Võimalus on olemas

Krista Kaer

Kui rääkida ükskõik millise kirjastajaga, saab päris kiiresti selgeks, et väärtkirjanduse avaldamine pole tulus. Seda siiski tehakse ja see tuleb ikka eelkõige soovist lugejate maailmapilti avardada, mitte vastupandamatust ihast kiiresti rikastuda. Krista Kaer:„Mind huvitab väga, mitu Sándor Márai raamatut me veel peame välja andma, et eesti lugejad tema väärtust mõistaksid?”

Vastuseks Peeter Helme artiklile „Tõlkekirjanduse võimalus muuta mentaliteeti” (Sirp 22. VIII).

 

Peeter Helme artiklile ajendas mind vastama see, et olen ise juba kolmkümmend aastat Eesti tõlkekirjandusega ühel või teisel viisil seotud, esiteks kui tõlkija, kelle „isiklik eelistus on jätnud kogu kultuurile oma pitseri”, teiseks kui kirjastaja, kes „ei viitsi ega julge lisaks publiku maitse rahuldamisele tegelda selle kasvatamisega”.

Kõigepealt tahan öelda, et eesti tõlkekirjanduse pilt ei ole muidugi ideaalne, aga lood pole kaugeltki halvad. Kui alustada väärtkirjanduse kallutatusest ingliskeelse maailma poole, siis Tänapäeva, Pegasuse, Eesti Raamatu ja ka Varraku tõlkesarju vaadates selgub, et päris nii see pole. Tuleks muidugi ka endale aru anda, mida tähendab tänapäeva maailmas ingliskeelne kirjandus. See ei hõlma sugugi ainult inglise ja ameerika kirjandust, vaid sinna alla kuuluvad ka uus-meremaa, iiri, austraalia kirjandus, suur osa india ja pakistani kirjandust, üha suurem osa Aafrika riikide kirjandusest ning viimasel ajal ka afganistani, iraagi, isegi hiina inglise keeles kirjutavate autorite looming. Nii et paratamatult on selle kirjanduse osa terves maailmas üpris suur ning sellest lähtudes on proportsioon Eestis kenasti paigas. Ja kui rääkida ameerika kirjandusest, siis on see pigem ala- kui üleesindatud ning tõlkimata on ikka veel ohtralt olulisi teoseid. Või kui vaadata Pegasuse väikest sarja, siis paigast ära, sest seal on ingliskeelne maailm esindatud üksnes mõne autoriga. Kui vaadata meil tõlgitavat kirjandust, siis on olukord halvenemise asemel hoopis paranenud ja paraneb jätkuvalt. Kuidas seda aga veel ideaalilähedasemaks teha? Kes peaksid olema need inimesed, kes hakkavad andma välja seda uut sarja, ning miks peaksin ma usaldama nende valikut rohkem kui selliste tõlkijate nagu Triinu Tamm, Piret Saluri, Edvin Hiedel, Anu Saluäär, Marin Mõttus jt eelistust? Hea tõlkija on tavaliselt inimene, kes tunneb vastava maa kultuuri üsna laialt, tal on ettekujutus, millised teosed on seal olulised ning millistel on midagi öelda ka eesti lugejale, ning mingil juhul ei haara ta esimest ettejuhtuvat raamatut lihtsalt sellepärast, et see talle millegipärast meeldib. See, et head tõlkijad on meie kultuuripilti kujundanud, pole mitte meie õnnetus, vaid õnn, sest ma usun, et tänu neile on jäänud ilmumata palju keskpäraseid teoseid, ning ilmunud just need, mis väärivad tähelepanu. Tõlkijate nõuanded on üha väärtuslikumad sedamööda, mida kirjastuskesksem on kirjanduspilt. Ideaaljuhul peavad kirjastajad tõlkijatega ja vastava maa kirjanduse asjatundjatega nõu ning otsustavad alles siis, arvestades ka oma võimalusi. Üksnes tõlkijad praeguse tõlkekirjanduse pilti küll ei kujunda, sest üha sagedamini ei otsustata mitte ilmunud teoste, vaid käsikirjade põhjal ning neid saavad kõik eesti kirjastused elektroonilise postiga iga päev. Lisaks loomulikult pidev suhtlemine agentidega, kohtumised raamatulaatadel ja ka muude maade kirjandust käsitlevad väljaanded. Loomulikult on olemas eksimise võimalus, aga kus seda ei ole. Samal ajal on võimalik mujal maailmas olulised teosed kiiresti eesti lugejani toimetada. Üks asi on agentuuride saadetud käsikirjad, mille puhul on tõesti tegemist enamasti ingliskeelse materjaliga. Teine koostöövorm on väiksemate maade kirjanduse teabekeskused, kust väga lahkelt informatsiooni jagatakse. Ja ka sealt saadud raamatute hindamisel on tõlkijate nõuanded väga väärtuslikud, sest nad on kursis nii vastava maa kui ka eesti kultuuripildiga.

Valiku tegemine pole iga kord sugugi kerge, aga minu meelest pole ka mõtet avaldada raamatuid üksnes selle põhjal, et need on mingi auhinna saanud. Ka auhindu antakse meelevaldselt: see sõltub žürii koosseisust, selle liikmete isiklikest eelistustest ja paljust muust. Nii et ka nende puhul tuleb mängu juhus. Samuti peaksid oletatava ideaalsarja avaldajad enne otsustamist siiski tunduvalt rohkem raamatuid läbi lugema, ning siis oleme taas silmitsi isiklike eelistustega ja meelevaldse valikuga. Ja oi kui palju keeli need otsustajad siis valdama peaksid. Aga kes need raamatud siis eesti keelde tõlgiks – kas need tõlkijad, kelle meelevaldseid soovitusi ei saa usaldada?

Nagu ma juba ütlesin, ei ole tõlkekirjanduse pilt ideaalne, aga Peeter Helme pakutud lahendus asja ei paranda. Praegu on asi nagunii tunduvalt paranemas ja suurel määral ka tänu paljude väiksemate kultuuride edendamiseks mõeldud tõlketoetustele. Kui rääkida ükskõik millise kirjastajaga, saab päris kiiresti selgeks, et väärtkirjanduse avaldamine pole tulus. See, et seda siiski tehakse, tuleb ikka eelkõige soovist lugejate maailmapilti avardada ja mitte vastupandamatust ihast kiiresti rikastuda. Tundub, et ka lugejate huvi hakkab pisut avarduma, sest paraku kehtib ka tõlkekirjanduses vana tõde, et hobuse võib ju vee äärde talutada, aga jooma pole teda võimalik sundida. Nii näiteks huvitab mind väga, mitu Sándor Márai raamatut me veel peame välja andma, et eesti lugejad tema väärtust mõistaksid? Või mida teha, et W. G. Sebaldit ei trambitaks juhmilt mitme meetri sügavusele maa alla? Ja, arvestades lugejate huvi avardumist, tekib ka küsimus, kas peaksime tõesti piirduma Euroopas kirjutatuga. See on minu meelest eesti tõlkevaliku kõige suurem probleem ja selles mõttes oleme nii mõnestki Euroopa suuremast maast vaesemad. Kirjastusi viitsimatuses ja arguses süüdistada pole mõtet, sest kes ikka tahaks järjest raamatuid lattu tolmuma toota.

Üks võimalus hoolitseda selle eest, et suurepärased, raskesti hääldatavate ja võõraste nimedega autorite teosed seal ei tolmuks, on ka see, et raamatutest meedias kirjutataks ja räägitaks. Kaugeltki mitte suvalise või juhusliku valikuga Pegasuse väikesest sarjast ei pruugi paljud lugejad isegi teada. Praegu on raamatuarvustused mõlemas päevalehes kokku kuivanud, Eesti Ekspressi lühitutvustustest pole mõtet rääkidagi. Eesti Raadio teeb tublit tööd, aga jälle kord pean ma kordama, et Eesti Televisiooni jaoks pole kirjandust olemas. 

Ja lõpuks Peeter Helmele lohutuseks: asi pole katastroofiline, Julia Francki „Keskpäevanaine” on tõlkimisel ja ilmub Eesti Raamatu väljaandel.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming