Vaikne mäss

Katrina Kalda kujutab romaanis „Maa, kus puudel pole varju“ diktatuuri kammitsais vaevleva inimese sisemisi heitlusi ja humaansuse minetanud ühiskonna mandumist.

JANIKA LÄÄNEMETS

Katrina Kalda 2010. aastal ilmunud debüütteos „Eesti romaan“ pani kriitikud nii meil kui ka Prantsusmaal tõmbama paralleele Sofi Oksaneni loominguga.1 Kalda teine romaan „Jumalate aritmeetika“ andis võrdlustele üksnes kaalu juurde. Mõlemad otsustasid siis aga Eesti lähimineviku (ajutiselt) sinna­paika jätta ja uusi radu avastama asuda. Kui Oksaneni seni viimase teose „Norma“ tegevus toimub tänapäeva Soomes, siis Kalda uus romaan „Maa, kus puudel pole varju“ visandab sünge pildi nimetust tulevikumaailmast.

Sündmusi vahendavad kolm eri põlvkonda kuuluvat naist: nooruke Marie, tema ema Astrid ja vanaema Sabine. Nad elavad tolmu ja mürgisesse suitsu mattunud Tasandikul, kus Linnast pagendatud sordivad ja töötavad ümber metropoli jäätmeid. Kes kord Tasandikule on saadetud, jääb sinna ning varem või hiljem – enamasti varem – ka sureb seal. Tasandik on Linna „solgitoru“ (lk 128), süsteemi hädavajalik, kuid räpane osa, mille iga liige on eraldi võetuna tühine ja asendatav. Ning töökätest Tasandikul juba puudust ei tule: Sabine võrdleb Linna kindla aja tagant nahka vahetava maoga (lk 233), seal muutuvad lõpuks kõik üleliigseks ja kihutatakse minema, et teha ruumi uutele ja kuulekamatele kodanikele.

Kiiresti saab selgeks, et Linngi pole paradiis. Elutingimused on seal paremad, ent vabadust niisama napilt, ehk vähemgi veel. Inimene on allutatud käskudele ja keeldudele, mida tuleb üha juurde ning mille järgimise tagavad lakkamatu kontroll ja jälgimine. Kirjeldatava ühiskonna kujunemislugu ja -põhjused jäävad suuresti ebaselgeks, küll tõuseb esile vastasseis darvinismi ja kreatsionismi pooldajate vahel. Võimukandjad toetavad viimaseid, evolutsiooniteooria satub põlu alla ja keelatakse viimaks sootuks. Siin ilmneb kõige teravamalt romaani läbiv looduse ees hirmu tundmise ja selle allutamise soovi teema (vt lk 212–213).

Sabine on kuulsa botaaniku professor Grégoire’i tütar ning vankumatult looduse ülemuse usku. Sellal kui Astrid otsib trööstitule argipäevale lohutust minevikust, meenutades vahetpidamata oma Linna maha jäänud armsamat, ja Marie tulevikust, unistades helgest homsest klaasist pilvelõhkujate, kallite parfüümide järele lõhnavate meeste ja naiste ning värvilist jäätist limpsivate laste keskel, veedab Sabine kogu oma vaba aja tühermaale kasvuhoonet rajades ja maad harides. See pole vastuhakk, vaid loomusund. „Inimesel on võimatu inimese kombel elada, kui tal keelatakse ära ümbruses vähematki muuta ja kui talle taotakse pähe teadmine, et midagi uut luua polegi võimalik,“ on Sabine veendunud (lk 13). Loodusest saab vabaduse, taltsutamatuse sümbol.

„Maa, kus puudel pole varju“ on düstoopia, milles kujutatav maailm on, nagu tõdeb Triin Loide ulmeajakirjas Reaktor, žanrile väga tüüpiline.2 Seejuures puuduvad aga romaanis aktiivselt türannia vastu võitlevad kangelased, kes valitsevat korda kukutada üritaksid.3 Kalda keskendub hoopis tegelaste siseilma vaatlusele ja uurib keskkonna mõju nende psüühele, samuti jälgib suletud ja jäiga võimustruktuuriga ühiskonna igapäevast toimimist ning sotsiaalsete suhete moondumist totalitaarse korra tingimustes. Loide ristib selle „düstoopiliseks olustikuromaaniks“ ja kõrvutab Cormac McCarthy postapokalüptilise teosega „Tee“.4

Samuti ei joonistu selgesti välja vaenlase kuju. Lugeja ei saa midagi teada Linna ja Tasandiku üle valitsevate jõudude kohta ega nende suhetest muu maailmaga või sedagi, kas väljaspool üldse on midagi. Minajutustajate vaatepunkt on paratamatult piiratud, kuid on ilmne, et Sabine ja Astrid teavad rohkem, kui räägivad. Kõige usaldusväärsem, ent ühtlasi kitsaima silmaringiga on Tasandikul sündinud ja kasvanud Marie, kelle kujutlustes ei paista Linn aga mitte tuhande silmaga kivist ja klaasist monstrumi, vaid hoopis ideaalmaailmana, mis ähmastab loo piirjooni veelgi. Romaani põhiprobleemid on isiklikku, mitte ühiskondlikku laadi, ent konkreetsem taustsüsteem lisanuks eksistentsiaalsetele mõtisklustele kaalukust. Praegusel kujul jäävad need paiguti otsekui õhku heljuma, saavutamata alati loodetud vahedust ja mõjujõudu.

Vastuseta küsimused loovad ängistava õhustiku, mis omakorda toetab Kalda sõnumit teadmiste väärtusest ja võimust, mis nendega kaasneb. Totalitaarses ühiskonnas on võim üksikute privileeg, mis muudab igasuguse informatsiooni potentsiaalselt eriti ohtlikuks. „… teadmine ei ole kunagi ohutu, teadmine on alati kohutav relv, isegi kui selle tera on nüristatud,“ filosofeerib jälle Sabine (lk 197). Kahju ainult, et „Maal, kus puudel pole varju“ seda relva kordagi järele ei proovita.

Jääb mulje, et teoses kujutatavat maailma polegi võimalik (paremaks) muuta – ainsaks vastuhakuvormiks on kõige kiuste edasikestmine, äärmisel juhul võib püüda süsteemist välja astuda (mis sellisele sammule järgneb, jääb saladuseks). Kuna Linna ja Tasandiku tekkimise ning nende üle valitseva režiimi võimuletuleku asjaolusid ei selgitata, ei saa tekstist õieti ka kui hoiatusromaanist kõnelda.

„Maa, kus puudel pole varju“ on pigem minevikuhõnguline. Nii Tasandiku kui ka Linna elukorralduses on rohkelt nõukogulikke jooni. Erinevused teose vastuvõtus on kõnekad: kui Loide tõrgub Kalda düstoopiat üheselt Nõukogude Liiduga seostamast,5 siis Prantsuse meedias peetakse nende sarnasusele tähelepanu juhtimist enesestmõistetavaks.6 Teise eeskujuna on autor ise välja toonud koonduslaagrikogemusega tegeleva kirjanduse.7

See on ühtlasi romaan emadest ja tütardest. Kalda vaatleb rööbiti Sabine’i ja Astridi ning Astridi ja Marie’ suhet, vähemal määral Sabine’i ja Marie’ ning Sabine’i ja tema lahkunud ema vahekorda ning nende arengut ja mõju üksteisele. Naiste suhetes puudub tasakaal, armastust on kas liiga vähe või liialt palju, mis viib kord hüljatustunde, siis jälle lämbumisohu tekkimiseni. Nii Sabine kui ka Astrid püüavad kramplikult oma emade eksimusi vältida, taipamata, et teevad nõnda ise veel suuremaid ja hullemaid vigu. Emaduse teemat võinuks põhjalikumaltki puudutada, sest see lisab muidu küllaltki isikupäratule loole värskust ja sügavust.

„Maa, kus puudel pole varju“ võlub Kalda teostele iseloomulikult täpse ja tundliku keelekasutusega, mille maakeelde ümberpaneku eest väärib taas ohtralt kiidusõnu tõlkija Anti Saar. Romaani stiil on külluslik, ent talitsetud, vorm ei hakka siin sisu üle valitsema, nagu näiteks Kalda esikteoses.8 Niivõrd poeetilise põhikoega tekste leidub düstoopiažanris, tegelikult ulmekirjanduses üldse, vähe, mispärast on tema panus sinna väga teretulnud.

Kalda kujutab oma värskes romaanis osavalt diktatuuri kammitsais vaevleva inimese siseheitlusi ja humaansuse minetanud ühiskonna mandumist ning näitab üles atmosfääri loomise oskust. Teisalt pole tal õnnestunud vältida düstoopiakirjandust kummitavaid stampe, samuti on kohati vajaka süvenemisest. „Maa, kus puudel pole varju“ on maitsev sõnaroog, aga lõpuks jääb kõht ikkagi natuke tühjaks.

1 Heili Sibrits, Katrina Kalda, uus Sofi Oksanen? – Postimees 30. IX 2010.

2 Triin Loide, Raamatuarvustus: Maa, kus puudel pole varju. – Reaktor 2018, nr 3; https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-maa-kus-puudel-pole-varju

3 Vt Janek Kraavi, Post-sõnastik 12: düstoopia. – Sirp 8. II 2013.

4 Triin Loide, Raamatuarvustus …

5 Samas.

6 Gabrielle Napoli, Entretien avec Katrina Kalda. – En attendant Nadeau 2016, nr 16; https://www.en-attendant-nadeau.fr/2016/09/12/entretien-katrina-kalda/

7 Samas.

8 Kätlin Kaldmaa, Romaan nagu katedraal. – Sirp 3. VI 2011.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht