kes tütart eelkooli tuues leidis vestluskaaslaseks taanlasest papa, kes oli oma naise-lapse toel samuti eesti keele ära õppinud. Intelligentsed eestlannad oskavad ka teistest rahvustest mehed oma emakeelt õppima panna! 

Raamatud näikse väliseesti koolides au sees olevat. Sada eurot, mille eest Eesti Instituut laseb koolidel endale meelepärast ilukirjandust valida, pole küll tänapäevaste raamatuhindade juures kuigi suur summa, kuid üht-teist saab sellegi eest osta. Õpetajad viivad kooli kaasa ka omaenda raamatuid ja eks Eestis elavad sugulased saadavad ka oma lastelastele uudisteoseid. Kõige rohkem autogramme  kirjutasin oma uutesse raamatutesse just Luxembourg’is, kus teatavasti töötab tõlkidena suur hulk filolooge. Sealse 1. Euroopa Kooli tohutus hoonete kompleksis on mitu väga suurt ja rikast raamatukogu: eesti- ja lätikeelsed teosed asuvad Põhjamaade biblioteegis, kuid õpetaja Tiina Malt on eesti keele klassi kogunud veel päris mitu riiulitäit lasteraamatuid. Eks lugemishuvi vähenemise üle kurdeta küll igal pool, kuid kui aus olla, siis küsitakse meie kodumaistes koolides – eriti maakohtades – autogramme ikka vanematesse, kopikate eest ostetud lasteraamatutesse. Imekombel on need õhukesekaanelised isadele-emadele kuulunud brošüürid enamalt jaolt heas seisus – ju siis ikka osatakse raamatuid hoida. Uudisteosed on kallid, ja ega alevikesse ole ju kuigi palju raamatupoodegi alles jäänud. Välismaal on teadagi palgad palju kõrgemad, kuid töökoormus üpris suur, mistõttu käiakse kodumaal  harva ja sestap ei jõuta väga palju raamatuid kaasa viia. Mul polnud küll eriti aega poes käia, kuid vähemasti Londonis jäi mulje, et sealsed lasteraamatud on veidi odavamad kui meil.       

Brüsselis ei käinud ma küll koolis (mida veidi enne minu sõitu olid külastanud Jaanus Vaiksoo ja Wimberg), vaid Eesti esinduses, kuid sümpaatne raamatuüllatus ootas ees sealgi: nimelt toimus esinduses tasuta raamatute laat, kuhu oli toodud teoseid, mida enam ei vajatud, et  nende asemel kaasa viia veel lugemata raamatuid, ning valik oli tõepoolest üllatavalt suur. Nagu paljudes siinsetes koolides, nii kasutavad ka piiritagused eesti keele õpetajad raamatute juurde meelitamisel dramatiseeringuid ja rollimänge. Luxembourg’i lapsed mängisid „Hernetont Ernestiinet” ja londonlased olid selgeks õppinud muusikalavastuse „Karu koolivaheaeg” – uhkete kostüümide, dekoratsioonide ja kavalehega nagu päris teatris!  Minu lapsepõlveaegne kirjandusringide kõrgaeg on möödas, kuid põnev on vaadata, et ka luuletusi on võimalik lavastada. Kõigist kohtumistest jäid mulle soojad ja südamlikud mälestused – ühtki neist üritustest polnud korraldatud „linnukese” pärast. Näib, et õigus on neil, kes kerge muigega nendivad, et vangilaagris ja välismaal oskavad eestlased ühte hoida. Jääb üle ainult loota, et kõik need tragid väikesed eestlased, kes kirjandites ja salmides  ilusas emakeeles kinnitavad, et suureks saades kindlasti Eestisse tagasi tulevad, oma meelt ei muuda, tundes, et neid siin tõepoolest vajatakse ja oodatakse.   

Juba esinemisnimekirja järgi võib eeldada, et reis oli intensiivne ja elamuslik. Palun räägi mõnest eredamast kohtumisest.     

Elamusi oli tõepoolest rohkesti. Nii Luksemburgis,  Brüsselis, Pariisis kui ka Londonis olin esimest korda, seepärast jõudsin kõigist neist imelistest linnadest tagasi tundega, et reis katkes poolelt sõnalt, ja sooviga kunagi sinna tagasi minna. Nii seal kui ka Stockholmis ja Helsingis kohtasin peaaegu et eranditult positiivselt Eestisse suhtuvaid, eesti kultuuri vastu huvi tundvaid inimesi, seepärast võivad mu muljed ehk mõnele kibestunud lugejale tunduda liiga roosilistena. Jah, muidugi on „ilmalaanen  laiali” ka üksjagu selliseid eestlasi, kes on solvunult ukse tagantkätt kinni löönud ega taha esivanemate maast enam midagi teada – ainult et nemad ei tunne vajadust oma lastele ka eesti keelt õpetada ega kaasmaalastega kohtuda. Las nad olla. Paari lausega tahaksin meenutada Pariisi, kus mul lisaks kohalike koolilastega kohtumisele oli ka „suurte inimeste” luuleõhtu Põhjamaade raamatukogus (Bibliothèque  Nordique’is). Selle eestvedajaks oli noor poeet ja tõlkija Tarah Xaintorxare ja korraldamisel oli suureks abiks Eesti suursaatkonna kultuuriatašee Kersti Kirs.

Tarah Xaintorxare’i salapärase nime taga peitub sulaselgelt nii eesti kui ka prantsuse keelt kõnelev noormees, Ene Rämmeldi ja Vladimir Karassev-Orgusaare poeg, kes emigreerus koos emaga Prantsusmaale üheksa-aastase poisina. Kuigi Tarah (poeet nõuab, et rõhk peab olema hääldades esimesel  silbil) pole sestpeale kordagi Eestis käinud, hoiab ta end kursis siinse elu ja kirjandusega. Ta on tõlkinud ja avaldanud prantsuse keeles Karl Ristikivi „Inimese teekonna” ning Johnny B Isotamme luulekogu pealkirjaga „Olen laps kes lelud lõhub”. Oma luulet on ta avaldanud raamatutes „Another secret” ja „Souvenirs de samourai”. Tarah kasutab tõlkijana veel teistki pseudonüümi – Montbélialtz – ning kavatseb korraldada terve sarja luuleüritusi, mida seoks  nimi Montbélialtz Club. Meie ühine luuleõhtu 9. aprillil sai siis selle klubi avaürituseks. Publikut oli saalis üllatavalt rohkesti ja vastuvõtt väga soe, kuigi võib arvata, et prantslaste jaoks olid minu eestikeelsed tekstid ennemini uinutavad kui huvitavad. Aga tõlkija nõudis, et originaal ja tõlge peavad kõlama järjestikku ja delikaatne publik pidas kannatlikult kaks tundi vastu – küllap tänu sellele, et Tarah deklameering kõlas väga ilmekalt … Kõige südamlikumat  tänu ruttas avaldama keskealine daam, ei prantslane ega ka eestlane, vaid hoopis vene emigrant, kes ütles, et ta ei tunne niivõrd puudust oma sünnilinnast Moskvast kui Eestist, kus ta omal ajal kõik suvepuhkused veetis. Heast vastuvõtust innustatuna sooviks Tarah Xaintorxare avaldada neid tõlkeid koos originaalidega kakskeelse luulekoguna, aga võib karta, et sellisele raamatule oleks raske leida kirjastajat nii Prantsusmaal kui ka meil …  Aga ükski reis poleks täiuslik, kui selles ei oleks veidi ka ärevust. Islandi tuhapilved küll minuni ei ulatunud, kuid tänu hoolsale Vantaa lennujaama turvatöötajale, kes tegutseb koodinumbri EFHK50030 all, oleks luuleõhtu peaaegu et ära jäänud: nimelt äratas EFHK50030s kahtlust mu väike, aga raske (raamatuid täis) kohver ning ta otsustas ilmselt kõik avastatud teosed põhjalikult läbi lugeda. Kohvris olid aga ka mu luuletused ja esinemisrõivad … Meie  saatkonna sekkumise tõttu saatis EFHK50030 halvasti varjatud pahameelega reisikoti siiski Pariisi, kus see pool tundi enne luuleõhtu algust ka hotelli toimetati, aga mu rõõm oli siiski ennatlik: valvas EFHK50030 oli kohvri lukku pannud ja võtme endale mälestuseks jätnud. Helistasin oma tütrele Kirkele, kelle näitus juhtumisi just samal ajal Louvre’i lähedal Peter’s Friendsi galeriis üleval oli, ja palusin tal oma skulptoririistadega ruttu appi tulla. Kuid  väike tabalukk polnud puust ega plastist, vaid mingist põrgulikult vintskest metallist …

Tekkis tahtmine välja uurida, kuidas kõlab prantsuse keeles „kirves” ja lähimasse kaubamajja seda ostma tormata! Õnneks teati, et naaberhotelli majandusmehel on lukussepa võimed, ning Kirke kihutas raske kohvriga tema juurde. Lõpuks andis lukk alla, sain luuletused ja kleidi kätte ning raamatukogusaali jäime hiljaks ainult viis minutit – õnneks näikse, et prantslased  väga punktuaalsed ei ole ja hilinemise üle keegi ei imestanudki. Hiljem leidsin kohvritaskust tubli EFHK50030 selgitava „ilmoituse”: selgus, et pooleteise päeva jooksul oli valvas isik teinud ära mehetöö ning leidnud ja konfiskeerinud kuskile mu jakitaskusse ununenud tühja välgumihkli. Hoian konfiskeerimistõendit alles, sest võib-olla tuleb kunagi tahtmine EFHK50030 käest tühi tulemasin tagasi saada. Kord peab majas olema! 

Küsitlenud Jan Kaus

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming