Väikelinna raamatupoed kui ette käiv peegel

(:)kivisildnik

Mitte ainult kultuur ei ole ette käiv peegel, mis ilmutab ühiskondlikke suundumusi enne nende juhtumist aktuaalses reaalsuses, samasugust omadust evivad ka kultuuriinstitutsioonid. Eriti maapiirkondade ja väikelinnade institutsioonid. Ühiskond pole kala, ta ei hakka mädanema pealinnast, vaid maalt, seejärel pehkivad väikelinnad ja siis kukuvad kokku endised rajoonikeskused ja siis jääbki ainult Talin ja Tartu.

Maal elava vähemuse esindajana olen küllalt hästi kursis maaraamatupoodide ja -raamatukogude olukorraga. Seda erinevalt maale kolinud kirjanike põhimassist, kes kärarikka meediatsirkuse saatel looduse rüppe kolivad, seal looduse ilu ülistava junni valmis vorbivad, koledasti kannatavad, esimese talve järel vaikselt nohisedes linnaradiaatorite taha taanduvad ja sealt enam nina välja ei pista. Maaelu ei ole nõrkadele, eriti julm on aga linnaväline kultuurielu.

Kultuur on suletud

Üldreegel on see, et väikelinnade raamatupoed on juba ammu suletud või paremal juhul kolinud ehitustarvete kaupluse eririiulile, nagu juhtus Kilingi-Nõmmes. Nõmme legendaarne raamatulett kolis edasi majatarvete kauplusesse, kus asub tänapäevani ja meenutab üldjoontes Maxima raamatuletti. Saarde valla elanikuna olen õnneseen, sest vaid 26 km kaugusel Abja-Paluojas on raamatupood säilinud, ehk olete mööda sõites märganud kõikenägeva silmaga Krõlli kujutist ühel aknal.

Abja raamatupood on väike, aga tubli. Üks pool on kontoritarvete all, teises leiab raamatuid, aknal on menukite kõrval eksponeeritud ka kohaliku poeedi Jaak Kõdari luulekogud ja lasteraamatud. Kodu-uurimuslikke ajalooraamatuid mujalt ilmselt ei leiagi – kui üldse kusagilt, siis sellistest kohtadest. Ainult et kohalikke raamatupoode kohalike raamatutega enam peaaegu ei ole. Kommertskultuuri kohalikke saatkondi ehk küll, aga neidki napib.

Tulles ühiskonna mandumist edestava raamatupoodide mandumise juurest omavalitsuste reformi teema juurde, on siin mitu ületamatut vastuolu, mis takistavad kohalike omavalitsuste töö ja kultuuritöö ühendamist. Loomulik oleks see, et kui meie keelele ja kultuurile olulise raamatupoeinstitutsiooni jätmine turujõudude haldusalasse laostab selle institutsiooni või marginaliseerib ta kommertsliku tühisusena ehitustarvete poe tagumisse nurka, siis võtab kohalik omavalitsus põhiseaduses sätestatud kultuuri säilitamise töö oma kanda. Omavalitsuse raamatupoodidest aga isegi ei räägita, sellest ei mõelda, see pole ometi tähtis asi nagu sitavedamine ja solgitorude läbipesemine.

Mida rahvas tahab?

Kui mu kursusevend Aare oli veel riigikogu kantselei majandus- ja sotsiaalinfoosakonna ülem ja tellis igasugu uurimusi, siis ma vahel lugesin neid, oli tore lugeda. Kui eesti rahvalt küsiti, mida nad tahavad oma kodukohas näha, siis öeldi, et tahaks töökohti ja spordikohti ja muid häid ja ilusaid kohti. Kui rahvalt küsiti, mis teie kodukohta esimesena tuleks ehitada, siis vastati, et viinapood. Sõna „raamat“ ma uuringu küsimustest ja vastustest ei suuda meenutada, võis olla, ei meenu.

Viina ja õllega ongi kohalikud väikesed poed esmaklassiliselt varustatud, muu valik on, nagu on, leiba on, makarone on, piima on ka. Üldreegel on see, et kohalikud poed lähevad suuremaks ja paremaks: meil on Tihemetsa poodi laiendatud, võib rahul olla, Nõmmes ja Abjas on uued, suured ning uhked Konsumid. Viinapuudust ei ole. Rahva viinatahe on läbi viidud ja seda on tehtud, ma oletan, ilma kohalike omavalitsuste projektideta. Kultuuriline allakäik ja alkoholikaubanduse võidukäik on kooskõlas rahva tahtega. Selles on demokraatia võidukäik ilmne ja vastuvaidlematu.

Ma olen kindel, et kui rahvalt küsida, kumma ta valiks, kas kultuuriministeeriumi või sama odava viina kui Lätis, siis vastus on kindlasti, et sulgege ministeerium ja langetage kange alkoholi aktsiisi. Põletage raamatukogud jaani­päeval maha ja andke meile raamatukogu eelarve ulatuses tasuta õlut. Kui ilusti küsida, siis võib maha põletada ka vallamaja, kiirabi ja tuletõrje takkaotsa.

Rahvas ei vaja kultuuri, välja arvatud simman ja odav alkohol, mida mina piiri­ala asukana toon sisse Läti vabariigist. Selles mõttes pole Eesti riikigi vaja, omavalitsusest rääkimata.

Kohalike omavalitsuste kultuuritöö, nii nagu ka raamatukogude nägu, sõltub konkreetsetest inimestest. Kui on kultuurne inimene nagu Toomas F.  Aru Luunjas, siis toimub sisuline kultuuritöö, kui on lihtsalt käepäraste vahenditega täidetud töökoht, siis on paremal juhul B-kategooria simman.

Kui harva õnneliku kokkusattumuse tõttu on raha ja on asine inimene ja maal toimub midagi lisaks simmanile, ega siis talupoegade ülestõusu ei tule. Ega maal kultuuriviha ei ole, klaverimängijat maha ei lasta. Ei tule ülestõusu ka siis, kui simmanile võimalusi ja ideid ei ole, elatakse edasi.

Mida saab reformiga teha?

Kohalikud omavalitsused on alati töökohad. Võimalik, et vahel on tööl ka tulemus: teed aetakse lumest puhtaks ja kindlasti midagi tehakse veel. Traktorimehel ei ole vahet, kas talle maksab Brüssel, Talin või Tali vald või Taliga ühinenud vallad. Tee on ikka traktorimehe nägu. Töö tulemus, meenutame kohaliku kultuuritöö näidet, sõltub ka lund lükates kahest asjast: inimesest ja rahast.

Kultuuritöös üldjuhul pole ei raha ega inimest, on hädatapmise või onupojademokraatia meetodil soojendatud tool. Vahel harvem on raha, aga pole inimest, tulemus on siis piinlik. Vahel on inimene ja raha pole, tulemus on inimlik katastroof. Lotovõiduna juhtuvad vahel inimene ja raha kokku ja valitseb põhiseaduslik kord.

Mida saab reformiga teha? Kasutute töökohtade pealt raha kokku hoida. Töökohad on aga rahva tahe, ehkki töötulemus ei ole rahva tahe. Rahvas tahab lõõgastuda ja rahulikult omaette olla, nii vallavalitsuses kui üldse igal pool, see on ju inimlik. Mingeid demokraatia­vastaseid reforme ma seega ei kujuta ette hästi. Ühesõnaga olesklemine jääb ja mandumine süveneb.

Kultuurihuvi on ebademokraatlik mõisakultuurist pärinev ilming ja pealegi kultuur ise mõnel pool lotovõidu põhimõttel ikkagi juhtub. Sellest on siiani piisanud ja peab piisama ka edaspidi, sellega on korras. Kultuuri pealt reformiga raha kokku hoida ei saaks, sest seal on vähe järel.

Inimesi aga reformida ei ole võimalik. Tuletan meelde, et luterlik reform ei andnud väga häid tulemusi ja reformipartei menu langeb ka kolinal. Inimesi on väga keeruline reformida mitmel põhjusel. Esiteks neid sünnib vähe. Teiseks need, kes sünnivad, lahkuvad parematele jahimaadele, ja need, kes asemele tuuakse, ei ole ülemäära usinad islamit ja muid hõimukombeid reformima. Kes see ikka reformib, kui pärast käsi maha raiutakse.

Mida ma oskan soovitada olukorras, kus raha ei ole, inimesed lahkuvad, kultuur on asendatud televisiooniga. Tunda elust rõõmu seal, kus on lotovõiduna inimene ja raha ja toimub kultuuritöö, sest kastepiisa sära ja kirsiõie ilu on üürikesed. Kellele ei ole seda lotovõitu antud, ostku lotopiletid. Kui Allah tahab, siis võidate peavõidu ja teete endale sellise regionaalse kultuurireformi ja sellisel maal, nagu hing ihaldab, kas või mitu vaati korraga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar