Valgus ka selle tunneli lõpus

Holger Kaints

Henn Risto Mikelsaar, Kaugel näen. Toimetanud Maarja Ojamaa. Kujundanud Ülo Emmus. Eesti Raamat, 2013. 448 lk. Tundub, et lisaks väga suure hulga puhtakujuliste mälestusteraamatute ilmumisele on viimasel ajal uut hoogu saanud ka seesugune ilukirjandus, mis toetub olulisel määral autori eluloosündmustele. Võtkem või Mihkel Muti, Rein Veidemanni jt viimased romaanid. Neis on ühes enam, teises vähem reaalelu fantaasiaga töödeldud. Väidet, et peaaegu kõigil nende tegelastel on olemas kindel prototüüp, pole autorid ümber lükanud. Samasuguste teoste ritta kuulub ka Henn Risto Mikelsaare värske romaan „Kaugel näen”. Tõsi, kui vaadata reaalselt sündinu ja fantaasia vahekorda, siis on eespool viidatutega võrreldes Mikelsaarel see väga tuntavalt reaalelu kasuks, nõnda et antud juhul võiks pigem rääkida dokumentaalromaani ühest avaldusvormist. Ent romaanižanri (päris laiaks veninud nähtuse) alla kuulub ilmunu igal juhul. Esmalt seetõttu, et kõike toimuvat nähakse üksnes ja ainult peategelase silmade läbi ning täpselt nii, nagu ta seda sündmuste toimumise ajal tajub. Teiseks, paralleelselt põhisündmustikuga jookseb läbi kogu romaani peategelase askeldamisi justkui tasakaalustav, tema onule, peategelase jaoks olulisele isikule kuuluvatest religioonifilosoofilistest mõtisklustest koosnev liin, millesse kätketud ideed kõnelevad peategelase taotlustega risti vastupidisest: tegutsemise asemel seatakse sihiks enesesse süüvimine, harmoonia loomine enese sees ja mitte väljaspool, kuna mainitu võiks tähendada taunimisväärset ego upitamist.

Tolle mahuka teose tegevustik haarab õige pika perioodi meie uuemast ajaloost: esimeste stseenide aegu kirjutatakse aastanumbriks 1978, lõpp jõuab aga välja kümme aastat hilisemasse aega, aastavahetusse 1987/1988. Viimasena nimetatud aastate peale mõeldes pole mingit kahtlust, miks teosel on säärane pealkiri: „Kaugel näen”. Usun, et paljudele tuletab see meelde Laikmaa portreemaali Kreutzwaldist „Kaugel näen kodu kasvamas”, kus puhkeva koidu esimesed kiired valgustavad Lauluisa nägu, mehe selja taha jääb aga tume ja sünge öötaevas. Just samasuguse koidukuma paistesse jõuab lõpuks välja ka Mikelsaare raamat. Esimestes peatükkides loodetakse kõige enam seda, et asjad ei läheks mitte väga palju hullemaks. Ometi, üks peategelase kindlaks tegemata jääv kõhurääkija-võimetega kaaslane kordab aeg-ajalt ikka ja jälle: „Meie riik tuleb” (lk 11 jm) – ehkki reaalsuses pole sellele mantrale esialgu mitte kõige pisematki katet, pigem vastupidi. Tuleb kahlata läbi tiheda sündmustetihniku, enne kui raamatu teises pooles, esialgu väga õrnalt ja aimamisi, siis järjest tuntavamalt hakkab horisondile lisanduma lootusrikast valgust.  

Kaudselt on tegemist ka raamatuklubi looga. Nimelt kujuneb klubi, mida romaanis nimetatakse Eoseks, oma karismaatilise juhi käe all just nende aastate jooksul muinsuskaitseliikumise eestvedajaks ning raamatu lõpus saab Muinsuskaitse Selts ENSVs ametliku eluõiguse. Peategelane Att on esimestel aastatel Eose aktiivne liige, kuid kaugeneb selle tegevusest hiljem mitmel põhjusel, olulisemaks ehk oma järjekordse, ülimalt töömahuka ettevõtmise teostamine. Ometi suhtleb ta Eose mitme võtmeisikutega pidevalt edasi ja võtab vahetevahel üritustest osa, nii et klubi tegevus on tal ka kõrvaltvaatajana pidevalt silma all.

Juba esimesi lehekülgi lugedes võib aru saada, et autor peab tuginema mingitele omaaegsetele märkmetele: päevikutele, kirjadele, niisama ülestähendustele – ja üsna täpsetele üleskirjutistele. Sest paljud eriti peened nüansid, mida tekst sisaldab, ei oleks tänapäeval mälu abil enam taastatavad. Ning just siin on Mikelsaare teosel suur eelis nii valdava enamiku mälestuste kui ka tõsioludel põhinevate romaanide ees, ehkki nendegi kirjutajad tuginevad mõnikord dokumentidele, võib-olla isegi omaenda päevikule. Vahest pole neil nii üksikasjadesse minevat informatsiooni kasutada olnud, igal juhul on nad esitusviisi küsimuse lahendanud teistpidi: nad üldistavad oma teadmisi, kirjutavad teadlikult eilsest või üleeilsest täna, tagasivaates, ajaliselt distantsilt. Mikelsaar on aga oma (oletatavad) märkmed valanud üksnes ilukirjanduslikku vormi. Tema tegelane Att elab neis päevis, millest on jutt, tulevikku ta ette ei näe, vähesed üldistused tehakse ainult tolle aja piires, milles ta elab. Kahtlemata tuleb ka selles raamatus välja laiem plaan. Autor on selleks kasutanud sama võtet mis kunstnik, kui ta pintsliga erinevaid värve lõuendile tähnib: üldpilt tekib, kui värvitäpid vaataja silmes kokku sulavad, mistõttu õige pildi saab maalist kaugelt vaadates. Ka siin tekib laiahaardelisem pilt suurema hulga stseenide, veel etem, kogu raamatu kokkuvõttes.

Romaani seesugune iseenesest tühistest detailidest kokkupanemine võimaldab tuua nood ammused aastad – 1978, 1979, 1980 jne – erakordselt ehedal kujul lugejani. Saame teada, kuidas liikus suust suhu informatsioon, mida avalikult ei levitatud – sellist informatsiooni oli väga palju! –, kuidas inimesed kuuldule reageerisid, mida võeti tõena, mida mitte ja mis argumentatsiooniga. Saame aimu erinevatel ühiskondlikel redelipulkadel olevate inimeste elutõlgendusest, nende käitumisest keerulistes situatsioonides, kui tekkis vastuolu isiklike õigekspidamiste ja üleval pool kehtestatud nõudmiste vahel. Samuti võimuosaliste ja kultuurirahva omavahelistest suhetest, mis olid keerulisemad ja läbipõimunumad, kui tagantjärele võidakse (tahetakse?) oletada, sest kummalgi oli teist omal kombel tarvis; ükski tegija ei tahtnud kaotada „oma joont”, ent ühtlasi ka mitte autoriteeti kas ülemuste või hoopis vastupidi, „avaliku arvamuse” ees, nii ähmane ja laialivalguv kui too viimane mõiste tolle aja tingimustes ka oli. Näeme inimeste otseseid reaktsioone mitmesugustele sündmustele, kartusi ja kahtlustusi, mis sageli võisid tunduda paranoiliselt ülevõimendatud, aga olla samal ajal ka täiesti paikapidavad. Saame teada, kuidas igasugust seletamatut käitumist võidi tõlgendada kahtlasena, tunnistusena seotusest mõne „organiga” või vähemalt alandava pugemisena ning kuidas mõni inimene hoidus paaniliselt ka kõige süütumatest ettevõtmistest, mis polnud kõige kõrgemal pool ilmselgelt heaks kiidetud, sest mingil kombel võisid need hakata takistama karjääri, pääsu välismaale või mõjutama igapäevast heaolu muul viisil.

Olles ise elanud – nagu vahel armastan öelda: Kristuse ea – Nõukogude tingimustes, täiskasvanuteadmisega ka kõigil kirjeldatud aastatel, võin kinnitada, et Mikelsaare tekst manas mulle omaaegse tõelisuse ootamatult selgesti silme ette, elustas selle oma kareduses ja silumatuses. Ta kloppis mu mälu päris palju puhtamaks, tuues muu hulgas esile sellisedki situatsioonid ja vastasseisud, mida aastate jooksul tekkinud tagantjäreletarkus ei võimaldanud enam kõigis varjundites aduda. Paraku teeb meie kõigi mälu vanade asjadega ühte ja sedasama: nudib, ümardab, ühtlustab …                        

Nagu eelnevast on ehk võinud juba järeldada, suurt süžeed Mikelsaare romaanist otsida ei tasu. Peategelane Att on erialalt bioloog, innukas kultuurihuviline, raamatuklubi liige ning selline tegelane, kel on pidevalt kihu midagi ise teha – ilma et teda sealjuures kusagilt suunataks. Att tegeleb paljude asjadega. Olulisemad neist on Eesti kultuuriloos oluliste isikute matusekohtade käsikirjalise leksikoni (nn „Toonela teatmiku”) koostamine, markantse vene etnoloogi Lev Gumiljovi poolsalastatud teadustöös „Etnilised kontaktid ja ümbritsev keskkond” sisalduvatest ideedest lühikokkuvõtte tegemine ja selle levitamine, mälestuskivide ja -plaatide omaalgatuslik paigaldamine jms, taustaks ikka ja alati vastava perioodi ühiskondlik elu, raamatu viimases pooles näiteks fosforiidisõja ilmingud ning Muinsuskaitse Seltsi loomise kadalipp. Paljusid Ati tegemisi antakse edasi suure põhjalikkusega, teiste ettevõtmiste kujutamine kujuneb fragmentaarseks. Võib oletada, et säärase ebaühtluse põhjus on üleskirjutiste olemasolus, mida autor kasutas. Millest märkmeid polnud, see on jäänud välja, juurde mõeldud või mälu järgi konstrueeritud pole midagi. See annab ühelt poolt usaldusväärsuse, teiselt poolt kannatab kompositsioon. Kohatine detailide kuhjumine – mõnest asjast näikse olnud märkmeid ülirohkesti – võiks tõepoolest igavaks minna, kui see materjal ei sisaldaks lugematut hulka ajastutruid üksikdetaile, millest toonane tilluke argipäev koosnes ja millest igaüks on omaette tõend kaduvikust. Keda need ei huvita, need võivad Mikelsaare raamatu tõepoolest lugemata jätta. Ka mina mõtlesin vahepeal, et ühe või teise koha oleks võinud välja jätta või lühemalt esitada, kuid pärast jõudsin järeldusele: parem olgu nii kuidas on, sest nõnda saab pilt tollest unustusse vajuvast ajast ikkagi veel täpsem. Tundub, et aine ehtsus on väärtus, mille nimel võib aktsepteerida lõdvemat kompositsiooni. (Mõnetine sarnasus on sel Enn Nõu „Vabariigi poegade ja tütarde” triloogiaga: sealgi on kõige imponeerivam just tohutu hulk dokumenteeritud infot.)

Romaani lehekülgedel esineb aukartustäratav hulk tegelasi, kelle taga võib ära tunda omaaegseid tuntud inimesi. Loomulikult esinevad nad kõik muudetud nimede all nagu ilukirjandusteosele kohane. Prototüüpide äramõistatamine võib lugejale olla päris põnev kõrvaltegevus, aga siin ei taha ma sellest rohkem juttu teha kui ainult ühes seoses. Nimelt tundub mulle, et autor on varjunimede jagamisel olnud puhuti ebajärjekindel.

Raamatu tegelasteks saanud ja väga paljudel juhtudel praegugi edasi elavate inimeste nimede muutmise puhul pole mingit küsimust. Ka kirjandusklubi nime asendamine on mõistetav. Samas esinevad Edasi, Looming, Vikerkaar jt. raamatulehekülgedel tegelike nimede all, nende kõrval on aga Kultuurileht, milles igaüks tunneb ära Sirbi ja Vasara. Veel imelikum, kui mittemidagiütleva valenime taha on peidetud mõni raamatu sündmuste ajaks ammu surnud kultuuriinimene, keda seetõttu ei saa kuidagi tegelaste hulka arvata ja keda raamatus mainimine ka mingil moel ei riiva. Nendegi osas on ebaühtlust. Marie Underist, kelle sünnimaja juurde Att enne selle skandaalset lammutamist (maja oli N seaduste järgi kaitse all!) lilled ja selgitava sildi paneb (lk 190 – 192), räägitakse õige nimega. Kui aga tehtud teost innustatuna tekib Atil mõte panna püsiv mälestustahvel 1952. aastal vangilaagris surnud Hugo Raudsepa viimase elukoha seinale Eestis, siis teda nimetatakse kogu selle värvika protseduuri ja veel värvikamate järellugude kestel (vahepaladega lk 192–216) miskipärast Paul Arolepaks; isegi sündmuspaik, Metsa tänav Nõmmel, saab Männialuse tänavaks.

Aeg-ajalt tekib ikka, eriti kirjainimeste puhul, küsimus, kas nad peaksid panema paberile puhtaid mälestusi või viima need kas või lõtva romaanivormi. Näib nõnda, et see sõltub nii asjaoludest kui ka kirjutaja loomenatuurist. Mikelsaare puhul tundub küll, et kirjanik on valinud kõige optimaalsema mooduse. Oma märkmetest – eeldan jälle seda, mida ma kindlalt ei tea – poleks tal ilmselt muul moel nii palju välja võtta õnnestunud. Me oleme saanud hämmastavalt üksikasjatruu raamatu, kuidas too ammune ühiskond altpoolt vaadates välja nägi ja toimis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht