Väike luulekaleidoskoop I. Hakkan abimeheks

Mul pole õrna aimugi, kui palju on Eestis järjepidevaid luulelugejaid, kel olemas ka mingi laiem pilt, et asju konteksti panna ja hinnata.Eks kogu ilma tajumise võime ja arusaamine asjadest ole meil ju subjektiivne või parimal puhul intersubjektiivne ehk. Mul on kogu selles talvelõpu ja kevade kulgemises olnud tunne, et küsimus, milleks on vaja luulet, mida ta meile tähendab, miks ta üldse on, milline on ta koht me ühiskonnas ja kes on luuletaja – kas professionaalne idioot või kultuuri käilakuju ja rahvuse säilitaja või mängurlik diletant, kes endale välja petab oma kohakese toosinatse  päikese all –, et see kõik on olnud aktuaalsem, teravamalt kohal ja tegelikum ja valusam küsimus kui varem. Võib-olla hakkan lihtsalt vanaks jääma, ei tea. 18aastaselt mul seda muret igatahes polnud, oli lihtsalt kindel teadmine ja usk, et luuletaja on jumala väljavalitud loomake, kelle kohta keski ega miski siin täita ei saa. Keda lihtsalt on vaja, sest muidu puuduks kõigel muul mõte ja me võiksimegi lobedalt loomakestena  eksisteerida, õgida ja paljuneda ja võidelda ja magada.

Mulle tundus, et luuletaja loob oma loomuliku olemasoluga siia dimensioone ja sügavust, mida meil muidu poleks, mida me ei haaraks ja ehk ei aimakski. Nüüd ma olen muidugi aru saanud, et suurem osa inimkonnast – eestlastest – nii ei mõtle. Et kirjandusele ja luulele vaadatakse ikka kui miskile iluvidinale, tilulilule, mis me kultuuri küljes ripub, tolkneb, ja mida me kuidagiviisi endale lubada saame,  kuniks raha on ja priisata võib (priisatakse ju praegugi, kriisiajal ja kokkutõmbamispoliitika raames – ei saa ju jätta illusioonivalle loomata ja lolle püüdmata, kuidas muidu võimu juurde saada või sääl püsida). Sellegipoolest ilmub aastas ligi sadakond luuleraamatut.

Umbes 400–600 eksemplari igaüht keskeltläbi, mõnda ka veidi rohkem. Pragmaatiline eestlane kraaksatab, et see on metsa raiskamine, raha ja tööjõu tuulde  paiskamine. Arvata võib, et tänavu tuleb see number pisut väiksem, kuid kindel see pole: juba praegu on ilmunud rohkem luulekogusid, kui ma suudaksin või tahaksin lugeda. Sest ega see kõik üks lust ja lillepidu pole. Kuigi kassetipõlvkondlastelt ja 70ndate80ndate staaridelt tuleb häid raamatuid, ja Asko Künnapi, Karl Martin Sinijärve, fs-i, Maarja Kangro, Elo Viidingu, Jan Kausi, Kristiina Ehini, erakkondlaste tervenisti (eriti Kruusa, Pilve, Sommeri, Mathura), Vahur Afanasjevi, Sven Kivisildniku, Liisi Ojamaa, Wimbergi ja veel paari-kolme pääle saab keskeltläbi alati kindel olla, et nad täpsesti ja tihedasti tulistavad, ja keelenärvi nälga ei jäta, ilmub igal aastal ka hulk raamatuid, millest suurim rõõm on kahtlemata autoril endal. Et üldse ilmus. Nendega me leheveerul ei tegele, eks rahvajookski jõua meediasse vaid  tervisliku eluviisi propageerimise mõttes, mitte tõsise spordina. Luuletamine on üllas harrastus ja vanasti haritud inimesed ikka kirjutasid, juhuluuletusi ja päevaraamatuid. Seda tänase Eesti majanduslik-poliitiliselt eliidilt oodata oleks vist liiast? Ja muidugi on kõige selle järelemõtliku ja mõõdetu ja keeleliselt kaalutletu asendanud blogimine, mis ei esita enam suuri väljakutseid ega nõudmisi, on n-ö keeleline vaste kõvale kõhulahtisusele.  Enamasti. Mul pole õrna aimugi, kui palju on Eestis järjepidevaid (vaikivaid, mittekriitikuist) luulelugejaid, kel olemas ka mingi laiem pilt, et asju konteksti panna ja hinnata. Ega neid palju pole, see pulss on hüplev ja meeletu ja katklik, keeruline on teda oma tundelummas ja eluulmas ja argipaines ja töötõurastamises koredaks kulunud näppudega tabada selt kultuurikehandi nõtkelt,  luigelikult kaelalt …

1.

Ott Heinapuu „Inglile” (Võluri Tagasitulek, 2009) tekitas mus esimese sirvimisega kõhklusi. Sellist juhuslikku lüürilist meeleolu ja stampkujundeid puistus  liialt tihedasti, ning nõnda, siit-säält krapsates, ei tule ka välja, miks on illustratsioonides korduvad müstilised-smugrilised kujundid: linnudloomad, ilmapuud, silmad, munad, mustrid, taevakehad jne. Aga eks seetõttu olegi meil tegu erandliku luuleraamatuga: „Inglile” toimib nagu poeem, terviklik tekst, seda ei saa  katketena lugeda või mõista. See lihtsalt ei toimi nii, mõjub juhuslikuna. Pühendus, suunatus müstilisele „Inglile”, armastatule, annab asjale muidugi väikse kristliku või hoopiski new age’liku dimensiooni, kuid seda vaid päälispindses vaates. Ingel on ju ikkagi kujund, ja eks tunginud kristlusest pärit kujundid ka paganate maailma juba igiammu (vt jessukese ja Maarja ilmumine setu rahvaluules vms). Nii et  esmalt tekkis tunne, et kuigi on tegu vabavärsiga, on ses miskit ürgset ja smugrilikku. See on smugrikultuuri kõrgluule, milleni ta võinuks areneda vähemate kultuurimõjutustega, iseseisvalt. Ses mõttes on Ott Heinapuu teinud ära olulise ja suure töö: ta on loonud poeetilise ruumi, mis on tinglik, mänguline, sisaldab võimalust, mis oli olemas kuskil me teadvustatud ja teatud kultuuri juurte juures. Kui me mailt oleks tõusnud pühakiri,  passinuks katked siit vanatestamendilikku laulude laulu, siin on miskit üleelusuurust mõõdet ja kirge. Tekstide kujundid vahelduvad keskeltläbi smugrilikust elulaadist ja muinas(jutu)ilmast pärit metafooride ning kulunud-käiatud tundepiltide vahel. Nood viimased raamatut paremaks ei tee, aga ehk ka mitte halvemaks, jättes suurema hingamisruumi mingile ürgsemale häälele. 

2.

Aapo Ilvest olen ikka ennemini laulikuks, trubaduuriks ja rändpoeediks pidanud, tema esimene kogu, mida mäletan (kuulu poolest olevat ka üks varasem samizdat),  „Üks pedajas” ei vaimustanud mind eriti. Sääl oli lisaks pea moodsast rahvaluulest pärit eksirännakutele mõni nalja- ja vemmalvärss, mis polnudki kõige halvem. See selleks. Uus raamat „Tulen öösel sulle koju” (Väike Kirjastaja, 2009) on siis esimene luulekogu üle kümnendi! Ja see luulekogu ärritab mind  kohutavalt: siin on värsket teravat vemmalvärssi ja isegi lüürilist väljapeetud pöördumisluulet. Kuid milleks, milleks siiski kõik see muu? Ma ei hakka tsiteerima luuletust, mis on juba ühest arvustusest läbi käinud ja mis esindab nõnda olemuslikult raamatu halvemat ja nõrgemat poolt. Kui üldiselt Ilves end poeedina mu silmis siiski rehabiliteerib ja näitab end külgedest, mida ta muidu ei paista tunnistavat, siis mõned tõrvatilgad teevad tolle meepoti  mõrudaks. Ja siiski, ta kirjutab bluusiliku pihtimuse „Sinu silmist”, ta ilgub inimliku madaluse kallal ja poosetab poeedina, ja see on usutav. Võibolla ongi see nii, et tõelise poeet-looma taga ei peagi seisma hiiglaslik luulepatarei, laetud ja valmis andma tuld. Võib-olla on vahel luulega nii nagu punaste pättidega Tšapajevi lugudes: mäletate, kui ta külapoistel käskis kihutada, oksad mõõkadena pää kohal, et valged pelguks  suure ratsaväe ees? Ilves on ilmselgelt andekas kirjutaja, kuid tema sähvatused ja plahvatused ja valikud pole alati see, pole alati läbi mõeldud, teravad ja tulised. Kui ta seda on, kuulub ta selgelt me luule paremikku, ja ei ole mul miskit ette heita. Ent riimitud naljad, mis pole väga naljakad, ja naasama vemmaldamine võinuks raamatust „Tulen öösel sulle koju” välja jääda. Ma kirjutan toda vaid seepärast, et hoolin Ilvesest kui  poeedist: muidugi on see rahvalik ja arusaadav ja lõbus luulekogu, ent tolle püüdluse taustal on üht-teist ununenud. Luuletajale on ju kõik oma tekstid – nagu lapsedki – armsad. Eks ole neid raske hukata ja igavikutühjusse pillata. Ma mõistan.

3.

Piret Bristoli „See sama õnn” (Eesti Keele Sihtasutus, 2009) ei ole  mingi üllatus ses mõttes, et Bristol on end alati tugeva lüürikuna näidanud. Kõige täpsemalt võiks seda kirjeldada kui linna- ja kirjeldusluulet. Keskmes on muidugi Tartu, elav organism, taltsutamatu taim, tohutu lohe. Jah, siin on ka sotsiaalset sarkasmi nagu: „ … mängin kirjanikku / EKL liikmepileti ning mõne ilmunud raamatuga, / istudes maas prahi sees, möödujaid / näen jalgade kõrguselt …” Nii kirjutab piiga, kes kaotas viimastel EKLi Tartu osakonna esimehe valimistel mõne häälega Berk Vaherile. Mind see muidugi ei huvita, mind huvitab pinge. Ja see pinge, tolle hoidmine ja pidamine õnnestub Bristolil just nois rännu- ja linnaluuletustes, kus tabatakse kohavaimu  ja tänavaid. Kõik muu – metafüüsiline laeng sääl ümber – ei ole päris too materjal, millest saaks identiteeti, oma sisemist maja ehitada. Kuigi ka siin on oma hetked: kas teadlikult või teadmatult tabab Bristol siin-sääl Toomas Liivi nõtket loovestmiskeelt, eriti ehk luuletuses „Võhumõõkade varjud”, mis on lausa kogu „Kurbus vikerkaarest” vääriline. Kui Berk Vaher loeks poeesi „Ma ei võta elu siin kui loomulikku asja” Jürgen Rooste poeesi  pähe, saaks ta põlastavalt öelda, et ma kordan ennast ja olen takerdunud šampuse- ja õllepudeleisse. Bristoli tugevam külg on linnaruumi visualiseerimine ning tolle lisaks ka mõtisklustorked. Lüürilisemad põiked sääl vahel … noh, nende kohal heljub miski igavusevaim.

4.

Jana Lepiku luulega olen ma kuidagi  kõrvuti kasvanud. Ma ei ole ise kunagi püüdnud nii kirjutada või tunnetada, kuid ma tunnen sügavat sisimat respekti selle keerulise ja valusa teekonna ees, mille ta on valinud.  Või mis talle on antud. „Kus hommikud koidavad?” (Kirjastuskeskus, 2009) ei ole erand, see jätkab ta liini, ta rada, toda kitsamat, mida mööda Lepik kulgeb. Ta on ehk Juhan Liivi, Ilmi Kolla jälgedes esmalt ikka ilmutuslik luuletaja. Tõsi, vahel ta katsub seda meelega teha, n-ö luuletada. Ja need tekstid kisuksin ma tangidega tost luulekogust välja: sääl läeb mõte rändama ja saab juhitud (enamasti halvast) riimikõlksutamisest. 

Ent hetkil, mil Lepik ei luuleta, kui ta vahendab meile miskit terviklikku, antud sõnumit, lahvatavad ta värsid suure tulikuuma, punase leegina üle me pää. Tõsi, ilmutuslikku ja hullumeelset, labast ja lapsikut, neid on raske eristada. Ja, muidugi, isegi ohtlik. Tunnistades olukorda, et on olemas teksti, mille algupära ja lähtepunkti me seletada ei suuda, mis teeb meid rahutuks, mida võiks ju lihtsalt ignoreerida või naeruvääristada, ent siiski kuidagi  ei saa, seame me ennast silm silma vastu olukorraga, kus tunnistame oma elu juhitamatust, et me pole ise olukorra peremehed, vaid ainult juhitavad mängunupud sel hiiglaslikul platsil. Lepik meenutab seda meile omal lapsikul, teadmatul moel. Just toopärast on mul kahetised või kolmetised tunded Piret Räni kujunduse suhtes. Tõsi, kollaažid, mis ta loonud, on mängulised, võluvad (kohati teksti liialt otse kommenteerivadki,  siis jälle hoopis teise suunda), neis on miski oma „kiiks”, mis jätab vaatama. Ent raamatu üldmulje jääb siiski selline, nagu oleks kujundaja noore autori tekstide kallal märatsenud. Tumedad ääred kisuvad tekstide depressiooni veel karmimalt kiiva ning kaas kihutab luuleraamatut pidama pigem miskiks puhtaks esoteerikateoseks. Ei, esoteerilist momenti siin ma ei eita, mul tekkib isegi teatav aukartus teksti ja ta autori ees, ent seda vaimu ei kanna  kujundus mitte.

5.

Hanno Valdmanni siniste kaantega „Sinine” (Eesti Keele Sihtasutus, 2009) tekitab ehk konnotatsiooni fs-i „Valgete kaantega raamatuga” (too oli mäletatavasti  süsimust). Ja mingi hingline, vaimline sugulus on siin tõesti ehk olemas. Kuigi, kuigi, fs-i sarkasm on kuidagi enesega kurjem, ja maailma vastu leebem. Valdmann aga torgib ümbritsevat, maailma, teisi: „kes tahab midagi saavutada, peab ise kasvama / vaadake puid” (lk 32). Vahel see ei õnnestu, on suisa labane ja lapsik, nagu nt „BONU S TRACK / ood  vabadussambale / lööge mu türa / risti” (lk 45). Tollega pole miskit pääle hakata – ei ole siin lugemist ega nalja. Aga: kogu raamatuga Valdmann mind siiski üllatab. Kuigi ta sihiteadlik arrogants ja poos hakkab vahel pinda käima, on siin mürgiseid, lüüriliselt kivisildniklikke tekste. Mistõttu ma ka leian, et hää luulehuviline peaks siiski toda „Sinist” („Blue” – mu lemmikvärv, nagu on öelnud Johnny Lee Hooker – „blues is my favourite colour”)  lugema. Siin on julget distantsi, mis autor on maailma ja keelde ja oma materjali võtnud, säärast ülbust ja särtsu, mida noortele meestele sageli andeks antakse. Et siis – ma ei ole pettunud, et pidin seda lugema, ei sattunud siin küll harrastusluule hardasse mülkasse. Ja parem nõder õelus kui ülevoolavalt magus ja saamatu armastus.

6.

Eks olgu see abimees armsale lugejale. Tean  omast käest, et kõigele ei ole ses tillukeses inimelus aega, ühel hetkel hakkad mõtlema: ehk jõuan veel lugeda läbi vaid paar tuhat raamatut, ehk polegi rohkem aega. Siis peab valima ja säädima. Sest lugemata ja lollina ka ju koolda ei saa. Siis sätid nad rivistusse ja praavitad ja praalid. Ja kes sind aitab, kui mitte kriitik, too loom, kelle elu ongi määratud olema raamatute päralt, tolle keele- ja kurja kirjaruumi oma

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming