Valdur Mikita ulguvad rehad

ARNO OJA

Valdur Mikita, Metsik lingvistika. Sosinaid kartulikummardajate külast. Kujundanud Maite Kotta. Grenader, 2008. 128 lk.

Valdur Mikita, Lingvistiline mets. Tsibihärblase paradigma. Teadvuse kiirendi. Kujundanud Maite Kotta. Grenader, 2013. 240 lk.

Valdur Mikita, Lindvistika ehk Metsa see lingvistika. Kujundanud Maite Kotta. Välgi metsad, 2015. 240 lk.

Rehadel vist on ükspuha, kas nad uluvad Mikiga või Mikita. Ent Valdur Mikita triloogias huugavad rehad täiel häälel, riisudes eurokoore alt välja unuma kippuva eesti pärimuskultuuri veel hõõguva sisemuse. Kuna kirja ja keele vahele ei saa panna võrdusmärki, siis on toda hõõgust võimalik kirjeldada üksnes metsiku lingvistika maagiliste sõnadega, kus keeb kultuuri nõiakatel ja mis asuvad teispool alfabeeti, omaette märgisüsteemis. Sisekõnes, piltkirjas, tantsus või vanaemade pajatustes. Muidugi ei piisa sellise mustri saamiseks ühest tillukesest rehast, olgugi abiks taevased jõud.

Autor ise, rehadest lähtuvalt siis riisuja, on teravnenud meeltega sünesteet (sünnipärane esteet?), üle-meelik (autori kirjaviis) mitmiktajur, kes lapsest saati tugevasti metsa poole. homo silvaticus (metsamees), nagu Õhne jõe lähedasest Suislepa metsast pärit mulk ennast ise pärast Tartu suurkoolis bioloogia tudeerimist määratleb. Muidugi: bioloog on loodusteadlane, aga sõna otseses tõlkes ka eluõpetaja! Kirjanduse vaatevinklist on seda ENSVs näidanud Rein Saluri, nüüdisajal näitab Tõnu Õnnepalu.

Küllap raamatutarkus oligi see, mis looduse märke lugeda oskavale ning metsavaimudega tantsivale Mikitale õpetas palju võõrsõnu, aga äratas ka temas peituva homo ludens’i (Johan Huizinga), mängiva inimese. Mees süüvis üha enam keele- ja sõnamängudesse, püüdes nii luua omaette märgisüsteemi. See aga on juba semiootika pärusmaa! Nii saigi bioloog Valdur Mikitast 2000. aastal väitekirjaga „Kreatiivsuskäsitluste võrdlus semiootikas ja psühholoogias“ semiootikadoktor. Kogu teaduskeele võõrsõnarohkuse juures on siin tähendusrikas just sõna kreatiivsus, mis maakeeli oleks „loovus“, kuid doktor Mikita ei võrdle ennast Loojaga ja kasutab omakeelset sõna seepärast haruharva, ehkki on loov inimene. Seega olgu ta kreatiiv (mitte kreatuur, sest ta pole kellegi teise loodud olend) ja tema esindatav teadusharu kreativistika! Vist ikka.

Allpool näeme, et just see kahtlevale kõneviisile viitav sõnapaar mängib autori isiklikus keeleloomes otsustavat rolli. Siinkohal aga pakun määrangut „kreativistika“ tõsimeeli Ameerikast toorlaenuna meile jõudnud ja sisutühjaks jäänud loovkirjutamise (creative writing) eesti vasteks. Selle teadusharu seni ainuke esindaja Valdur Mikita on kõige ehtsam loovkirjutaja, kes žanrilt määratleb end esseistina („Lingvistiline mets“, lk 64). Kirjanikuks nimetavadki teda eelkõige nn päriskirjanikud, mitte mees ise.

Pärast õblukest „Metsikut lingvistikat“ (edaspidi ML) sai loovkirjutaja Mikita maitse suhu. Välgi metsades Vara vallas tulid ilmale ühemunakaksikud „Lingvistiline mets“ (LM) ja „Lindvistika“ (LV), välispidiseltki sarnased kui hame ja särk. Esimene neist postuleerib, teine teeb puust ette ja värvib üle kah, et kõik aru saaksid – ka end tõsiteadlasteks pidajad, sestap ongi teosed nii võõrsõnarikkad. Et autor kõige selle juures oma mängulisele „Äparduse rõõmule“ (samuti 2000) ja impampluulele (2001) nüüd põlgliku üleõlapilgu heidab, on mu meelest rohkem jaapanlastelt laenatud kirsiõite turundusest (2004) külge jäänud strateegia. Omas ajas olid needki raamatud omal kohal. Õnneks pole põlgus tabanud „Jänesekapsa teoreemi“ (2007), mis pälvis esimese August Gailiti nimelise novelliauhinna. Muidu keeraks Valduri vanaema hauas teise külje, reha ei joonistaks enam kalmuliivale vajalikku mustrit ning Nipernaadi kuju ei aitakski mehel metsas oma Katariina Jeed leida …

Sisuldasa on „rehade triloogiat“ varem üksipulgi vaadelnud just kirjanikest arvustajad, seda paljude tsitaatide toel. Ülevaatliku pildi nende arvamustest annavad juba pealkirjad, mis kõik on omast vaatevinklist tabavad: „Trikster ja trikster“ (Berk Vaher MList), „Lugu mehest, kes kukkus oma sokiauku“ (Hasso Krull LMist; ise laiendab ta sama sokiauku teisest servast), „Talupojad tantsivad, prillid ees“ (Andrus Kivirähk LVst). Kuna pelk sisu ülekordamine ei annaks midagi ja Mikitat lihtsalt peab iga eestlane ise lugema, siis ei keskendu siinkirjutaja (kellele puude, loomade ja lilledega kõnelemine ning tants sinna juurde oli lapsepõlves väga omane tegevus) järgnevalt sisule, vaid esitab oma arusaama sellest, kuidas autor oma privaatkeelt loob. Talitame vastavalt LMi ainsa lingvistist retsensendi, EKI vanemteaduri Ene Vainiku arvustuse (Keel ja Kirjandus 2014, nr 2) pealkirjale „Mine metsa!“, sest ennekõike oli

Metsiku ling vist ikka

Metsiku all ei peeta siin silmas Mikitale kui lõunaeestlasele võõrast õlenukku, vaid rahvausundist teada head metshaldjat, keda meie loovkirjutaja kindlasti tunneb. Sest muidu ta ei seostaks oma mitmiktaju ja „rohelise mehikese“ mõtteviisi just metsikuga (LM, lk 208–209). Ling aga on nõnda paljutähenduslik sõna, et poomissilmuse võime siinjuures rahumeeli välistada. Kuna eesti keel on Mikita meelest eelkõige „ühiselt jagatud maagilisevõitu igatsus“ (ML, lk 124) ning rahvus riigi ja kirjakultuuri sünnitis, siis toimib ling temal ühendava ja kaasaliikuva sidemena. Metsiku heidetud vaimuling hoiab loomulikku keelt kultuuriga ühenduses, sõnapiiride nihutamine ning üksiku tähe kirjas lisamine või ärahammustamine aga kuulub autori maagilise süntaksi juurde. Nii tuligi ilmale metsik lingvistika, mis ei esinda tõsimeelset keeleteadust. Samamoodi on MLis keevast kartulipotist saanud seakar-tulipott, LMis alateadvusest à la teadvus või lihtsalt Lateadvus, LV-s tavaväljendist „las olla“ väikeste asjade haldjas La’solla.

Tolle haldja liiginimi nematood (LV, lk 198) ent tekitab siinkirjutajas tõrke. Bioloogide ametikeeli tähendab see ümarussi, kuid tavalugeja ei pruugi seda teada ning raamatu võõrsõnarägastikust on niigi raske läbi murda. Paraku on see vaid pool häda! Minu meelest koosneb Mikita-pärases kirjaviisis väljend „nematood“ kahest poolest: vene slängsõna nemaa (pole olemas) + Tod (sks surm). On muidugi tore, kui surma pole olemas ja eesti kirjakeelt mõjutanud võõrkeeli ka meeles peetakse, kuid miks eesti pärimuskultuuri käsitlevas teoses, pealegi kommentaarideta?

Samalt pinnalt üks märkus ka lingvistarvustaja Vainikule. Kirjutades Valdur Mikita püüetest eesti keele ja kultuuri ürgset olemust tabada, võtab ta kasutusele antropoloogidelt laenatud teadustermini primordialism, mis kohe meelestab venekeelse pri morda. Küllap sellepärast kasutavadki venelased ise rohkem peaaegu samatähenduslikku filosoofiamõistet essentsialism. Ehk võiks pärimuskultuurist siiski kirjutada rohkem selle maa keeles kui teaduskeeles?

Kuid vaadelgem vahelduseks tähistaevast, sest „kõige vanemaid asju näeme siis, kui suuname pilgu taevasse“ (LM, lk 116). Muinaseestlaste taevasse, otsimata sealt kadunud antiiki (LV, lk 133). Siis näeme me helendava Siiriuse asemel sama kirgast Orjatähte ja plejaade küttiva Orioni kohal on taas Koot, millel vööks kolmest tähest koosnev Reha. Vähemalt Lõuna-Eestis. Kasutades metsikult saadud maagilist lingu pilgu- ja käepikendusena, toob Mikita järjepanu kõik kolm reha korraks maa peale ning arvab siin Eesti märgivaramu kaootiliste vormide hulka (LM, lk 173). Ling liidab käe sujuvalt koodiga nagu muiste rehepeksul. Kuna aga rehealuseid enam ei ole, siis ei peksa Mikita reht, vaid reha! Ikka selle nimel, et teri sõkaldest eraldada. Seejuures tõusevad märgivaramust esile

Seakartul ja (rahvus)kama

Kamaga on asi lihtne – seda läheb tarvis eelkõige eesti kamasutra kirjapanekuks (LV, lk 222). Levinud väljendit „kama kaks“ me sealt ei leia, küll aga tõdemuse „igal linnul oma kama“.

Ammu unustatud seakartul seevastu on väga tähtis tegelane! Kartulikummardajate sosinaist, mida autor lugupidavalt memoraatide hulka arvab, kostab: „Seakartul on animistlik mütoloogiline olend, pooleldi siga ja pooleldi kartul, ümmarguse kärsa ja neljakandilise kehaga tont“ (ML, lk 117). Triloogia lõpus saab sest olendist maailma mõõdupuu ning temaga alustatakse eestimaist evangeeliumi: „Alguses oli Seakartul, ja Seakartul oli Vanaema juures. Nõnda alaku eestlase evangeelium“ (LV, lk 223). Hiljem panivat vanaema seakartuli Exceli tabelisse, äkki on ta juba nutifonis ka?

Praegu on kevad, taas kartulikummardamise aeg, pidagem siis käsulaudu meeles! Sead ehk surid katku, aga Vanaema on jääv, samuti kui eestlase ilmaelu ja rahvausundi kokkukuuluvus. Selle peale vaadakem, millist kama pakub meile

Tsibihärblane, lind vist ikka

Tsibihärblane on Lõuna-Eesti jäälõhkuja, põhjaeestlased kutsuvad teda linavästrikuks. Kuni triloogia viimase köiteni mängib autor selle linnukesega omapärast peitusemängu. Ta avaldab „Lingvistilises metsas“ 30 alapeatükist koosneva „Tsibihärblase paradigma“, kuid nimitiivulist ennast ei tutvustagi. Selleni jõutakse alles „Lindvistikas“, kus paradigma on vahelduse mõttes korraks päradigmaks nimetatud (LV, lk 214). Sinna juurde saame oma mulgi päritolule viitavalt autorilt teada, et eestlane on loodusnähtus, lätlane aga ökokatastroof (LV, lk 44).

Kas öeldu kuulub ka otsapidi perifeerset teadvust väärtustavasse Kreutzwaldi-Lotmani võrrandisse või pärineb sellest „nähtamatu Kaval-Antsu poliitikast“, mida loovkirjutaja ise ühes mulluses intervjuus väärtustas, jääbki lõpuni selgusetuks. Kaldun arvama viimast, kuid ka siis on mõistetamatu, mismoodi Lõuna-Eesti patriootide tsibihärblasest teispool emakeelejõge äkki just läti rahvuslind sai?! See on samasugune semiootiline mõistatus nagu naljakas, ent tehniliselt teostamatu pilakatse luua eesti keelde juurde ootav ja vaatav kääne (LV, lk 215).

Ent olgu! Antud juhul pakub rohkem huvi tähelepanek, mille kohaselt „eesti kultuur on nagu kahe tiivaga lind, üks tiib on meisterdatud maagilisest sõnast, teine kõnelevast metsast“ (LM, lk 230). Ehk on mets tõesti „korilase taevase laega raamatukogu“ (LM, lk 234), kus peituvad metsikute pesakastid ja teadvuse kiirendi? LMi lõpus selgub, et Mikita eristab koguni 14 eri tüüpi ja tegevusega metsikut. Olulisimad näikse ses triloogias olevat lennu-, luule- ja kaunismetsik ning Eesti pärimuskultuuri punast raamatut (LV, lk 146–148) kokku riisuv rehametsik.

Lindvistika aga on autori enda kinnitust mööda (LV, lk 139) just sünesteetidele mõeldud personaallingvistika, mille metsikud vormid taanduvad linnukeelte valdamise oskusele. Seega lind vist ikka, nagu Maite Kotta kujunduseltki näha. Ma arvasin, et nime poolest võiks see lind olla metsis (keda ka neis raamatuis mainitud), aga tuleb välja, et mesilane. Sest Valdur Mikita ettekujutust mööda on eestlane taruorganism, kes oma maakodust korraldab elusülemeid. Eks ta tee seda isegi, kui vägisi kirjasõnasse trügiv mentaalselt kreatiivne mimeetiline semiootik oma ideofoonias ennem ei seljata sünkretismi maakeelse bio- ja topofiiliaga ning neil põhinevate kognitiivsete kultuurimetafooridega. See on lühinäide „Lindvistika“ kirjastiilist!

Juhan Liivi saatus aga Mikitat ei ähvarda, sest nüüd on Välgi metsad koos temaga looduskaitse all. Nii et parem võrrelgu ennast sajanditaguse Tartumaa metsakirjaniku Kusta Toomega! Hävivale ega isegi veel elujõulisele kultuurile ei suudeta (loe: taheta) meie väga vabas riigis nagunii kaitset pakkuda. Vaatamata Valdur Mikita tänuväärseile raamatuile ega me põhiseaduse kurikuulsa preambuli taastrükile (LV, lk 92). Sellepärast rehad õieti uluvadki ja viimane neist kadus Mikita juurest kuuse latva Miki pessa – nende taevast ju enam ei olevat olemas! Tulevikuennustustest ma parem ei kirjuta, ju mingisugune „siira-viira soome-ugri soperdis“ tulebki.