Vaikusel on ikka ruumi liivaterade vahel

BORIS VEIZENEN

Tänapäeva luulest kirjutada on otsekui kirjeldada unenägusid. Sellel on habras ja katkendlik struktuur, rohkelt ähmaseid viiteid, korduvad ja painavad motiivid. Kiire ja põhiomadusi loetlev analüütiline arvustus, mis üritab sellist luulet kammitseda, valmib tihtipeale ainult arvustaja meenutuste ja tähelepanekute toel. Enamasti puudub sel aga arvustatava teose vitaalne ehedus, kaootiline värskus ja sügavamõttelisus.

Nüüdisluule emotsionaalne ja sisuline tuum ei ole mitte sõnad ja kujundid, vaid see, mis jääb tekstist välja. See võib olla mingi omapärane sümbol, mis äkki kerkib ridade vahelt. Või nimed ja viited, mis kõnetasid lugejat kõige enam. Või liikumine, voolamine, kulgemine, mida on nii palju ka Katrin Väli ja P. I. Filimonovi ühisteoses „Tselluloos/Целлюлоза“. Ainuõiget võtit selle lugemiseks ei ole.

Väli ja Filimonovi eesti- ja venekeelne kogumik on põnevalt kokku pandud. See on mitmekihiline peeglimäng: üks autor siin, teine seal, ühelt poolt originaal, teiselt tõlge. Mängu eesmärk pole suruda lugejale peale soovitusi, kuidas seda kogumikku lugeda, kust alustada ja millega lõpetada. Mõni lugeja võib ju minna süvitsi ning mõlema keele valdamise ja piisava uudishimu korral lugeda kõike. Loomulikult võib ka proovida mängida seda mängu, millest on tagasihoidlikult kirjutanud autorid ise lõppsõnas – otsida tekstidevahelist pinget ja haakumispunkte. Soovi korral neid ka leiab, palun väga: näe, mõlemal on trammid seotud itaalia kinoga. Ja siis?

Arutada saab ka autorite erinevuste üle. Väli luulemaailm on ühtaegu geograafiliselt piiratud ja ruumiliselt avar kodumaisest pasast ja lillepeenrast kuni erksinise taevani. Filimonovi omas näeb rikkalikku reisikogemust ja uhkeldamist intellektuaalsete intertekstidega. Väli otsib seost loodusega. Liikudes elupaine ja surma teema vahel, jätab ta paljugi sõnastamata, kuid kui ütleb, teeb seda alati otse. Filimonovi luule on jutustavam, süžeelisem ja suurema absurdikraadiga, mistõttu kohtab seal rohkem autori distantsi ning mänglevat irooniat. Võrdlemist võib jätkata, jõuda stereotüüpsete baasahelateni „naisautor – loodus – liikumine enda sees – surm – vaist – vesi – (hinge)valu“ ja „meesautor – tsivilisatsioon – liikumine väljas – eruditsioon – iroonia“ ning sepistada ettekujutus raamatu vaimsest balansist mõlema poole vahel. Lõpuks jääb alati ka võimalus otsida seda luuleühikut, mis kaob tõlkimise käigus ära või, vastupidi, kleepub tõlkes omavoliliselt originaalile külge.

Lugeja on vaba valima ükskõik missugust nendest teedest. Tema ees avanenud luulemaailm on sama lai ja täis juhuslikkust nagu luuletekste saatvad Hendrik Väli fotod. Need tunduvad olevat meelega tuhmid ja hallid, et tekitada veidi melanhoolne atmosfäär. Pildid edastavad peenelt omi ja võõraid argiseid ilustamata maastikke. Võib tekkida ahvatlus öelda, et just sellistel maastikel, sõltumata asukohast, liigub ringi ning seedib kibedasti kõigi oma nelja maoga ja väetab juba Anna Ahmatova kirjeldatud rämpsuga luuletajate inspiratsiooni Väli vana lehm. Ja kes teda ei lüpsaks!

Väli ja Filimonovi kogumiku luule lüpsab omakorda tänapäeva luule päris levinud konventsioone ja võtteid. Dramaatilisuse või absurdiga looritatud ükskõiksuse taga käib pidev ja pingeline metafooriotsing, reaalsuse väänamine kunstilisse vormi. Oma leidudes on Väli ja Filimonov püüdnud jääda lakooniliseks, häälestada lugejat vaid veidi. Ootamatud ja juhuslikud poeetilised avastused, imelik või tore viis maailma näha ongi raamatu parim osa.

Autorite avastused on sageli vaimukad ja säravad, mõnikord aga ülepingutatud ja pealiskaudsed, sarnaselt kogumiku piltidega küllaltki ühetaolised, kirjutatud otsekui väsinud või laisa käega. Filimonovi haikude, grammatikaharjutuste ja muinasjuttude tõttu on kogumik küll veidi lõbusam, kuid selles on keeruline näha tervikut.

Ilmselt ei ole tervik prioriteet olnudki. „Tselluloos“ jääb killustatuse poolest ikka oma aja lapseks, samuti lihtsuse, ükskõiksuse, valu ja iroonia poolest. Kogumiku pealkiri nagu ka raamatukaas viitab küll paberi või fotofilmi ühele alusainele – kogumikul on tõepoolest olnud see kammertoon. Filimonov juhib tähelepanu tulbas kirjutamise eelistele ja Väli palub mitte visata oma lillepeenrasse konisid. Edasine jääb lugeja enda teha: ta võib lugeda luuletusi kui lõplikke tekste või kui ainult temale mõeldud remarke, otsida kultuuriloolisi viiteid või otsustada, kuhu liigub luuletekstide vool – raamatu keskelt lõppu, algusesse, kaantest väljapoole, kuhu tahes. Luuletusi jagub, paber kannatab kõike ning vaikusel on ikka ruumi liivaterade vahel.

Kuid, nagu öeldakse raamatus, pole katarsist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar