Värske suunaga jutukogu

Jaan Tooming

Mart Helme „Hiina jutud” on harukordne kogumik eesti keeles, sest minu teada pole varem nii mahukat zenist kantud teost ilmunud. Ma ei tunne Mart Helmet isiklikult, kuid üks mälestusväärne kohtumine on meeles küll.

See toimus üle kolmekümne aasta tagasi. Mu sõber Linnart Mäll teatas ühel päeval mulle, et on kavas korraldada teatavate inimeste kokkutulek ühes rannas, kus toimuvad ettekanded. Ta kutsus ka mind, muidugi olin meelsasti  nõus. Ja seal pidas zen-budismist pika loengu noor Mart Helme. Muidugi oli siis see kõik mulle uudne ja huvitav, kuigi aru ma suurt siis veel ei saanud, kuid meelde on see jäänud, kuigi sõnavõtu üksikasjad on ununenud. Öösel jalutasime kogu seltskonnaga rannas, tähed sirasid ja oli kuidagi müstiline öö, vesteldi maast ja ilmast ning kõik olid väga sõbralikud ja sümpaatsed. Tundsime ennast vabadena ja rõõmsatena,  nagu polekski olnud vene vastikut võimu.

Nüüd on Mart Helmest saanud tähtis mees ja mõisnik. Ja tuleb välja, et see zeni huvi on tal olnud eluaegne. Ja „Hiina jutud” on kantud sellest maailmavaatest. See on harukordne kogumik eesti keeles, sest minu teada pole midagi nii mahukat sellel teemal ilmunud. (Andres Ehini vene keelest tõlgitud libarebaste lood pole zen). Tegelikult olen tänu Mällile tegelenud  zeniga ka peaaegu kogu oma teadliku elu. Mind on pannud pead murdma zeni koanid, näiteks: „Milline on käeplaks ühe käega?”, zeni ütlused nagu „Jahimees näeb hirve, kuid ei näe mägesid”, „Käsi ei paindu küünarnukist väljapoole” jne. Olen ikka vaimustusega lugenud zeni lugusid: „Meistri juurde tuleb mees, kes palub õpetust. Meister joob teed. Õppida tahtja sirutab oma tassi Meistri poole, Meister valab teed, tass saab täis, tee hakkab üle tassi  ääre voolama. Õppida tahtja hüüatab: „Meister, tass on täis!” Meister vastab: „Kuidas saan ma sind õpetada, kui su pea on prahti täis nagu see tass teed?!””. Jne, jne.

Mart Helme ütleb raamatu eessõnas, et talle sattusid 90ndatel aastatel kätte zenjutud. Ta luges neid huviga ja nii sündisidki lõpuks kogumiku hiina jutud, mille alapealkiri on „Kaks mõõka”. Lugesin hiina jutte juba 70ndatel aastatel. Muidugi tõlkes. Venemaal  olid tol ajal väga head sinoloogid ning ilmus mitmeid jutukogumikke. Eriti võluv oli „Hulkur ja võlur”. Selles oli palju Tangi ajastu müstilisi ja taoistlikke hiina jutte. Need mõjusid mulle nii, et proovisin lausa samas stiilis ise kirjutada. Õnneks pole neid katsetusi enam alles, kuid raamat on väga hästi meeles, eriti „Kantani padi”, kus näidatakse ühe lühikese uinaku jooksul, mil tee keema hakkab, kuidas tõus karjääriredelil lõpeb viimaks karjeristi surmaga.  Kui unenägija ärkab, loobub ta kõigest ning hakkab taoistlikuks rändmungaks. Vabariigi ajal olen saanud lugeda aga juba taoistlikke ja zen-lugusid nii inglise kui ka saksa keeles.

Mart Helme jutukogumikus on väga häid jutte. „Chou ja erak” – kõik kaotanud mees pääseb imekombel enesetapust ning kohtub liikumatusse transsi tardunud erakuga. Lõpuks saab ka mehest erak, kes kirjutab söetükiga seinale: „Ma arvasin kunagi, et olen vaene  – sest mul oli ainult täpike maad, kuhu torgata naaskel. Nüüd pole mul enam naasklitki. Aga ometi tunnen, et olen põhjatult rikas”. Ja pärast kummardust tardunud eraku poole – on erak järsku hajunud … „Kasside torn” on vahva õudusjutt. „Õhtu „Kastese Raja” trahteris” on väga toredate, lõbusate ja naerma ajavate lugude huvitava puändiga lõppev kaskaad. „Li Bo diplomaatiline missioon” valgustab selle hiina suurima luuletaja  oskust olla diplomaat, päästja raskes olukorras, mitte ainult joodik ja hiilgav luuletaja. „Silmitu draakoni palee” on jutt kunstnikust, kes tiigrile silmade pähemaalimisega tiigri ellu äratab. Vahva jutt! „Kõrv” – lugu ahnusest ja kullast kuju müstilisest muundumisest.

Kuid kõikse vägevam jutt on mu arust „Üliõpilane Liu ja libarebane”: selles jutus pole moraali ega mingit tendentsi, lihtsalt puhas õudus, kus libarebane lakub lõpuks üliõpilase  liha luudelt ja jätab kondid isale järada. See pretensioonitu lugu on just puhta jutuna hiilgav, väga hästi jutustatud ning haarab oma õudse lõpuga. Kogu jutt on laetud ootuspingega, mis siis ikka lõpuks saab. Ja lõpp tuleb kole ja halastamatu. Kiitus jutu loojale! Muidugi olen eriti vaimustatud taoistlikest juttudest, nende omapära ja müstilisus on eriti võluv, kuid ka zenist kantud lood on haaravad, lõbusad, kaasakiskuvad ja mõtlemapanevad. 

Raamatu stilistilisest puhtusest langeb välja mu arust ainult kaks juttu: „Teejoojad sügiseses lehtlas” (mis on lihtsalt arutlev dialoog, mitte jutt) ja „Enne teed ja ljulja-kebabi” – liiga lihtne juhtum nõukaaegses Moskvas. Nüüd jääb siis oodata veel, millal ilmuvad taoistlikud hiina jutud. Nende ilmumine rikastaks meid kindlasti ning annaks tõelise müstilise elamuse. Aga olgem rõõmsad, et esimese pääsukesena on ilmunud zeni põhjaga hiina  jutud, need rikastavad meie juturepertuaari, mis kahjuks on liialt läänele orienteeritud. Idas on veel palju avastada, et saada elamustelt ja tarkuselt rikkamaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming