Vahingust arvustajana

Aare Pilv

Vahingu kirjutatust kumab läbi antipostuumne hoiak ehk soov toimida alati “praegu ja nüüd”.  

Vaino Vahing, Vaimuhaiguse müüt (“Eesti mõttelugu”, nr 63). Koostaja Urmas Tõnisson. Ilmamaa, 2005. 424 lk.

 

“Vaimuhaiguse müüt” on kolmas raamat Vaino Vahingu “kogutud/valitud teoste” reas; tema proosa ja näidendid on juba koondkogudena ilmunud, nüüd siis ka valitud paremik tema esseedest, artiklitest ja arvustustest. Neile kolmele köitele lisanduvad loodetavasti varsti Vahingu päevikud (millesse sulandub ilmselt ka juba avaldatud “Noor Unt”) ning eraldi raamatutesse jäävad veel vaid kahasse kirjutatud tekstid: koos Madis Kõivuga tehtud “Faehlmann” ja “Endspiel” ning koos Katri Kaasik-Aaslaviga tehtud “Teatriromanss”. Nõnda käib nende koondraamatutega kaasas teatavat lõpetatuse ja kokkuvõttelisuse hõngu, pisut nukrat, samas ka rahustavat – kaotsi ei lähe midagi (kuigi tegelikult läheb midagi ka “kaotsi”: päris kena hulk Vahingu teatriarvustusi ongi otsustatud jätta vaid ajalehekülgedele, välja juba Vahingu eelmise artikliraamatu “E me ipso” valikust, rääkimata siinsest raamatust).

1997. aastal Aivo Lõhmusele Thespise ilmumise puhul antud intervjuu (ilmunud “Mängudes ja kõnelustes”) lõpetab Vahing nii: “See on … materjal, … mida postuumselt pole mõtet avaldada”, ja tundub, et see lause on tegelikult midagi Vahingule üsna omast, kui mõelda “postuumsusest” mitte selle üldlevinud morbiidses tähenduses, vaid algupärases lihtsa “hiljemuse” tähenduses. Vahingu kirjutamistest kumab läbi teatav soovimatus toimida “pärast midagi”, “pärast ennast”, “endast lahus”, vaid ikkagi alati kuidagi “praeguselt”, isegi kui see “praegu” pole intensiivne “nüüd kohe!”, vaid pisut vaguram “ikka veel”. See tähendab, et Vahingu kirjutised pole n-ö kirjad tundmatule lugejale kuskil ja kunagi, vaid konkreetsed teated kellelegi, kes on siinsamas ja võiks kujuteldavalt ka vastata, või kes vähemasti peaks olema võimeline tajuma nende kirjutiste autori juuresolu kirjutatus.

Muidugi sisaldab “Vaimuhaiguse müüt” ka “ajatumaid” kirjutisi, mis kõnelevad oma kirjutaja konkreetsusest hoolimata, põhiliselt on need psühhoanalüüsi ja psühholoogia eri suundumusi tutvustavad artiklid, tänuväärne sissejuhatus sellesse temaatikasse. Kuid kui hakata vaatama teistsuguseid tekste, esseid ja arvustusi, siis kerkib see “antipostuumsus” pidevalt esile. Isiklikku elutunnet kirjeldavais kirjatükkides on see loomulik, et püütakse fikseerida mingit “praegust” olemist koos seda parajasti ümbritseva kontekstiga, tegemata mingeid üldistusi, mis ei vajaks kirjutaja isiklikku hääletooni; kuid see äratab tähelepanu ka arvustuste puhul, mis ju ootuste kohaselt peaksid üksikteost kuidagi universaliseerima, mingite “üldkehtivamate” kategooriate valguses näitama. Vahingu arvustused sellised ei ole, ja see paistab silma eriti nüüd, kui arvustused on oma ilmumiskontekstist tagantjärele välja rebitud. Vahingu arvustuste puhul väärib tähelepanemist kaks n-ö poeetilist eripära.

Esiteks – lüngalisus. Vahingu arvustustes tuleb ette mõistatuslikke lünki, mis jätavad lugejale mulje mitte sellest, nagu jätaks kirjutaja midagi ütlemata, vaid sellest, et kirjutaja on kuidagi ikkagi ära öelnud selle, mida mina lugejana miskipärast ei näe ja hakkan kahtlustama, et arvustajal on kuhugi midagi implitseeritud. Ilmekas näide on leheküljel 390. 1995. aasta proosa ülevaates püüab Vahing dešifreerida Teet Kallase romaani “Jää hüvasti, mr. Shakespeare” ning Villem Grossi “Abielumehe pihtimuse” tegelaste nimede või initsiaalide taga peituvaid tegelikke isikuid. Ta tegeleb sellega (ja ainult sellega) terve lehekülje ning ütleb seejärel: “Arvan, et olen oma arvamuse nende kahe teose kunstilise taseme kohta öelnud.” Minul lugejana tekib kohe küsimus: “Kuskohas see nüüd täpselt ära öeldud on?” Ma ei leia sellist lauset ja püüan oletada, et Vahing püüab kuidagi irooniliselt osutada, et peale nimede muukimise ei paku need teosed mingit muud pinget; aga seegi jääb kahtlaseks, sest üldiselt on jäänud mulje, et Vahing eriti sellist sarkastilist vihutiütlemist ei harrasta – mõistu ja vihjamisi kõnelemist küll, aga mitte salakavalat vihjamist; Vahing ei pelga ütelda välja, kui talle mingi asi ei meeldi, ta ei varja seda ümberütluste taha. Nii et lünk jääb lõpuni siiski täitmata, aga samas on tekst järjepidev, midagi vahele ka ei oskaks kirjutada. Kas ilmneb sellistes tumedates lünkades midagi paljuräägitud Spiel’ide tehnoloogiast? Ei tea, pole millegi põhjal oletada. Igal juhul on Vahingu arvustustes omajagu selliseid ülehüppamisi, mille puhul pole õieti aru saada, millest just üle hüpati.

Teiseks – arvustus püüab järgida arvustatava raamatu lineaarsust. Vahingu arvustustes ilmneb raamat mitte kui maastik, mille “kohal” lennatakse ja üldistavalt kaardistatakse (raamat kui postuumsus), vaid pigem teatava ruumina, majana, mida läbitakse ja kirjeldatakse iga tuba järjekorras. Vahingu meetod ongi selline: panna kirja oma mõtted ja muljed just raamatu lugemise ajal ja raamatu lugemise kulgemist mööda, luuletus luuletuse, peatükk peatüki järel. Eriti hea näide sellest on Runneli loomingut käsitlev “Mõtles ta kindlasti ette” (lk 364 – 382), kus järjest võetakse läbi Runneli “Isamaavajadus” ning “Kiikajon ja kaalepuu” ning sellele järgneb üsna terava kontrastina luulekogu “Oli kevad, oli suvi” põhjal kirjutatud psühhoanalüütiline etüüd. Mis saab sellise arvustamisviisi puhul dominantseks? Mitte raamat/teos ise, vaid just selle arvustaja lugemise akt, arvustaja kohalolek lugemise hetkes; mitte see, et “on raamat”, vaid see, et “mina loen”. Sellised arvustused on kujuteldavalt taandatavad lugedes tehtud märkusteks raamatu servadel, mis siis on tekstiks kirjutatud.

Vahing “hakkas” kirjandusarvustajaks ühel kindlal hetkel, nii nagu ta varem oli “hakanud” kirjanikuks, näitlejaks jne. See hetk on ilmselt umbes 1980. aastate alguses, sest arvustuste kontsentratsioon on lausa hüppeliselt suur (nii “Vaimuhaiguse müüdi” kui “E me ipso” põhjal kujunevat pilti vaadates) just aastail 1981 – 84, hiljem on kirjanduskriitikat hõredamalt (samas on huvitav, et suurem osa psühhoanalüütilistest ja psühhiaatrilistest kirjutistest pärineb just ajast, mil Vahing enam psühhiaatrina ei praktiseerinud – tekstilise kuju sai tema tähendus eesti kultuuriruumi psühhoanalüüsi-introdutseerijana pisut nagu tagantjärele).

Kuid “maatriks”, mida Vahing oma kirjanduskriitikas kasutab, on pärit varasemast ajast ja teisest kontekstist. Minu arvates võib nende arvustuste “prototekstina” vaadelda teksti “Etendus kasvab… etendus langeb. Talveõhtud Pärnu teatris” (ilmunud Thespises lk 350 – 382). See kujutab endast 1973. aasta jaanuaris-veebruaris kuu aja jooksul tehtud märkmeid nähtud lavastuste kohta (enamasti on vaadatud mitut etendust), kusjuures need on just kas vaheaegadel või kohe etendusejärgsel õhtul ja ööl tehtud “kiirarvustused”, omamoodi teatrivaatamispäevik, kus peale tähelepanekute näitlejate kohta on kirjeldatud ka Vahingu enda tundeid või konditsiooni. Nõnda on Vahingu hilisemate kirjandusarvustuste algkujuks etenduse vaatamise fikseering. Selles on juba midagi olemuslikku – võiks ju seega öelda, et Vahing kirjutab raamatutest, nagu vaataks ta etendust, ta läheneb kirjandusele teatrimustrit mööda. Ja siinpuhul tuleb arvesse võtta seda, mida Vahing on öelnud ühes oma “tuumtekstis” “Mida tähendab mulle teater” (lk 169 – 171): “Teater on mulle midagi väga tõsist” ja “Etenduselt saadava emotsiooni tugevus oleneb … sellest, kuidas mängivad kahekesi Teater ja Mina.” See suurtähelisus märgib nende märksõnade erilist tähtsust ja seda, et Vahingu teatrikäsituses on oluline roll Minal ja Vahingu minakäsituses on oluline roll Teatril – kumbki tehte pool vajab teist, et olla suurtäheliselt tähendusrikas. Võib seega oletada, et selline teatri ja mina silmitsiolek on niivõrd erilise staatusega asi, et sealt saadud kirjeldusmeetodid tulevad esile ka muudes sfäärides. Seda kirjeldusmeetodit iseloomustavadki eelmainitud eripärad: lüngalisus (“meelde jäävad ikka üksikud hetked, üksikud näod, emotsioonid ja kas või mulle uudne käeliigutus”, nagu selles samas “Mida tähendab…”-tekstis öeldakse etenduse vastuvõtmise kohta) ja teatrietenduse vaatamisega sarnase lineaarselt kulgeva “siinsuse” ja “praegususe” järgimine, sellele allumine. Teater sunnib ise sellise kirjeldusmeetodi peale, sest ta on kuidagi kõige loomulikumalt “minalik”, sarnaneb “minaga” selle poolest, et mõlemad on haaratavad või tajutavad just sel hetkel, kui nad parajasti toimivad, nende “vahetut tõde” saab puudutada ainult hetke jooksul, aga see-eest pidevalt iga hetk uuesti. Oluline on meeles pidada, et selline mina-taju on võimalik just teatri “palge ees” ja selline teatritaju võimalik just vaataja-“mina” rõhutamise kaudu. Ja hiljem raamatuid arvustades püüab Vahing ka lugemise puhul samasugust “vahetut tõde”, lugemise “minalikkust” tabada, jäädvustada seda, kuidas (parafraseerides) “mängivad kahekesi Kirjandus ja Mina”.

Siia võiks lisada ühe natuke mõistatusliku mõiste, mida Vahing nii enda kui oma lähikonna loomispõhimõtetest rääkides kasutab – seisund (“Seisund kui tervik”, lk 234 – 247). Mõistatuslik on see selle poolest, et näib, nagu omistaks Vahing sellele sõnale mingeid erilise koormusega lisatähendusi, mis pole päriselt ümberöeldavad. Igal juhul tundub, et see “seisund”, mida otsitakse, tähendab mingit hetkes sees olemist, mitte möödunud hetke jälje seiramist; seisundlikkuse taotlemine taotleb nähtuste (etenduse, teksti jne) tajumist just nende hetkelisuse (st siinsuse-praegususe) alusel ning selle alusel, et see hetkelisus on midagi, mis neil nähtustel on ühist “minalikkusega”. Teatrikunst on selles hoiakus muidugi erilisel kohal, aga, nagu püüan väita, see kandub üle ka mujale.

Just see on ka põhjus, miks, nagu ma kirjutasin ka paar aastat tagasi siinsamas lehes Vahingu näidendiraamatu puhul, on Vahingu kirjutatut (nii ilukirjandust kui muud) väga raske käsitleda n-ö puhta tekstina, eristatuna Vahingu (enese)müüdist – sest need tekstid kannavad endas lahutamatult “Vahingut kui seisundit”, Vahingu “mina siin nüüd hetkes sees”-seisundit; see seisund annab neile tekstidele olemasolu põhjenduse. Ja see võimaldab kummati rääkida ka teatavast Vahingu kirjandusloomingu teaterlikkusest (kirjutasin tollal: “Vahingu loomingu tervikliku määratlemise puhul oleks ehk kõige adekvaatsem vaatepunkt selline, mis vaatleb seda loomingut näitlejaloominguna. … [Vahingu tekstid] näivad kirjandusena, olles tegelikult teater.”). Sellega omakorda on loogiline tuletus, et Vahingu kirjanduskriitika meenutab etenduse vaatamise refleksiooni (tolles kindlas “Teatri ja Mina mängu” kontekstis teostatuna).

Ja just sellest tuleneb ka too “antipostuumne” hoiak – sest mis asi oleks postuumne etendus?

 

P. S. Lõpetanud just praegu siinse kirjutise, avan tänase (23. II) Areeni, ja nagu klaver masinast, jumal põõsast ütleb Vahing mu jutu kinnituseks oma varsti ilmuvaid päevikuid kommenteerides: “mis mõte on, kui kirjavahetus avaldatakse 25-30 aastat pärast asjaosaliste surma?” ja “mind häirib, kui PÄEVIKUTE asemel ilmuvad MÄLESTUSED. … need on subjektiivsusest äärmiselt kauged.” Kas panete tähele, millise endastmõistetavusega räägib Vahing just subjektiivsuse-, mitte objektiivsusenõudest? See endastmõistetavus tuleneb eeldusest, et igasugune mõistmine saabki alguse endast.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming