Vaeste ja tõrjutute ülim õnn

Arundhati Roy kirjeldab kaua oodatud romaanis India transsooliste ja teiste tõrjutute probleeme ning Kashmiri osariigi verist konflikti.

IIRIS VIIRPALU

„Ülima õnnelikkuse kogudus“ on inglise keeles kirjutava india kirjaniku Arundhati Roy teine romaan. Teos ilmus pärast autori 20 aastat kestnud vaikimist. Esimene romaan „Väikeste Asjade Jumal“1 pälvis tähelepanu eelkõige India otsekohese ja karmi kirjelduse ning samal ajal külluslike metafooride ja poeetilise stiiliga. Romaan tõi autorile Bookeri auhinna. Värskes teoses kirjeldab Roy Indiat taas mitmekultuurilise ja pingeid täis ühiskonnana. Sedakorda on fookuses transsooliste (mitte)kuuluvus ning tõrjutute ja vaeste probleemid, samuti Kashmiri osariigi verine konflikt.

India aladel on alati kõrvuti elanud eri usundeid tunnistavad inimesed. Peale hindude on seal palju moslemeid, budiste, vähemal määral džainismi, bahai usundi ja sikhismi järgijaid.2 Seoses India ja Pakistani loomise ja eraldamisega 1947. aastal otsustati, et esimesse jäävad hindud ja teise moslemid. See samm andiski tõuke Kashmiri konfliktile, mille poolteks India hinduistlik valitsus ja nende sõjaväeline režiim (eriti alates 1987. aastast, kui hakati süstemaatiliselt mässulisi maha suruma) ning Pakistani-meelsed ja islamiusulistest iseseisvuslased.3 Vähemususundeid järgivaid inimesi on India aladel palju taga kiusatud. Nii mõnigi kord on ajend olnud poliitiline: näiteks Indira Gandhi atentaat päädis sikhide massilise tagakiusamisega. Roy kirjeldabki 1980. aastate sündmusi, maalides pildi kahest vaenutsevast poolest, mis nõuavad oma õigust, põlgamata seejuures ära vägivalda, reetmist ja ebainimlikkust. Kõik need sündmused on aga edasi antud üksikinimeste valikute ja saatuse kaudu, mistõttu jutustus on intiimne.

Hinduistlik maailmanägemisviis väljendub ka seisuslikus süsteemis. Varnadharma ehk kõlbelise korra järgi on kõik elusolendid sünnilt ja ülesannetelt, õigustelt, kohustustelt jne üksteisest rangelt eraldatud. Selles valguses on iseäranis huvitav, kuidas on romaanis kirjeldatud transsooliste elu: nood elavad Indias suletud kogukondades ning on korraga nii tõrjutud kui ka äraspidisel moel imetletud. Üks romaani peategelasi ongi hijra Anjum, kes sündis mõlema soo tunnustega ning asus juba noorena elama ühte sellisesse kogukonda. „Ustad Kulsoom Bi ütles Anjumile, et tal ei olnud mitte mingit põhjust millegi üle häbi tunda, sest hijra’d olid äravalitud, Kõigevägevama armsamad. Sõna hijra, ütles ta, tähendab Keha, milles elab Püha Hing“ (lk 32). Transsoolistel on nende erilise seisundi tõttu võimalik kirjeldada ühiskonda kõrvaltvaataja pilguga.

Autor on sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimise teema sünteesinud taas poeetilise keelekasutusega. „Mõnes riigis surevad mõned sõdurid kaks korda“ (lk 287). Niisugustes lausetes saavutab autor erilise sisendusjõu ning pöörab fookuse juba metafüüsiliste ja filosoofiliste aspektide poole. Kogu tegevustik on edasi antud väga erinevate tegelaskujude häälte ja siseilmade summana. Näiteks leiab peategelaste vahel aset järgmine kõnelus: „„Kashmiris on peaaegu kõik mout’id tapetud. Nad olid esimesed, kes tapeti, sest nad ei tea, kuidas käske täita. Võib-olla seepärast vajamegi neid. Et õpetada meile, kuidas olla vabad.“ – „Või kuidas saada tapetud?“ – „Siin tähendab see ühte ja sama. Ainult surnud on vabad““ (lk 320).

Roy keelekasutus on kaugel tavapärasest. Siiski on eelmise romaaniga võrreldes „Ülima õnnelikkuse koguduses“ märgata stiili teatavat n-ö normaliseerumist. Minajutustaja hääl ja kujundikeel ei ole enam nii üle võlli visuaalne. Hoolimata sellest, et sündmustik on edasi antud mitme tegelase vaatenurgast, on keelekasutus siiski ühtlane. Kaelamurdvaid stiilitrikke autor ei ole sooritanud, pigem on kujundeid pillatud harvem, enamasti mõne visuaalse mulje elavdamiseks või meeleolu kirjelduseks: „Öö oli kuuta, kottpime, vesi sama must nagu naftalaik“ (lk 321), „võib-olla sadas ta pea sees vihma“ (lk 316).

Eripäraseid võrdlusi leidub sellegipoolest arvukalt. Näiteks: „Ent teda kaitses tema meeleheide. Olles vabanenud lõpuks ometi ühiskonna reeglitest, kerkis see tema ümber kogu oma majesteetlikkuses – nagu kindlus koos kaitsemüüride, tornide, salajaste vangikoobaste ja seintega, mis sumisesid nagu lähenev vihane rahvamass“ (lk 63). Meeleseisundist saab miski materiaalne – sein, kong, terve kindlus. Kui lähtuda Roman Jakobsoni tekstilistest funktsioonidest,4 on rõhk kindlasti esteetilisel ja poeetilisel funktsioonil otseselt sisu edastava kõrval. Olmelisust teoses peaaegu pole, vähemalt mitte selle sõna tavapärases tähenduses – ka igapäevasest hetkest saab sündmus. „„Inglise keele grammatika ja teksti mõistmise lühikokkuvõte väga väikeste laste jaoks“ oli kaks beedi’t ja neli sigaretti pikk. Olenevalt muidugi lugemise/suitsetamise kiirusest, mis on mõlemad muutujad“ (lk 258).

Arundhati Roy kujutab India ühiskonna pingeid üksikisikute vaatepunktist ja väga poeetilises keeles.

Mariam Butt / NTB / Scanpix

Eraldi tähelepanu väärib Krista Eegi tõlge. Romaani eestinduses on mitmed sealsele kultuurile viitavad sõnad jäetud tõlkimata. Siiski on ka tõlkimisest loobumine ja osa detailide saladuseks jätmine üks semantilise ülekandmise viise. Eugene A. Nida sotsiolingvistilise paradigma kohaselt võib nentida, et peale teksti otsese tõlkimise on siin tegu terve võõra ühiskonna ja kultuuri vahendamisega, mistõttu saab seda vaadelda laiema, kahe kultuuri vahelise kommunikatsiooniprotsessina.5

Tõlkija ülesanne ongi peale ilukirjandusliku teksti ja autori stiili vahendada lugejale ka kultuuri. Kultuuri vahendades tekib paratamatult küsimus, kas kõike on üldse võimalik tõlkida. Tõlkija otsuse taga säilitada sõnade algupärane kuju võib olla ka püüe järgida autori stiili: lausete vahele on pikitud teises keeles hüüatusi ja mõisteid Roy mõlema romaani puhul juba originaalis.

Kuna india kultuur on eestlasele pigem eksootiline ja võõras, siis on romaani eestinduses täheldatav teatav semiootiline „võõras“. Just tõlkimatute väljendite kaudu tuleb kultuuri teisesus iseäranis esile, kuid seetõttu jäävad india maailmapildi mõned detailid ka arusaamatuks. Näiteks olgu toodud valik tõlkimata ja ka joone all seletamata jäetud väljenditest: „Dussehra-pidustus“, ramlila, salwar kameez, dhurrie, beedi jpt. Küll aga on tõlkes hästi edasi antud ühiskonnakihtide esindajate kõnepruuk ning dialektid.

Arundhati Roy on taas andnud hääle rõhututele, tõrjututele – „ülima õnnelikkuse kogudusele“. Teose võlu seisnebki peale sügava sissevaate ühte ühiskonda kaunis viisis, millega on lugejale vahendatud vägivalda, väljajäetuse tunnet, inimlikku kurjust ja ebaõiglust (nt lk 389):

Kuidas
jutustada
purunenud
lugu?

Saades
aeglaselt
kõigiks.

Ei.
Saades aeglaselt kõigeks.

 

1 Eesti keeles ilmus romaan 1997. aastal Anne Lange tõlkes.

2 Vt nt Christopher Partridge (toim), Maailma usundid. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2006.

3 https://en.wikipedia.org/wiki/Kashmir_conflict

4 Roman Jakobson, Lingvistika ja poeetika. Tlk Neeme Lopp ja Arne Merilai. – Akadeemia 2012, nr 10, lk 1731–1773.

5 Eugene A. Nida, A Framework for the Analysis and Evaluation of Theories of Translation, 1975. Viidatud raamatust: Peeter Torop, Kultuurimärgid. Ilmamaa, 2000, lk 16.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht