Vampiirid, haldjad ja libahundid paigal ei püsi

Eesti lastekirjandus on taasiseseisvuse ajal läbi teinud suure muutuse.

KÄTLIN KALDMAA

Ilmselt ei ole (lugejat) inimest, kes julgeks vastu vaielda väitele, et lapsepõlves loetul on oluline mõju isiksuse kujunemisele, nii nagu isiksus mõjutab seda, milliseid raamatuid inimene loeb. Niisamuti on igal ajal oma raamatud. Kui Eesti iseseisvuse taastamise järel tundus, et nüüd on meie lastekirjandusel ots peal ja välja ei anta enam peaaegu midagi lugemisväärset, oleme paarikümne aastaga jõudnud selleni, et igaüks võib raamatu välja anda ning peaaegu igal aastal tuleb lastekirjandusse juurde uusi autoreid, niihästi kirjanikke kui ka illustraatoreid.

Kirjandusloolisi ülevaateid ei ilmu meil kuigi sageli, seda olulisem on, et see murranguperiood Eesti lastekirjanduses on saanud põhjaliku käsitluse. Koguteose „Eesti laste- ja noortekirjandus 1991–2012“ tähtsust ei ole võimalik alahinnata ning ajaga selle olulisus ainult kasvab. 21 aasta sisse mahub loendamatu arv nimetusi, nii et kirjutajate-uurijate ees tuleb müts maha võtta. Nagu viimasel ajal tavaks, on perioodi lastekirjandus žanride kaupa osadeks jaotatud. Ave Mattheus on kirjutanud sissejuhatava ülevaate ja lugenud läbi kogu noortekirjanduse, Mari Niitra on võtnud ette väikelastekirjanduse ja fantaasiakirjanduse, Jaanika Palm on käsitlenud realistlikku lastekirjandust ja luulet, Krista Kumberg ajaloolisi raamatuid ja lapsepõlvemälestusi, näitekirjandust ja aimekirjandust, Ilona Martson andnud ülevaate laste- ja noorteajakirjandusest. Ka lisade hulk on aukartust äratav, seal on ära toodud lastekirjanduse kogutoodang, kõik auhindade saajad ja võistluste võitjad. Registrist rääkimata. Kõik viis autorit on tänapäeva lastekirjanduse kajastamise ja uurimise alal aktiivsed. Kirjutajate hääl kajab artiklites selgelt vastu. Nii näiteks paistavad akadeemilisema lähenemisega silma Mattheus ja Martson, Kumbergi stiil on aga jutuvestjalik.

Lastekirjandus ja kirjanduspoliitika

Siililegi selge, et kõnealusel perioodil on meie lastekirjandus läbi teinud suured muutused avaldamisvõimaluste avardumise, aga ka teemade valikuvabaduse osas. Ei ole kunstilisi komisjone ega tsensuuri, kes saaksid autorite teele takistusi veeretada.

Üks oluline muutus on tõeliste väikelasteraamatute ehk pildiraamatute turule tulek. Läänemaailmas on juba aastakümneid olnud olulisel kohal väga vähese tekstiga pildiraamatud, kus väikesele lapsele on tähtis just pilt ja selle järgi jutustamine. Meil ei olnud neid selle sajandi alguses peaaegu üldse, kuid „Põlvepikuraamatu“ konkursiga on 2006. aastast selles osas järele aidatud ja tagajärjed on hästi näha – väikelaste pildiraamatute osakaal kasvab nüüd järjekindlalt. Sellele aitab muidugi kaasa ka kunstiliselt väga kõrgele tasemele jõudnud illustraatorite kasvav hulk. Kuuldavasti kippuvat meie lapsevanemad endistviisi nõudma raamatult rohkem teksti ja vähem pilti. Seevastu väliskirjastajatele jäävad raamatumessidel silma just pildiraamatud.

Kõikvõimalik muugi temaatika on käsitlustes hoolega läbi töötatud, meie oma krimiraamatutest fantaasiakirjanduseni. Ajalooaineliste raamatute alajaotuse kohta tahaks aga küsida, kas lapsepõlvest kirjutatud memuaristlikud raamatud ikka on lasteraamatud. Asjaolu, et raamatu/jutustuse peategelane on laps, ei tähenda tingimata, et tegemist oleks lasteraamatuga.

Tundub, et kui spetsiifilisteks osadeks jaotamine sobib aastaülevaatesse, oleks pikema perioodi käsitlemiseks tarvis kompaktsemat lahendust. Praegu saab küll ülevaate kõigest, mis on toimunud eri žanride piires, aga mitte kõigist lastekirjandusele mõju avaldanud elementidest. Nii on näiteks jäänud märkimata, et pärast seda, kui 2002. aasta kultuurkapitali lastekirjanduse preemia läks Heino Kiige memuaristlikule teosele „Kuresaapad“, tegutseb 2003. aastast lastekirjanduse preemia määramiseks omaette žürii. Kirjandusajaloo ja -poliitika seisukohast on see oluline info. Hakitud käsitluste korral ei teki laiapõhjalist üldistust, mis annaks võrdlusmomendi eelnenud perioodiga või võimaldaks seda hiljem võrrelda järgnenuga. Samuti hajub eri peatükkidesse laiali oluliste autorite looming, nii et ka kirjanikud on ülevaates tükikaupa – õnneks on küll nimeregister, aga sedakaudu teavet kokku koguda on paras vaev.

Ülevaateteos viib mõtted paratamatult kirjanduspoliitikale. On keeruline tuvastada, kas Eestis selline asi üldse eksisteerib. Muidugi öeldakse ja kirjutatakse igasuguseid sõnu, aga välja see kusagilt ei paista. Kultuuriministeeriumi hiljuti avaldatud 2015. aasta plaanidest puudub kirjandus sootuks. Mis on, see on, mis tuleb, see tuleb.

Seevastu laste- ja noorteraamatute võistluste korraldamist võiks juba kirjanduspoliitikaks nimetada küll. Nagu raamatust must valgel näha, on võistlused muutnud meie lastekirjanduse üldpilti – ja mitte vähe. Juba sai mainitud „Põlvepikuraamatu“ konkursi positiivset mõju. Oli häda korralike lasteraamatute pärast – teeme võistluse – ja nii ongi 2004. aastast korraldatav „Minu esimese raamatu“ lastejutuvõistlus toonud meile teiste seas sellised väärtuslikud autorid nagu Piret Raud ja Kristiina Kass. Ainus mure selle võistlusega on asjaolu, et kirjandusteose maht on jäänud pidama endistesse Ida-Euroopa, et mitte öelda Nõukogude Liidu standarditesse ning 5–9aastased lapsed peaksid selle järgi lugema raamatuid, mille maht on 160 000 – 240 000 tähemärki. Mõned muidugi loevadki, aga see on pigem erand kui reegel. Lääne-Euroopa kirjanikud ja kirjastajad haaravad peast, kui neid arve kuulevad või meie algklassilastele mõeldud raamatuid näevad. Tänapäeval teadupärast ei tule lapsi mitte raamatutest eemale peletada, vaid nende juurde meelitada. Selline maht on kohasem vanusele 10+, aga suuresti nendesamade võistluste tagajärjel oleme praeguseks jõudnud olukorda, kus pildiraamatuid jagub, algklasside lastel on lugemist seinast seina, aga kirjandus vanusele 10+ on peaaegu puudu. Noor lugeja peab 9aastastele mõeldu juurest asuma kohe 15aastaste kirjanduse kallale ja see on väga suur hüpe. Liiga suur. Sealjuures on tegemist nõiaringiga: kui rääkida kirjastajatega, et võiks välja anda selle või teise 10+ raamatu, kuuleb vastuseks, et 10+ lapsed ei loe ja see on mõttetu üritus, samal ajal käib aga üleüldine kurtmine, et vanuses 10+ lõpetavad lapsed lugemise ja lähevad üle nutiseadmetele. Huvitav küll, miks?

Lahendus oleks väga lihtne: sellesama lastejutuvõistluse võiks näiteks korraldada kord väiksema mahuga käsikirjadele, mis mõeldud 5–9aastastele lastele, ja järgmine kord vanusele 10+, nii et saaks kirjutada suurema mahuga keerukamaid raamatuid.

Noortekirjandus ja ajakirjandus

Kui lastekirjandusest ülevaate saamiseks tuleb ette võtta seitse artiklit, siis noortekirjandus kogu oma paljususes mahub ära ühte kirjutisse. Paljud meist mäletavad aega, kus ainsad loetavad noorteraamatud olid Silvia Rannamaa „Kadri“ ja „Kasuema“ või Leelo Tungla „Neitsi Maarja seitse päeva“. Need ajad on möödas. Tänu 2000. aastast korraldatavale noorteromaani võistlusele ei ole meil enam puudust ka noorteromaanidest. Ja tänu sellele võistlusele on Eestis tekkinud oma mõiste, mida ei ole veel kohanud kusagil mujal – noorkirjandus ehk noore inimese elust noore autori kirjutatud noorele lugejale mõeldud raamat. Ave Mattheuse hinnangul kuulub umbes kümnendik noortekirjandusest sellesse kategooriasse. Paraku tuleb tunnistada, et noortele kirjutamine on meie kirjandusmaailmas veel kehvema prestiižiga kui lastele kirjutamine ja see annab kirjutatu tasemes selgelt tunda iseäranis neil aastatel, kui noorteromaani võistlusi on sagedamini korraldatud. Õnneks ilmub noorteraamatuid ka võistluseta ja on mõned autorid, kes paistavad silma kirjutatu kvaliteedi poolest, näiteks Kaja Sepp, Linda-Mari Väli, Margus Karu ja Sass Henno.

Kui vaadata maailmakirjandust laiemalt, siis võib näha, et young adult literature ehk just see žanr, millele on suunatud noorteromaani võistlus, on viimase kümne aastaga saavutanud seniolematult kõrge taseme ja suure leviulatuse. Noortele kirjutavad head autorid ja tihtipeale ületavad need teosed niihästi žanri- kui ka eapiirid. Neist raamatutest tehakse filme ja neid antakse välja kahe kujundusega: üks noorele lugejale, teine täiskasvanule. Meil see nii ei ole. Filme õnneks ikka tehakse ja vaatajaid neile jagub, raamatuid kirjutavad aga enamasti noored, kellel puudub veel elukogemus ja perspektiivi nägemise oskus. On tõenäoline, et ka edaspidi kirjutavad noortele inimestele eelkõige noored ise, ja miks ka mitte, selge on aga see, et noortekirjanduse kvaliteedi parandamiseks kuluks noortele autoritele ära ükskõik missugune loo kirjutamise aluste koolitus. Iseäranis juhul, kui on soov jõuda Eestist väljapoole: juba meie põhjanaabrite noortekirjandus on mitu trepiastet kõrgemal tasemel, loetagu ainult tõlkeid ja võetagu õppust (eesti keelde tõlgituist toon eriti välja Salla Simukka Lumikki triloogia). Veel parem muidugi, kui loetaks originaalkeeles, sest kahjuks tuleb tunnistada, et peamiselt inglise keelest tulnud noorteraamatud ei ole kõik tõlke poolest piisavalt kõrgel tasemel. Kui juba tõlkekirjanduseni jõutud, siis väärib rõhutamist, et Mattheus on tõlkekirjanduse eesti noortekirjanduse olulise mõjutajana eraldi välja toonud. Vampiirid, haldjad ja libahundid paigal ei püsi.

Arutleda võib Mattheuse välja pakutud young adult literature formuleeringu üle. Mattheus nimetab noorte täiskasvanute kirjanduse sihtgrupiks inimesi vanuses 20–30, harilikult peetakse aga selleks murdeeaga algavat vanust 15–25 aastat. 30. eluaastani venitamine käib tõenäoliselt kokku sel sajandil ka meile jõudnud lapsepõlve pikendavate eluviisidega.

Pärl pärlite hulgas on Ilona Martsoni põhjalik artikkel Eesti laste- ja noorteajakirjandusest esimese kahekümne taas iseseisva aasta jooksul. Kiiduväärt, et selle niihästi ajakirjanduse kui ka kirjanduse seisukohalt tähtsa temaatika kohta on olemas esimene terviklik käsitlus. Põhimõtteliselt on artikli puhul tegu toimunud murrangu salvestusega, millest lastekirjanduse tükeldatud käsitluses puudu jääb. Eks ole ju omamoodi märgiline, kuidas nõukogude propagandateenust pakkunud meeletu tiraažiga väljaannetest ei ole saanud midagi muud kui tuhk ja tolm. Ja millise keeristormi tõi kaasa arenev kapitalism, enne kui olukord maha rahunes! Nii et kes on kunagi mõelnud, mis sai Pioneerist, Sädemest ja Noorusest, peab Martsoni artikli kindlasti läbi lugema. Samuti tahaks loota, et turusituatsioonist tekkinud väike seisak viib varem või hiljem taas mõne uue väljaandeni, eriti 10+ vanus on taas mõnevõrra vaeslapse ossa jäänud.

Kahju on vaid sellest, et raamatust on välja jäänud tõlkekirjandus. Nagu juba öeldud, on see eestimaist noortekirjandust väga oluliselt mõjutanud. Samuti täheldame tõlkekirjanduses 21 aasta jooksul suuri muudatusi nii keelte kui ka teemade valikus ja oleks huvitav neid kodumaise lastekirjanduse arenguga võrrelda. Tõlkekirjanduse kõrvalejätmine on paraku tavaline eesti kirjanduse uurimises laiemaski plaanis. Ootan aega, kui tõlkekirjandust käsitletakse eesti kirjanduse ja kultuuri täieõigusliku osana, sest seda see ilmselgelt on.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming