Vaherahu sipelgapesas

P. Filimonov

Noore eestivene luule õied on ilusad  

Irina Meljakova, Sipelgapesa. EKS,TVZ, 2006.

Dmitri Krasnov, Suvine vaherahu. EKS, TVZ, 2006.

 

Lõpuks ometi on luuletaja ja kultuurimisjonär Igor Kotjuhh jõudnud ammu ihaldatud eesmärgini: esimesed noorte vene keeles kirjutavate Eesti luuletajate kogumikud on trükist väljas. Need kaks raamatut avavad uue raamatusarja “Tuulelohe: esimene lend”. Ehk siis, tänu kirjanduslikule ühendusele Tuulelohe jätkab Tartu-Võru rong sõitu, peatudes ka teivasjaamades. Sisuliselt on see sari Tuulelohe kogumike jätk, autorite esimesed n-ö soolokogumikud. Nende põhjal saab teha mõnegi järelduse selle kohta, mis toimub praegu Eesti vene kirjanduses, eriti luules. Katte alt kostavad imelikud helid, käib aktiivne liikumine. Ning, nagu ikka, aeg-ajalt lendab sealt võistlejate laipu, kehaosi ja muid inimtegevuse tagajärgi. Seekord tegutsevad Krasnov ja Meljakova. Kergitame pisut nende artefaktide katet. Ma ei tea, kas see oli Igor Kotjuhhi teadlik valik, et ilmusid just need raamad. Või, nagu ikka juhtub paremates raamatu- ja filmi- ning halvemates elustsenaariumides, toimus kõik iseenesest. Igatahes täiendavad need kaks noort luuletajat üksteist niivõrd ideaalselt, et isegi kui Krasnovi kõrval ei oleks olnud Meljakovat, tulnuks ta välja mõelda, ja vastupidi. Väärarvamuste vältimiseks ütlen kohe, et argielus ei puutu Krasnov ja Meljakova üldse kokku: üks elab Tallinnas, teine hoopiski Sillamäel.

 

Dmitri Krasnov – mees, kes juhib

 

 Vaadates kaht autorit koos, tunduvad nad esmapilgul sellise lembepaarina, kelle  käitumine eraelus võiks olla ideaalsete luuletajatest armukeste käitumismalliks. Enne, kui edasi lähen, tuleb siin igaks juhuks autorite ees andestust paluda ja rõhutada, et pean silmas üksnes nende poeetilisi alter ego’sid.

Mees on roolis, naine ootab. (Otseses mõttes, sest Krasnovi sõnul on tema lemmiktegevus autoga jumal teab kuhu sõitmine). Mees otsib, naine ootab. Mees rändab maailmas, naine ootab. Mees on vaimselt aktiivne, naine armastab ja hoiab kodukollet. Ideaalne perekond. Mitte küll tava-inimese jaoks, kuid rahulolematu intellektuaali jaoks küll, lausa eluunistus. Ilmtingimata saadetaks teineteisele luulet täis armastuskirju – kusjuures saatja ja adressaat ei kohtu. Idüll, mis muud. Dmitri Krasnovi puhul peab rõhutama tema noorust. Kahel põhjusel. Esiteks, kui ma ütlen, et ta on noor, siis tegelikult ongi – 22 alles, ning ei meenu eriti palju luuletajaid, kellel oleks juba nii õrnas eas avaldatud täisväärtuslik kogumik. Teiseks, Krasnovi noorust on näha ja tunda absoluutselt igast luuletusest. Esimene asi, mis silma torkab, on motode rohkus, isegi ülirohkus. Enamik neist on võetud vene rokkarite laulutekstidest: üks kindel nooruse soov, näidata, “keda ma kuulan”, alateadliku mõttega, et “ka mina olen mässaja, ka mina olen sellest subkultuurist pärit, ka minul on keeruline vaimne struktuur”.

Samuti on tähtsal kohal alkohol, mõned teisedki teadvust avardavad ained mängivad lüürilise luulemina elus suurt rolli – sellises skaalas ja sellise rõhuga saab nendest rääkida vaid noor organism, kellele õhtu mõne napsi järel on palju eredam elamus kui sellele järgnenud karm hommik, millest saaks väärilise valuga kirjutada mõni küpsem mees. (Mõned näited Krasnovi luulest: “…tänane päev on nagu kaneeliga hõõgvein…”; “On saabunud peaaegu suvi, on õige aeg teekannudesse õlut valada…”; “…ning surnud khaaniga kaljaani suitsu  teha…” jne.) Krasnovi nooruse üheks näitajaks on muidugi ka mõtted surmast, nii loomulikud elus pettunud noormehe jaoks. Iga saatuselöök, iga naise lahkumine, iga ebaõnn, kas või lihtsalt halb tuju kutsub noormehes esile surmamõtted – nii peabki tundma üks äraneetud luuletaja – ja selle poole Krasnov alateadlikult pürib. Kuid Krasnov on kuidagi kergemeelne. Ta ei mõtle surmast iseendana, vaid oma sõprade, tuttavate ja muude talle oluliste kultuuriheeroste silmade kaudu. Laipu võib leida siit ja sealt, igas kolmandas luuletuses on keegi surnud, sõber või mõni teine luuletaja; neist räägitakse meheliku kaastundega.

Kuid elu võtab oma, ja parim rohi surmamõtete vastu on (Krasnovi järgi) teekond. Statistiliselt pea igas teises luuletuses sõidab Krasnov kuhugi. Autoga, rongiga, äärmisel juhul käib jala. Tundub nii, et luuletaja on leidnud oma isikliku valemi, kuidas saada hakkama eluraskustega ja tundega, et elu on mõttetu. Suurimaid ja sügavamaid kogumikku valitsevatest mõtetest on järgmine: elu läheb viltu ja midagi ei tule välja, kuid mis see täpselt on, mis viltu läheb, seda autor ei tea. Kas nooruse tõttu või seepärast, et loov inimene lihtsalt ei saagi seda teada. Kogu tugevaim luuletus on ehk “Oleks küll”: see on lausa ääreni täis tunnet, et tahaks midagi, aga mida konkreetselt, seda formuleerida ei oska. Luuletus lõpeb puändiga, millega saab kokku võtta Krasnovi eluhoiaku: “Oleks ju miski, kas või keegi…”. Ja kui ta peen ja otsiv vaim on järjekordselt pettunud selles, et ei leia seda “midagit”, istub Krasnov autosse, rongi või läheb jalgsi… ei teagi kuhu – ning noore luuletaja jaoks on see parim ravim kurbuse ja pettumuse vastu.

Naine, kes mõtiskleb

 

Irina Meljakova on Krasnovist neli aastat vanem. Naisena tundub ta veelgi kogenum ja targem. Ta on juba oma koha leidnud ja seisab nüüd ilusas õitsvas aias ja mõtiskleb sest paigast, oma rahulikust elust, armastusest, meenutab läinud torme, armukirge ja justkui imestab, et see on temaga juhtunud. Ta luuletused on hästi lühikesed, väga lakoonilised, mõnikord peitub viies reas üksainus emotsioon või tunne, või siis mälestus. Meljakova luule on kindlalt ja puhtavormiliselt armastusluule, kuid julgen väita, et päris omalaadne armastusluule. Tema armastus ei ole vali, ta ei karju sellest, ei kisu endalt riideid seljast. Ta on rahu ise, võib-olla ainult pisut nukker – ja ka siis ei saa aru, millest see nukrus: kas on armastus läinud oma esmasest kirglikust faasist teise, rahulikumasse ja perekondlikku, või hoopis seetõttu, et selle vana armastuse  objekt oli keegi muu, keegi teine, keda nüüd enam kõrval ei ole ja kellest – ainult siis, mõnikord, kui päeva juhtub täitmata hetk – on õrnalt kahju. Ei oska ütelda, kes on too “sina” (mida Meljakova nimetab oma luule lemmiksõnaks), kas see on ja on kogu aeg olnud üks ja seesama mees, või on nad vahetunud.  Meljakova on delikaatne ja intelligentne naine, sellise tüüpilise XIX sajandi külakooliõpetaja moodi, kes mitte mingil juhul ei taha kedagi haavata. Kui tema armsam (äkki) aimaks, et see ja see luuletus on hoopis teisele mehele pühendatud, oleks see talle valus. Meljakova puhul on see absoluutselt välistatud: ta on nõus kogu valu ise kandma, et ainult ta lähedased ei kannataks. See tundub olevat talle kõige olulisem. Niisiis seisab ta selles ilusas aias, sipelgapesa juures, ja hoiab. Hoiab oma lähedasi, hoiab kõiki inimesi (kes on Meljakova arvates sisimas head, vastupidi Krasnovi arvamusele), et nad oleksid rahul, oleksid õnnelikud; ta ise on valmis selle nimel veidi kannatama. Ta kannatused on aga väga ta armastuse moodi – vaiksed, sosinataolised: mitte olla pealetükkiv ja mitte segada kedagi oma probleemide ja täitumatute unistustega.  Ta ei ole muidugi esimene, kes väidab (või pigem küll heidab ette), et kannatus ja mure võib olla ka ilus. Meljakova esinemistel kõlab luule põhilise objektina (vägagi veenvalt esitatud) valu, nukrus ja kannatus. Palju sõltub muidugi ka sellest, kuidas Meljakova lüürikat tajuda. Nimelt võib ta luulet interpreteerida ka nõnda, et “kõik on olemas, aga romantikat võiks siiski rohkem olla”. Tüüpiline lugu. Paljudele teatud eas naistele on see tõepoolest omane, eriti, kui kõik näib hästi olevat. Naise vaimu on justkui sisse programmeeritud armukannatus ehk usk, et enne õnne saabumist tuleb läbi elada ebaõnne ja muid ahistumisi. Tuhkatriinu ei oleks Tuhkatriinu ilma võõrasema ja -õdedeta.

Meljakovaga on sama lugu (või on sellest täitsa võimalik nii mõelda): kannatada tahaks, kuid elu ei lase. No aga kui elu ei lase, mis teeb siis üks andekas luuletaja? Just nimelt, kujutab elu oma teostes sellisena, nagu ta ei ole. Ma ei oska paari sõnaga öelda, kas Meljakova kurbus, igatsus teostamatu järele ja hästi peidetud, alla surutud magusad mälestused lähtuvad reaalsusest või on nood hingevõbinad lihtsalt noore luuletaja loomingu stiimuleiks. Kas on see üldse oluline? Meile, lugejaile, pole üldse tähtis, kas Meljakoval on tõepoolest halb ja kurb olla. Olulised on need ilusad luuletused, mis on selle tõelise või väljamõeldud nukruse tagajärjel olemas. Ja olgu. Hakkamegi neid lugema ja noorele poetessile kaasa tundma. Unustamata Krasnovi, muidugi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming