Vahingu rihmata kell

Paavo Matsin

Kui tahame teada saada 1960.-1970. aastate võimalikust originaalsest vaimsusest, siis on ehk just Vaino Vahingu päevikud mitmeski mõttes paratamatu materjal. Scanpix / Margus Ansu

Asudes lugema Vaino Vahingu päevaraamatuid, hakkad paratamatult konstrueerima neid kirjutanud inimest. Päevaraamatu Vahingut võib nii  kiita kui ka laita ja seda on lihtne teha, kuna autor on  olnud minu arvates küll piisavalt siiras vist päris paljus. Kiita võib Vahingu kompromissitust, haruldast oskust komponeerida miniatuursetest elukildudest pisikesi argisümfoonilisi teoseid, ajastu dokumenteerimist jne. Laita võib kohatist Vahingu pealiskaudsust ja seda, et ta ei jaganud ikkagi ära, kust oleks võinud minna mingi mõistlikum rada, mida mööda edasi sammuda. Näiteks Jungi mõistmisel jäi Vahing ja tema põlvkond täiesti hätta. Tee Jungi mõistmisele läheb ainult läbi alkeemia, seda on ka Guru ise öelnud. Samas on Jung üks vähestest autoritest Vahingu lugemislaual, kellelt olemuslikult sisukamaks toimimiseks ka tõesti oleks olnud elus midagi õppida (kas või polügaamia). Kohati on samas Vahing mõnedele Jungi sellistele seisukohtadele päris lähedal, siin avaldubki üleõppinud „setupoisi” loomulik ja särav geniaalsus. Eks nii võis olla ka teiste tollal huvi pakkunud autoritega. Palju olulisem kui surkida kunagises klatšis, oleks paigutada aga päevaraamatu Vahing mingile väärikamale omaaegsele taustsüsteemile. Kust seda leida?

 

Kristalliseerime natuke

1960. aastatel kujunesid Venemaal välja põrandaalused seltskonnad, kes tegelesid esoteerika ja traditsionalismiga. Huvitavate autoritena võiks välja tuua eriti kaks isikut, Jevgeni Golovini ja Juri Stefanovi, kes juba 60ndate alguses lugesid originaalis XX sajandi traditsionalismi klassikuid René Guenoni ja Julius Evolat. Nii Golovin kui ka Stefanov valdasid kõrgtasemel võõrkeeli (eriti prantsuse keelt) ning kujunesid Nõukogude Liidu isoleeritud tingimustes elamisele vaatamata tunnustatud autoriteetideks ja viljakateks esseistideks. Tõlkijat ja luuletajat Golovinit peetakse tänapäeval üheks erudeeritumaks Euroopa alkeemia asjatundjaks ka Lääne-Euroopas, tema kirjutised alkeemilistest mõjutustest prantsuse renessansiaegses kirjanduses on üldtuntud. Golovini hüüdnimeks põrandaaluses maailmas oli Admiral. Samas ei hajunud vene esoteeriliste ringkondade töö ja traditsioonid 1960ndate ja 70ndate hipielus, vaid kui 1990ndate alguses toimus ühiskonnas murrang ja kirjastamispoliitika läks vabamaks, hakati ka nendes legendaarsetes põrandaalustes seltskondades tehtud töö tulemusi avaldama nii kirjasõnas kui tänaseks ka Internetis. Kui 1990. aastate alguses sai erinevate vaimsete õpetustega tegelemine Venemaal massimoeks, siis olid just need isikud seotud näiteks Guenoni esmakordse ilmumisega vene keeles.

Eestis 1960ndatel tegutsenud vastavate esoteeriliste seltskondade (Eduard Nurja, Ram Tamm jt) õpetuslikke materjale või käsitlusi nende tegevuse kohta pole aga mitmetel põhjustel siiani kodumaal ilmunud. Ainult ettevõtlikum Gunnar Aarma jõudis oma varasemal ajal kirjutatud teosed trükki toimetada. Seega, kui tahame teada saada 1960.-1970. aastate võimalikust originaalsest vaimsusest, siis  paradoksaalselt on just Vahingu päevikud ehk mitmeski mõttes paratamatu materjal. Et just sellise isiku ja niisugust mõtlemist, tundlemist ja toimimist käsitlevad päevaraamatud on ka avaliku tunnustuse võitnud preemiate jne näol, on ilmselt iseloomulik üleüldse eesti kultuurile, selle mentaalsusele. Loomulikult kajastavad need ülestähendused küll vaid osakest sellest, mis toimus. Lugege või Artur Rinne mälestusteost „Ja kägu kukub raal…” (Perioodika, 1980). Pigem olid ehk need siin eelnimetatud hoopis originaalsemad mõtlejad, tõelisemad vaimsed „jutustajad”, ka nõukogude paratamatusega suhestumisel ehk paljugi huvitavamad eksemplarid. Aga ega Vahing selles süüdi ole, et tema päevaraamatud on lihtsalt paremad või olemas.

 

Vahing ja Stefanov

1950ndate lõpus õppis keegi Juri Stefanov (1939–2001) ühes Moskva  meditsiiniinstituudis, aga käinud ära neli kursust, ometi ei lõpetanud seda. Pärast mõningast vaheaega lõpetas ta hoopis Moskva Riiklikus Ülikoolis kunstiteaduse eriala ja töötas üle kümne aasta teadusliku töötajana muinsuskaitse vallas. Temast kujunes tunnustatud nõudlike prantsuskeelsete ilukirjanduslike teoste tõlkija, ta on tõlkinud näiteks muuhulgas Camus’d, Guenoni, Kunderat, Voltaire’i, Borgest jt. Ta viljeles ka ise ilukirjandust, kirjutas palju ees- ja järelsõnu ning kommentaare. Samuti oli ta viljakas esseist ja tänaseks on postuumselt ilmunud ka tema esseede mahukas kogumik pealkirjaga „Müstikud, okultistid, esoteerikud” (Vetše, Moskva 2006) see pealkiri annab hästi edasi Stefanovit huvitanud valdkonnad. 1960. aastatel kujunevad välja ka tema sümpaatiad ja antipaatiad neis valdkondades. Ta suhtus vaenulikult teosoofiasse, Roerichitesse, eriti põlgas aga Gurdzievit. Tema sümpaatia kuulus pigem Guenonile, Evolale, Mircea Eliadele,  Gustav Meyrinkile, aga ka Antoine de Saint-Exupéryle. Oma vaadetelt oli ta traditsionalist, ent huvitus ka vabamüürlusest, roosiristlusest, eriti aga gnostitsismist, arvates, et õigeusu kirikus on säilinud sellest jälgi. Stefanovit uurinud Juri Solovjov on arvanud, et just gnostiline traditsioon, mis on peitunud õigeusu kirikus, ja selle võimalik ilmnemine reaalsuses oli Stefanovi suurim ootus elus. Ta armastas vaimseid seiklusi ja äärepealseid seisundeid: üks tema toa sein kodus oli kaetud õigeusu ikoonidega, teine sein Buddhade ja paganlike sümbolitega. Välimuselt olla Stefanov olnud pikk, aeglaste liigutustega ja rahuliku jutuga.

Kui lugeda Vahingu päevikuid ja seda, mis on säilinud Stefanovist, siis on täiesti selge, et peale ühiselt elada antud aja ja riigi ning mõningase poolpõrandaaluse toimimise (Vahingul siis Salong), võib-olla ka kokkupuute meditsiiniga neil suurt küll midagi ühist ei olnud. Vahest vaid paar loetud autorit. Ometi vajame just kedagi Stefanovi-taolist võrdlusaluseks Vahingu hindamisel, et vabaneda eestilikust mentaliteedist ja näha hetkekski lõpmatuid võimalusi ja kohapealset andekust ja piiratust. Mis veelgi olulisem, Stefanov on ka võimalik teejuht Vahingu päevaraamatute sügavamaks interpreteerimiseks.

 

 

 

Unustage „Väike prints”!

Stefanov oli müstikuna vaimustunud Saint-Exupéry teosest „Tsitadell” (vt J. Stefanovi „Müstikud, okultistid, esoteerikud”, lk  374–389). Peab kohe ütlema, et see Saint-Exupéry teos, viimane ja väga mahukas (eestikeelses tõlkes ligi 500 lk!), sai kriitikutelt ja tõlkijatelt üldiselt väga jaheda, vaikiva vastuvõtu, on öeldud, et seda avaldati ja osteti vaid lähtuvalt pieteeditundest autori vastu. Saint-Exupéry töötas selle teose kallal peaaegu kümme aastat ja kui ta hukkus 1944. aastal, jäi teos pooleli. Teost on süüdistatud odavas müstikas, kummalistes kordustes, ähmasuses jms. Ise autor nii ei arvanud, ja pidas kõiki oma maailmakuulsaid varem ilmunud teoseid vaid käeharjutusteks, ettevalmistavateks selle viimase teose suhtes. Teos on äärmiselt kummaline. Stefanov on võrrelnud seda evangeeliumi, koraani, „Bhagavadgitaga”, pidanud seda samasuguseks lõpetamata suurteoseks nagu „Vennad Karamazovid”. Teose vundament tuleneb müstilistest kogemustest, mida Saint-Exupéry elas läbi 1936. aastal, kui oli surmaga silmitsi ja elas üle lennukatastroofi  Liibüa kõrbes. Vaimne tuli ja füüsiline palavus, pääsemine ime läbi. Autori arvates just kannatused on aga õnnistatud ja sünnitavad sind uuesti. See on raamat piinarikastest Jumala otsingutest. Stefanov rõhutab paljude kristlike motiivide kõrval ka teoses esinevaid islami müstika, sufide mõjutusi. Stefanov tähtsustab müstiliste teadmiste omandamise käigus just isiklikku kogemust, mis on kõikidel aegadel ja rahvastel olnud sama, sest tuleneb ühest allikast, muutuvad vaid selle tõlgendused.

 

„Tsitadell”, päevaraamatud ja Glehni krokodill

Vahingu päevaraamatud on tema „Tsitadell”, müstiline suurteos, mis tugineb isiklikele kogemustele. Samaaegselt kajastab raamat ka selle raamatu loomist, vastates niimoodi väga täpselt alkeemilisele nõudele „mis on üleval, on sarnane sellele, mis on all”. Olukord, kus luuakse kaks identset objekti, on müstiliselt avatud ja sisaldab harukordseid võimalusi, ent on samas ka ohtlik. Päevaraamatud pole müstilised mitte labases, mingis banaalses tähenduses, vaid sufilikus, end ohverdavas, saintexupérylikus ja mittemõistetud tähenduses. Päevaraamatu Vahing kannatab pidevalt, liigutakse hullumeelsuse piiril, talle on jäänud ainult kirjutamine ja surm, mida ta oma sõnul ei karda. Golovinlikult võttes ongi surm keha metafoorne muutumine ja hingele vajalik. Karta tuleb kosmilist pimedust ja materialismi, mis hukutab hinge. Suheldes maailmas leiduva kila-kolaga, Vahing seda ka tajub. Vahing tahab tungida asjade sügavusse, ta otsib ja vajab otsesõnul maailmast tarkust, mitte fakte (lk 46). Tunnetades oma hädisust, teab ta, et peab riskima. 

Stefanovi arvates oli Saint-Exupéry puhul tegu müstikuga, kes sooritab oma vaimset teekonda nagu pimedana. Näiteks Guenoni liigitab ta aga esoteerikute hulka, kelle tunnuseks on see, et nad saavad rituaalse pühitsuse ja seega ka juurdepääsu traditsioonilise teadmise aaretele. Stefanovi arvates oli Saint-Exupéry niisiis müstik, Guenon aga esoteerik. Sufide ettekujutuse kohaselt on aga just see Jumalale lähemal, kes on Jumala tundmaõppimiseks toonud rohkem ohvreid.

Tänu stefanovlikus tähenduses müstiku pimedale vaimsele teekonnale, mis Vahingu puhul koosneb pidevatest pidutsemistest (muide, peol on äärmiselt oluline osa mõnedes müstilistes traditsioonides, Eesti puhul mõelge või puhastumise ja orgia seostele saunakultuuris), magamatusest ja sellega kaasnevatest häirivatest füsioloogilistest seikadest, ühesõnaga tema elust,  tekib Vahingul mõningane eeldus islami eksegeetikale sarnanevaks lähenemiseks. Islami eksegeetikat kasutades koondub kõik lõpuks ühte detaili, ühte esemesse, ühte momenti  ja täppi. Stefanovi arvates kasutab näiteks Saint-Exupéry islami eksegeetika võtteid. Kui  asuda „Tsitadelli” lugema, siis algab see kummalise, nagu pooliku ja järsu lausega: „Sest ma olen liigagi sageli näinud, kuidas kaastundega eksitakse” (Antoine de Saint-Exupéry, Tsitadell. Eesti Raamat, 2003, lk 9). Kogu Koraani mõte peitub tema esimeses suuras, esimese suura mõte peitub aga selle esimeses sõnas, esimese sõna mõte aga peitub omakorda jälle esimeses tähes, esimese tähe mõte aga diakriitilises täpis tähe kohal, mis sümboliseerib Jumalat enne maailma loomise algamist. Stefanov juhibki tähelepanu „Tsitadelli” esimesele sõnale, mis on „Sest”, mis peab viima meie mõtted sellele, mis oli nagu varem, enne seda. Võiks nagu ette kujutada hiiglaslikku raamatut, mis on selle sõna „Sest” ees, need on müstilised kogemused, mis lubasidki kirjutada üldse sellise teose, ühe XX sajandi sügavama raamatu.

Vahing jõuab oma teoses samuti tasandile, kus kõik võib kõnetada ja lõplikult. Iga ettetulev punkt võib sisaldada kogu maailma saladust. Iga ese Vahingu teoses – pastapliiatsid, Mikiveri kingitud katkine vihmavari, Maimu, „mootor küünis väikesel kaarikul ja nagu põrsas kaetud sadulatekiga” (lk 22), kevadmantel, tinast kruus, plaadimängija, talu avatud väravad – sisuliselt saaks sellesse loetellu kirjutada absoluutselt kõik, eriti aga von Glehni krokodilli (lk 44) – on tähenduslik ja võimalik eeldus kirjutamaks teost, kust võiks leida igatsetavat vaimset tuld (vt Golovini seisukohti kirjanduse ja selles peituva vaimse tule kohta – Paavo Matsin, Kirjandus kui ideoloogia. – Sirp 27. IV 2007). Iga asi on kui tähenduslik täpp, mis sisaldab tuld. Kohati on ka Vahingu „kabinet auru täis” (lk 46), aga mitte enamat! Autor on võrreldav Athanoriga, alkeemilise ahjuga, aga ise ta seda lõpuni ei tea ja protsessi ei juhi. Seda väljendab ka Vahingu nõutus, kui ta kohtub tõelise müstiku loodud tõeliselt müstilise esemega, von Glehni krokodilliga. „Miks ta pidi küll kivist krokodilli ehitama! Nüüd krokodill kuival maal, mitu sõda üle elanud” (lk 44). Tõelist enese äratundmist veel ei toimu.

Olen korra elus jälginud inimest, kes metroo igas peatuses korratavale lindistatud fraasile, milles teatati, et ärge unustage oma asju maha, järsku vastas. Võib ette kujutada võimsaid läbielamisi, mis kandsid teda selleni, sest see polnud nali. Võiksin küsida päevaraamatu puhul nüüd nagu Vahing: „Leian taskust rihmata kella. Kuidas seda mõista? Kas lihtsalt või väga keeruliselt?” (lk 8). Meile on antud üle hulga aja jälle suurteos, kummaline rihmata kell.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming