Väike luulekaleidoskoop II. kolm kuningannat

Eesti vaieldamatusse paremikku kuuluvad luuletajad annavad tihedat turmtuld ja see ei mõju nagu me valitsuse partisanisõda – et üksik pauk siit põõsast, teine tolle puu tagant, ja ehk saame kuidagi hakkama. Ei juhtu just tihti, et samal hetkel ilmutab raamatu kolm sedavõrd kõva käekirja ja oma näoga tegijat me luules nagu Elo Viiding, Kristiina Ehin ja Triin Soomets. See on nagu 3/5 tulevase aasta kulka auhindade nominentidest. Mulle tundub, et nägin Rahva Raamatu müüjatari ühel varahommikul (jalutan säält pea alati kaheksa paiku mööda) noid kolme raamatut lausa kõrvuti aknale säädvat. Ent see selleks. Suuris piires siin ka ühisosa lõppeb.  Tõsi, Triin Soomets ja Elo Viiding debüteerisid koos „tüdrukute kassetis” ja sääl ehk oli Soometsal kindlamalt oma käekiri olemas. Viidingust tollal veel ei aimanud, mäendne kirjutaja tast 1990ndate lõpuks (kuni tänaseni välja) kujuneb – ei ole palju karmima, ausama, julmema ütlemisega luuletajaid, ehk vaid fs astub sama sammu lähemale tõele (ja seega valule), aga seda muidugi omal mehelikul moel, laiema joonega ja naturalistlikumalt. 

Soomets ent võib endale lubada natuke indrekhirvlikku mängu: ta võiks miksida oma kogude tekste ja teemasid ja meid nõnda rahumeeli petta – tõsi, mu lemmiktekstiks talt jääb tänini „Toormaterjali” too luuletus, kus väike tüdruk vanaema käsul aeda peab ehitama … Ent: uues raamatus on tunda ka läbimõeldumat, selgesihilist filosoofilist kvaliteeti. Kristiina Ehin avaldas esimese kogu „Kevad Astrahanis” aastal 1999, mäletan neid tekste  hästi, sest me esimesed raamatud ilmusid umbes samal ajal ja ma olin elevil ja avatud kogu kirjandusele, mis mu ümber tuhises ja vuhises nagu meeletu tormimöll. See on raamat, mis läheb ajaga ainult paremaks. Tollal mõtlesin, et ta on kuidagi tütarlapselikult kerge/kerglane ja mänglev, ent aja jooksul, uuesti ja uuesti üle sirvides on mõnedki tekstid säält refräänidena korduma jäänud – arvatavasti oli see palju tugevam debüüt, kui tollal  aimasime. Aga nagu Viidingki, on Ehin tänaseks läbi käinud pika tee ja saanud palju teadlikumaks sellest, mida ta jutlustab, mis on ta sõnum ja kuidas ta seda vahendab. 

1. 

Triin Soomets läheneb maailmale, otsides arhetüüpe ja situatsioone, kus kajastuks identiteet ja oleks ühtlasi tajutav keele kohalolu. „Varjatud ained” astub sammu lähemale Doris Karevale: siin on maailma filosoofilist kudet, seda lingvistilist lõnga, millest me teadvus ja teadvuselolek kootud on: „lihtsaks on vaja saada / ükskõik kui keerulist kaudu / hakata usaldama / laugastel saelaudu // hakata aru saama / läbi elatu / mis seda puudutab kuhu /  sõrm ja sõna ei ulatu” (lk 7). Nõnda alustab ta. Jah, selles laadis peitub muidugi metafüüsikamülgas, varitseb oht, et mõni ütlus jääb kinni iseendasse, oma keelde ega dekrüpteeru lugeja jaoks. „Varjatud ainetes” on sääraseid tekste vähe, näpuotsaga. Vahest ka seetõttu, et luuletajal endal on olnud hää sõel (toimetajat märgitud ei ole) – väljajäänud luuletused on Jan Kaus üle kriipsutanud illustratsioonideks, pannud koodi pääle veel teise, raskemini muugitava koodi. Soomets tegeleb vaimse ja füüsilise olemasolu uurimisega. Ma katsusin kogu aeg jälgida ja jälile saada, millisest inimesest ta siis mõtleb, kus on too kese ja millele see on rajatud. Püüdsin isegi mingit kristlikku maailmavaadet leida, mida sääl muidugi polnud, ei saanudki olla. Ja siis meenus, kuidas üks kuulaja uuris miskit ta teksti kohta Tallinna kirjandusfestivalil ning Soomets palus hääl inimesel  uuesti ja hoolikalt kuulata: „kõik algab peast / kõik kordub kätes, kosmoses ja kõhus / kõik kustub silmateras / tuhk kuumas õhus …” (lk 20).

Soometsa meeletumaski metafüüsikas on midagi füüsisele, kehale rajatut. Ta süntaksis, keelepulsis on tunda vere tukslemist, bioloogilist kellatiksu, maailma mammonat ja  mateeriat. Ta eetika tugineb tõele, mis sisaldub keeles ja olemises endas, tos füüsilises paratamatuses, mis tingib ühtlasi ka luule olemasolu – annab meile semioosise legoklotsid, et saame püüelda üksteisemõistmise poole, jäädes muidugi alati vaid poolele teele: „kui tahad tõde teada / näha seoseid, põhjust ja põhja / oled nagu laps, kes lööb käärid kaisukaru kõhtu / ja tirib välja vahtkummi / hunnik karvu, kummi ja paar nööpi /  ei saa kuidagi karu tõde või põhjus olla / ja karu on ka kadunud / selle peale tulebki karjuda / eriti kuna nööbid põrandal / ei lase sind enam kunagi silmist” (lk 37). Kuni lõputekstini „my estonian”, mis käsitlebki keeles sisalduvat protsessi, puurib riimi ja rütmi ja semantika kohtumiskohta, tegelebki Soomets eelmainitu uurimisega. See võib olla ta tänini meisterlikum kogu, samas – ta jätkab oma selget teekonda, käekiri on sama, nood  tekstid võinuks ehk kirjutatud saada ja ilmuda ka aastate eest. Ja aastad ei saa neid halvemaks ega paremaks teha, paraku. 

2. 

Kristiina Ehini „Emapuhkus” on korraga kujundlikmanifestaalne ning argiselt realistlik. Neile kahele põhistiilile lisab ta (kujunduses oma lapselikult selget käekirja kasutades) suguvõsa lood: see loob kokku terviku, mis peaks tänast lugejat puudutama, sellest kasvab miski eestilik maailmanägemus, ruum (olgu minevikuline või olevikuline), milles elame. Tõtt-öelda on see üks kergemini loetavaid luuleraamatuid, mida ma viimasel ajal kohanud: värsiread neelduvad  oma loomuliku loogika järgi nagu meetrid autorataste all ning kõik saab nii kiiresti otsa, et lõpuks hakkab kahju, et see nii mõõdetult õhuke, sajakonna leheküljega kogu on. Mida Ehin kuulutab, mis on ta rada? Ta räägib kõik oma lood, paneb oma programmid paika noore, loova naise seisukohalt. Kusjuures loomine siin tähendab enamat kui vaid luuletaja olemist: see on ka lapse kasvatamine (emapuhkus ju!), oma kodu ja kodakondsete järele vaatamine ning plaanide säädmine, kuidas ümbritsevat ilma paremaks teha. Ehin on ses mõttes siiras idealist, ta pürib määratlema me paremat tulevikku, kusjuures enese kõrval ses maailmas näeb ta loojate ja ülesehitajatena ikka noori naisi: ennast, oma õdesid, ka ema, musta Eeva äkitselt valgeid  võsusid … Kes suudaks vastu seista, kui ta kirjutab: „ … Mu rinnad kumavad nagu klaariõunad / randmed on rahutud nagu / hilissuverohi …” (lk 9). Ja kuigi mind võlub ta nõtke, katkestustest/ tsesuuridest pikitud keel, siis olulisim Ehini fenomenis on siiski realism. Moodne, proosaluulele omane realistlik pildiloomine ja keelelaad.

Tõsi, Ehinit tõmbavad pigem positiivsed asjad, maailma tumedat poolt ta vaid servab  tasa, see ei mahu tema eluruumi, kuigi ta tunnistab, et on seda näinud ja vihjab siin-sääl tollele mustale mateeriale, aga ta säästab lugejat tost ning annab meile pigem väga selgelt väljapeetud, mõõdetud vabavärssi, mis kannab lootust – tajusid ja tundeid (mulle tundub, et siin on palju merd, sellist merd nagu kuskil Walesis kaljunukkide vahel rannale loksub, aga see on vist jälle ainult mu tunnetes kinni ega vasta tegelikule poeetilisele olukorrale) ning  naiste omavahelist ühtekuuluvustunnet ning lapse väikseid tegemisi …´ Ei usu, et keegi Eestis praegu hõrku poeetilist vabavärssi palju paremini valdaks kui Ehin – tehniliselt on kõik paigas. Võib-olla tahaks kriitik koriseda vastupidiselt Elo Viidingu luuletusele, kus Viiding mürgiselt torkab: „Kriitik sooviks mu luulelt / rohkem helgust. Ma ei tea, / kas ta Atwoodilt nõuaks / helgust / või Dostojevskilt, / või kodumaiselt režissöörilt / Sulev  Keeduselt, / või otsekoheselt avangarditeatri- / trupilt, millel on jaapanipärane nimi … // Kuid me ei või ju võrrelda, / loomulikult, luulet / teiste kunstidega, luuletajat suurte / nimedega. Sest // luule peaks olema turvaline / ja kaitsma meid talumatuse eest, / et helge maailm ei lõikaks meile ja endale / sisse …” (lk 43). Ei-ei, ma ei ütle siin hoopiski, et Ehini luule on turvaline, pigem vastupidi, sel on teatavaid ebaturvalisi, narkootilisi soodumusi. Ja samas: talumatuse eest kaitseb ta meid küll. Ent miski tumedusetera, mis siin peidus, jääb ehk liiga varju. Tõesti-tõesti: eks ole masendusekoormaid niigi raske kanda ning kogu mu austus ja armastus kuulub Ehini luulele: ta suudab ehitada selle tervikliku ilma tellistest, mis on käsitsi voolitud, hellalt ja teadlikult ja hoolega, et miskit nihu ei läheks. Säärasena võib toole raamatule vaid liigset perfektsust ette heita – siin pole ruumi lohakusel ja labasusel, mis on ju ometigi inimlikud  kvaliteedid, mänguruumid. Ja … „Laps turnib aknalaual / Ühe käega hoian teda kukkumast / Teisega kirjutan / Hommik on käima läinud / tee joodud puder söödud / sirelid ära õitsenud / pojengide viimased pungad / löövad valla” (lk 62). See aeg on peagi käes, kohe-kohe. Aga pange tähele: nii saab ju olla päriselt luuletaja, isegi Eestis, kus keegi seda pole (pääle nonde kolme ehk, kellest täna kirjutan, ja  veel mõne üksiku, jumal teab, et ma ise ei saa ja ei oska, olen vaid kade) – ühe käega pead hoidma, et laps ei kukuks, et üür oleks makstud ja toit laual, teisega teed luuletusi. Ja katsugu keegi öelda, et see pole päriselt töö! Ma närin talt hinge seest!     

3.

Elo Viiding ei anna end lugejale ega kriitikule  niisama lihtsalt kätte, ta ei kirjuta meile selleks, et me meel oleks lahutatud või et katarsis saaks garanteeritud läbi igavese ilu lunastuse. See pole kunagi olnud tema cup of tea. „Meie paremas maailmas” on vastuhakuline, isepäine tekst, neljast luuletsüklist koosnev torge sinna kõige hellemasse kohta, noh, ütleme, ribide vahele. Alustab Viiding tsükliga naiste elust, mis haagib justkui „Harala elulugudega”  või miski sellesarnast biograafilist vaimu kandva tekstitööga. See kõlab kokku ta möödunud kevadel ilmunud novellikogu „Püha Maama” nimilooga – Viiding jätkab siin lihtsa, aga püha (teatavas mõttes sakraalse, väärtustatud) naise otsinguga ning samas lammutamisega – vähemasti esimesed naistegelased tos tsüklis on traditsiooniliselt tühjapäised ja iluiharad. Ent mida luuletus edasi, seda kummalisemana  ja keerulisemana Viiding toda sisemonoloogidena esitatud naiste ilmakaemuste jada näitab. Viiding tekitab vahepääl tunde, et ta on loobunud kõigist poeesia vahendeist ning pruugib vaid katkelist kõnekeelt ning värsiks langenud proosat (laused jagunevad ridade vahel, sõidavad üksteisele sõnutsi sisse ning süvendavad toda katkelisuse tunnet). Samas naaseb ta (eriti just) luulekogu viimases, neljandas (aga ka kolmandas, „varjude” osas – vari tundub juba Viidingu kinniskujundina, seda on ilmunud ta tekstides siin-sääl varemgi), manifestaalsemas ja sotsiaalsemas osas hetkiti selgelt poeetilisema ja keeleloomelisema vabavärsi juurde. Sääl on olemas kõik too, mida me Viidingu viimastest luulekogudest juba teame: iroonia, kaheti- või kolmetimõistetavus, teatav üleolev pilk ilma asjadele ning  keelemasinamäng. Nagu näiteks raamatu viimases poeesis: „Rammus aeg / millal sa läbi saad / millal sa oled / ometi läbi / oma jultunud haavaga / näoli maas / kaitsesüstita sportlikust huvist / üksnes enese poris [—] aga millist aega ma tahan / ja kas ses ajas sajakski lund / jäätuks aknaklaas enam / või oleks ainult vihm / ja mis vihm // millist aega ma tahan / milline tahab mind” (lk 66). 

Jah, labane, rammus majandustõusuaeg on otsas ja mokas. Seda ägedam on mõelda, et Eesti vaieldamatusse paremikku kuuluvad luuletajad annavad tihedat turmtuld ja see ei mõju nagu me valitsuse partisanisõda – et üksik pauk siit põõsast, teine tolle puu tagant, ja ehk saame kuidagi hakkama. Ei-ei. Luuletajad, vähemasti nood kolm siin, endale säärast laiskust ei luba. Kuulipildujapesad on ilusti sügavale kaevatud  ja häästi varjatud, ja lollikari ei saagi aru, mis suunast too kuul, mis nad jalust rapsas, täpselt tuli. Soomets, Ehin, Viiding. Lugege neid, või surge teadmisega, et te ei saanud jaole. Mis see minu asi on.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming