Väike tark tüdruk taskus

SVETA GRIGORJEVA

Silvia Urgase debüütluulekogu on üks neist kahest, mida olen oodanud. Teine on Berit Kaschani oma. „Siht/koha“ tutvustuses on öeldud, et seda võib võtta kui Urgase „The Greatest Hits’i“, kuid lugedes jõuab kiiresti tõdemusele, et just nimelt hitte Urgas ei kirjuta. See luule pole tormi vägev huilg, pigem tasakaalukas ning melanhool-mõtlik argipoeesia. (Tundub, et iga teist hiljuti eesti keeles välja antud raamatut saab iseloomustada sõnaga „argipoeesia“.) Paljudele inimestele „Siht/koht“ meeldiks, mis aga ei tähenda seda, et see oleks mingit moodi kommertslik või lihtne teos.

Kuigi tegemist on üsna õhukese raamatuga, nõuab selle lugemine aega. Ühtlasi on just aja mõistel Urgase luules oluline rõhk. Paljudes tekstides mainitakse kella keeramist ja sekundite lisandumist aastatele, räägitakse käibelt kadumisest, aegumisest ja igavikust, sinna otsa XXI sajandi isamaaluulest, 90ndate muusikast, 80ndate paneelmajadest, viimasest Eesti krooni suvest ning sellest, et „andromeeda udukogu ja linnutee kokkupõrkeni / on jäänud tühised neli miljardit aastat“ (lk 18). Ajal, mil igat sorti digividinad vahetuvad kiiremini, kui mõni mees jõuab luuletusi vorpida, on autori ajakäsitluses midagi habrast, et mitte öelda nostalgiahõngulist. Otsesõnu küll ei igatseta vanu aegu tagasi, kuid ometi tõdetakse, et: „90ndad saavad alati läbi / ning juba mitmes sajand järjest / alustab oma teekonda nullist“ (lk 6).

Autori lemmikvõtteks on sõnamängud, neid on pikitud hulgi pea igasse teksti: „ning iga tabava remargi otsa / veel paar erich maria väärilist / mitmekriimulist märkust kuhjata“ (lk 4), „minus ei ole sahharovit / minus ei ole isegi suhkruasendajat“ (lk 35). Siin-seal võib täheldada törtsu assotsiatiivsust, kus pildid kasvavad üksteisest välja, aga see on pigem erandlik nähtus. On luulet, mis tuletab meelde Veronika Kivisilla kujundijätku-jada peale ehitatud tekste: „mäletad seda õhtut / kui jorsid kõrtsis lõid su silma / jakobsonlillaks / jalutasime kahekümneste hõbevihmas / ja ootasime / sinikoidulast taevast / pang vihmaveetoru all ajas üle ääre / ja mündijõgi suundus muudkui mere poole“ (lk 23); „nüüdsest kirjutan ainult toidust // kaalikate senikuulmata salaelust / baklažaanide lõunamaisest kirglikkusest / moonisaiade salajastest paaritumisrituaalidest // sellest kuidas küpses eas porgandid / kirjutavad teineteisele sonette“ (lk 29).

Minu lemmikluuletusteks kujunesid pigem lühemad ning seeläbi selgemad luuletused, erandiks pikem tekst pealkirjaga „90“. Kui muidu on hipsterist luuletajatel tavaks ehtida end lauljate-bändide à la David Bowie või Joy Division pikkimisega tekstidesse, siis Urgasel pole mingit probleemi kirjutada hoopis Koit Toomest, Smilersist ja sellest, et „aga ma käisin sinuga kultuurimaja katusel / ja kuulasin pärast kassetilt / eda-ines ettit“ (lk 7).

Üldjoontes saab iseloomustada Urgase teost aja mahavõtmise luulena. Seda ei ole lihtne ühe ropsuga läbi lugeda – tundub, et siis jääb nii mõnigi särav mõte ridade vahele peitu. Ma tõesti ei tea seejuures, kas inkrimineerin „Siht/kohale“ tartuliku aeglase vaibi (nagu ühele korralikule tallinlasele kohane) õiglaselt.

Urgase luuletusi iseloomustab läbivalt pehme iroonia ning tagasihoidlikkus, tekstide autorimina pigem taandab ning pisendab ennast: „vahel on mul tunne / et asun allahindlusleti / kõige säravamal poodiumil“ (lk 3), „olen 90ndate ühehitiime“ (lk 6), „sest mina alles vean end koju mingilt peolt / kus ma nagunii kellelegi ei meeldi“ (lk 32), „inimkeha massist moodustab vesi 60 protsenti / mind pole pooltki nii palju“ (lk 35), „voldi mind kokku ja kanna endaga kaasas“ (lk 26). Vastukaaluks paisutatakse tekstides autorimina ümbritsevat eluolu, asju, linna, inimesi. Peale „aja“ korduvad märksõnad nagu „universum“, „kosmos“ ja „tähed“.

Paraku on nii mõnelgi tekstil minu silmis konstruituse maik man. Iroonia asemel mõjuvad lihtsalt tüütult mõisted nagu „desoksüribonukleiinhape“ ja „komplementaarsusprintsiip“ (lk 5), rääkimata sellisest sõnast nagu „klišeeželee“ (lk 38), või luuletuse „südamest“ anatoomiaõpikupõhine terminite kuhjamine: „no aga palun / süda on koonusekujuline lihaseline õõneselund / a mida temast veel kirjutada? // teda ümbritseb serooskelme / mida nimetatakse perikardiks“ (lk 8). Kohati on read kirjutatud lausa eemaletõukavas kantseliidis: „ja end vabandada väliste teguritega“ (lk 19), „statistika huvides eksisteerimisele“ (lk 27).

See kõik pole aga kindlasti põhjus, miks „Siht/koht“ ei peaks köitma ega kõnetama. Veidi kirglikuma luule adressaadid à la selle arvustuse autor, kes ootavad teostest super-kõnetamist-raputamist-vihastamist, vahest vaimustusse ei satu. Ju siis olen ma marulis-ägeda kunstiga niivõrd tuimaks pekstud juba, et miski mind eriti ei kõneta ega sunni vaikima (sorry, Lauri Kaldoja). Tõenäoliselt aitaks siin vaid Kenderi „Untitled 12“ lugemine. Ometi ei saa välistada, et Urgase kogu mõne teise peas kuidagi plahvatuslikult ei toimi. Seep see on, et me ei saa kuidagi ühe teose mõju objektiivselt mõõta.

Lõpetuseks veel vabavärsist. Nimelt annab Jaanika Valk oma arvustuses mõista, et ainus, kes julgeb meil Beebi­lõustale konkurentsi pakkuda, on Eda Ahi: „Tundub, et räpp valitseb riimi nii tugevalt, et luuletajad ei julge või ei taha sellega katsetada“.* Tõenäoliselt kirjutatakse meil riimis endiselt üsna soliidselt. Riim kui igavene „moodsa luule“ tunnus on popp nii noorte kui ka vanade seas ning julgen väita: seda peetakse endiselt kõige õigemaks ning traditsioonilisemaks kunstiväljundiks, selle poole püüdlevad paljud harrastajad, seda näidatakse esimese ja „õigena“ koolilastele. See, et enamik sellistest teismeliste kirjutatud tekstidest ei jõua oma rohmakuse tõttu Värskesse Rõhku, on pigem tänuväärne. Pealegi on nende tekstide platvormiks riimilis-romantilist platnoi-publitsistikat armastav nihilist.fm. Kes otsib, see leiab.

* Jaanika Valk, Arvustus. Annelinna argipäevad ja sisekosmos. – ERRi kultuuriportaal 18. I 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar