Väike luulekaleidoskoop IV. Varblane vägistab valguse närtsinud neitsinahka

Hannes Varblase luule teeb põnevaks kontekstiotsing, ajastuvaimu tabamine, luuleline idealism. Kuidas arvustada 40 aastat tagasi olemata jäänud luuledebüüti? Seda enam, et autor on praegu tunnustatud luuletaja, oma käekirjaga, mullegi sümpaatne kirjutaja. Kuidas teda arvustada, kui ta veel mokaotsast raamatu lõpul, remargi korras vabandavalt puistab: Eelneva tekstiga tahan ma väita, et alustasin halvasti, aga millegipärast teist teed ma ei leidnud (lk 94). See võtab ju kriitikult kõik relvad! Ei, siiski mitte kõik. Raamat on ilmunud, ja oma  kohale, konteksti, tuleb ta katsuda paigutada.

Muidugi, olemuselt sellega sarnased (koht ja kontekst!) omal ajal olemata jäänud luuledebüüdid on ju Alendri ja Undi valikud (viimane kahjuks mu teada veel vaid Vahingu „Noores Undis”). Varblase raamatu alapealkiri on „Katsetusi 1967–1970”, Vahing vaatleb Unti päevaraamatu katkeis 1970ndate hakul, Alendri poeesia on kirjutatud paarikümne aasta vältel, alates 70ndate algusest (selle rõhuosa jääbki  sinna). Miskit ajastuvaimu kosmilisemat, intellektuaalsemat, metafüüsilisemat, samas mängulisemat (Varblases on neist kõige vähem irooniat, vabatahtlikku narri) tunnetust neis on. See muidugi tingis vist ka tolle valikuvõimaluse puudumise, et tekstid sellistena üldse ses ajas ilmuda oleks saanud. Veel meenus Ivar Silla debüüt „Valimata luulet” (1997), eri põhjustel mulle väga oluline raamat. Vaimselt on seegi Varblase debüüdiga sarnane, aga seisab kindlamalt omil jalgel, ka lapselikumas metafüüsikas ning sürrealismikatsetustes – eks olnud Sild ju juba vabades oludes kirjutama hakanud, oma aja laps. Nii et: eeldused, lähtealused, Varblase vaimne naabrus on minu jaoks sümpaatne. Ent millest ta õigupoolest kirjutab?       

1.

Beat Generation’i apologeet oma sõpruskonna seas ning hilisem tutvustaja laiema avalikkuse ees kirjutab siin ise pigem mitte ühiskondlikreligioosset ekspressiivset „ulgu”, vaid jackkerouac’liku sürri mekiga, nappi metafüüsikat – Kerouaci luules on alati mingit intellektuaalset, ütleme, todasama metafüüsilist püüdlust. Nooksatusena sinnapoole ja ehk võtmeks mõnele muulegi tekstile siit kõlab „The Beat” (lk 16): surnud naeravad / roheliseks / mulda / asjatu eneseteostus / yksinduses / sinine spekter / ahelana vööl / nagu vermeis / maailm / mu ymber / keerleb eilses / unustab homse / et olla / punase moonina / seinana / in generation. Vahe on muidugi selles, et Kerouac pidas  end jazz-poeediks ning tema „sürr” tekib tihti keelemängust, häälikunootide, pooltoonide tabamisest, minnalaskmisest. Ent Varblase suund seda sorti tekstes (rõhutan: siin on ka teistsuguseid) on pigem omailma-keskne, hermetiseeriv. Justnagu oleks liialt ligi laskev luule ka liiglabane, litsakas, lohakas, temale võõras ja igav. Muide, eespool mainitud Unt kirjutas mõned oma paremad, keerukamad ja raskemini  lahti muugitavad metafüüsilised asjad (aga me võime selle ülesande jätta intellekti ja sümbol-taju asemel muidugi tunnetusele ja seitsmendamale meelele meelehääks) pigem pikemateks huugavateks poeemilaadseteks tekstideks. Noor Varblane eelistab erinevalt noorest Undist lühidust. Mis tundub mõnikord peenem ja hillitsetum, ent teisal jällegi maksab kätte enesepiiramisena, sest mõni lühem tekst kõlab nagu stardikäsklus, ent edasi … Tundub,  et Varblasele tollal piisas sellest „kujundipüstitusest” ning ega ta tänapäevalgi suur maratonimees ole.   

2.

Eelnevast johtub, et Varblasele on siin omased  suured (vahel liigagi suured) metafüüsilised luuleideaalid, s.t tõesti suured visioonid, kujundid, filosoofiliselt lõpmatusse või tühjusse pürgivad, ruumiliselt kosmilised või sisemaailmasse uppuvad. Muidugi mitte kogu aeg ja igas tekstis, aga ta püüdlus näikse viitavat ses suunas. Muidugi, sobivalt tollele metafüüsilisele ihale – ning luule tajumisele millegi avardava, vabastava, lõhkuvana – arvab autor end ka suurelt  suurde seltskonda: tee / symbolina / sureb mu / ärkavas ajus / tuul / deliiriumis sonib / laule / mis paberipuudusel / laulmata teil / Jack London / Villon Voznessenski / ja minul / massikommunikatsioonikoletise / paberikyllasest haardest / nõrkus sisimas / hommikus alustan / lõpetan / olelen uskudes / olevat valguseks / varju / häguses tahtes / enese jaoks / kaotades aja / ja ruumi / ent millal / aegruum / meis enestes ärkab / mineku tarvis / symbolid hääbuvad / myyrina (lk 15).  Nagu näeme, säärases ärevas, katklikus vabavärsis annab iga samm väikse tähendusnihke või pöörde, ent tähendus on seetõttu alati ka edasi lükatud … nagu mõni lend, mida lennuväljal ootad, aimates juba ette lennujaamalähedase hotelli surisevat minibaari oma järjekordses elust maha jäänud öös. Kas tahtlikult või tahtmatult tekitab see lugejas rahuldamatuse tunde. Paranoilises lugejas (mis on kriitikute seas ju levinud tüüp) aga meeleheiteni viiva püüdluse muukida tähendusi või vähemasti mõtteilma või vähemasti sihtmärki, püüdlust. See, sõltuvalt meeldumusest ja inimtüübist, kinnitab kas lugeja raamatu külge või pelutab ta säält sootuks. Nõnda võib ehk öelda, et see on ikkagi esmalt raamat Varblase luule (ja ehk laiemalt: uuemate aegade eesti luule) sõpradele, ning noile nartsissistidele, kes tajuvad end kuidagi parema, ilusama ja õilsamana, kui nad tegelevad  millegi nii ülevaga nagu … luule.     

3.

Siit leiab ka üksikud religioosse-apokalüptilise olemisega tekstid – asjatult / otsisin Sind / ristilöödute hulgast / jumalad surid / tagudes naelu / oma järglaste jäsemeisse (lk 26). Või siis sarnast motiivi pruukiv poees, kus tuleb küsida, kas Kristuse tulemise kujundi kaudu kirjeldatakse sügist või vastupidi, või kas peab olema me püüdlus üldse seda küsida: sygise / verine leht tuuldub / võrade valusas vihmas / veel viiv / ning Kristuse leegitsev laip / laskub suudlema / Juudamaa laste jumalaid // vihma kramplikult kalestund / sõrmed / peksavad pilbasteks / päeva (lk 37). 

Tollele religioossete kujundite pruukimisele lisanduvad eksistentsiaalses plaanis mõned noorpõlvetähelepanekud, mida pea iga ilma vaatlev noorpoeet (kaasa arvatud siinkirjutaja) arvab hääks mõnda teksti sisse toppida, kuigi vähestel õnnestub seda kuidagi veenvalt, uutmoodi teha, Varblane tõdeb, nagu sajad enne ja pärast teda: olen väljakul / rahvast on palju / olen yksi / ma ise … (lk 27). Elo Viiding on seda teemat suurepäraselt edasi  arendanud ning Undilgi lipsab motiiv kuidagi värskemal kujul läbi, ent siit edasi leiab Varblane juba oma visiooni, sama tekst jätkub: valgus koondunud inglite ymber / seisan ning mõtlen / milleks need möödujad / kardan uppuda / juba väiksena kartsin / öösel / on järvedel udu / udu veepinnal / jooksen (graafilises pildis on pandud värsiread rahutult, ebasümmeetriliselt edasitagasi hüplema, mis lisab hämarat kergust või kerget hämarust).  Sellele tahaks ligineda juba psühhoanalüüsi kääridega, ses on kujundit ja kummalist painet, trotslikku üksiolekut ja hirmu selle ees. Heade metafooride ja kõlaleidude kõrval kohtab Varblasel ka kujundeid, mida ma ikkagi isegi nelikümmend aastat hiljem „noorpõlvevigade” raamatusse raiunud poleks, nt vägistab valguse närtsinud neitsinahka (lk 21). Aga see on vist maitseküsimus? Või hoopis julguse  küsimus? Et Varblane julgeb oma hingekese alasti meie ette tuua, tõsi küll, seda veidi välja vabandada katsudes, et „teist teed ei leidnud”, aga mina ei tihkaks, säilitaks siiski mingi esteetilise (siiski pigem häbi-, piinlikkustundepõhise) tsensuuri? Ei teagi nüüd. 

4.

Abstraheerivamale-metafüüsilisemale luulele vastanduvad Varblase tekstid, kus on füüsilisemalt, tajutavamalt tunda ta enese (autorimina) kohalolu, osadust. Eriti, mil ta säilitab seejuures oma ka metafüüsilise, küsiva ja tähendust edasi lükkava pale: salkus juuksed langevad silmile / ma ei näe mitte midagi / vale on öelda / ei tunne / hommikukohv on juba jahtunud  / i am a self made man / mu vaim / saab lihaks / ma ei tahtnud minna nendega / siis nad sundisid / valikuvõimalustest / ei räägita / rongis mis kihutab (lk 32). Selles on midagi neurootiliselt undilikku – too pelgus sunduse, „nende” ees. Vahest midagi, mis kuulub nõukogude aega, millest vabanemiseks läheb aega veel vähemasti generatsioon või kaks luuletõlgendajaid pääle meid, aga selleks ajaks ei tea me ju, mis maailmas veel juhtunud on. 

5.

Lisaks on siin posu dekadentlikke, klassikalisemat luulevormi otsivaid tekste, mis on säärased tehnilised näpukeerutused, pastišid isegi,  kui soovite, mängud rollidega. Mõnes tekstis on tunda toda poeetilist dekadentsi, mida eesti luules nii väga on armastatud – Talvikust (noorema) Hirveni (oh kuis päevad on paiksed yksnes öödes on piin / luba läita neis tungal tuua lauale viin, lk 48). Aga tuleb tunnistada, et see on hää tundega kirjutet Varblane, säärane enesekatsetus, -kehtestus on andnud aluse ta hilisema poeesia hillitsetumale, sisimale rütmile ja ajutisele hajariimile. Nonde katsetuste sekka sõidab ka lõbusamat, manifesteerivat luulet. „Ahastavate alkohoolikute marss” (lk 50) kõlvanuks omal ajal mõne poolpõrandaaluse protopunkpundi või väga psühhedeelse süldibändi laulutekstiks. Ning lisaks võib tõdeda, et kuna taolist vormikatsetust võis isegi tollal pidada juba matke matke matkeks või koopia koopia koopiaks, lubab Varblane siin oma üldise noorustõsiduse plaanis enam peiarlikku meelt ja iroonilist mängu, mis hääle  luulele ikka ära kuluvad.     

6.

Ahjaa, loodusluuleetüüdid (nt lk 58-61) on Varblasel väljapeetud, minimalistlikud, nõtked, need on loodusluule nagu loodusluule olema peab, ja ega nendega suurt midagi peale pole hakata. Ehk võiks küsida tabamise täpsuse kohta, ent pole põhjust siiski kahtlustada, et Varblane meid tüssab, ju ta on sääl käinud … Ja las küsivad minust ses osas targemad, nt Timo Maran. Mina ise pole kunagi loodusluulest analüütiliselt, intellektuaalselt aru saanud, seda tuleb kas tajuda-tunnetada, või  üldse mitte puutuda. Sest jah, loodusluule on … nagu loodusluule. Siin ma ajuti isegi nõustuks Platoniga, et ega meil hästi too kopeerimine õnnestu. Mõnel siiski, mõnel siin Eestiski. Aga kuigi loodus- ja armastusluulet kirjutatakse vahest enim, kipub see õnnestuma väga vähestel. Selles on konks.       

7.

Mõtlen siin eneses: ENSV tsensuur vs. vabariigi tsensuur! Näedsa, lollis sotsvabariigis ei oleks lasuva vaimlis-poliitilise (ent siiski ka esteetilise) tsensuuri tõttu tol koguteosel vähemasti  sel kujul ilmuda lastud. Täna me võime ehk rääkida rahatsensuurist, et noh, kas on raha võtta kuskilt, et raamatut teha. Noorte luulekogud ilmuvad ju „vabalt”, võib-olla isegi liiga vabalt, sest teatava esteetilise tsensuuri või vähemasti kõva toimetajakäe (Varblase valimiku on koostanud Urmas Tõnisson, aga kui palju noorte autorite kogusid ilmub vaid nende enese kokkuseades?) oleks võinud säilitada. Varblane on ses plaanis huvitav lugeda.  Ma tunnistan, et kui keegi tänane noor luuletaja ilmutaks samas tonaalsuses, sellise keele ja tunnetusega kogu, siis ma poleks just vaimustuses. Jah, Varblasegi teeb mulle põnevaks miski muu: too kontekstiotsing, ajastuvaimu tabamine, luuleline idealism (kumama siit jääb ikkagi, et ta usub, et luule on miskit elust suuremat, vägevamat, iseeneses juba püha). Luule kasulikkus, vajalikkus … see ei puutu noore Varblase puhul asjasse. Ses mõttes on  „Taarnateel” väga hea luuleraamat, et ta on suuresti kasulikkusest vabastatud, me saame seda lugeda üksnes kirjanduslikust-keelelisest omahuvist johtuvalt. Juhib ta siis meid tost tähenduse ja meie vahel varitsevast kuristikust (taarn) kuidagi üle või ümber, või sootuks hukatusse, see on juba iseküsimus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming