Valguse viimine

Jaan Rannap

Vilsandile sõitjaid oli lisaks minule seekord neli. Juba saare põhielanikuks saanud Heino Väli, Küti talumaja kaasomanik Juhan Saar, suure maa ahvatlustest eemalelu alles alustav Aleksander Suuman ja muidugi paadimees Evald. Kogu tee Kihelkonnast sadamani hoidis Sass süles kaunist sinakasroosa kupliga laualampi. Sellel oli paigas kõik sinna juurde kuuluv. Õhkõrn kõrge klaaskorsten, ilunööbiga tahi reguleerimise kruvi, pehme paks rõngastaht. Heino ei saanud lambilt pilku. Kust küll seesugused välja võetakse? Tema luges ja kirjutas Vilsandi sügis- ja talveõhtutel pisikese kuplita asjanduse valgusel, teistsuguseid poodides polnudki. Et silm paremini seletaks, oli tal lambikese taha ja külgedele peeglid seatud. Paati kobimine võttis seekord tavalisest rohkem aega. Kui Sass end pardal kindlalt tundis, ulatati talle pidulikult hetkeks hoiule antud kallisvara. Nääh, valgust viiakse, kraaksatas keegi sadamasillal tuiajatest.

Jänes oli meres, paat tõusis ja langes. Sassi käed hoidsid lampi seda tantsu tasakaalustades hellalt paigal.

Saaresadamas juhtus nii, et seltskond pidas heaks enne lõppsihte looduskaitseala keskusemajast läbi astuda. Läbiastumisega juhtus jälle nii nagu ikka juhtub. Mõni tund hiljem oli majaperenaise Virve suur ametituba suitsust hall ja jõminast paks. Kirjastuspoliitika ja suure maailma võtmeküsimused said ägedaid seisukohavõtte.

Vaikusehetk tuli alles siis, kui hoogu sattunud oraatori mõttekinnituseks mõeldud käekaar peolaualt Sassi lambi põrandale lõi.

Kui ma nüüd, õige palju aastaid hiljem, juhtun Suumani Vilsandil kirjutatud luuleridu lugema, pean jälle mõtlema väärikusele, millega mees elas üle tollel ajaviivul kaugeltki mitte tühise kaotuse. Leebe nukrus silmades, ei muud.

Vähe on neid, kes nii suudavad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming