Vägistamata Kivisildnik

Kristel Kiigem?

 

 

Kivisildnik, Vägistatud jäämägi. Ji, 2006. 80 lk.

 

Kivisildnik on tõusnud pea elava klassiku staatusse. Auväärt positsiooni kinnitab veel oma raamatusarja ilmumine, kus tema enda teos üks õnnestunumaid. Kunagisest Hirohalli ja Eesti Kostabi Seltsi mässumeelsest liidrist ning Tartu NAKi taaskäivitajast on saanud “Jumaliku Ilmutuse” juhtfiguur. Sarja teises raamatus ongi jumalike ilmutuste meelevalda sättinud ennast toode nimega “Kivisildnik”.

 

Kivisildnik kirjandusest väsinud?

“Vägistatud jäämägi” ei paku lugejale sisuliselt üllatusi ning miski ei vihja ka tollele “ilmutusele”. Tema tekstid on samasugused naljatlevad töötlused, fragmentaarsed pilavärsid ning intertekstuaalsusel baseeruvad vormimängud nagu ennegi. Kes otsib sealt varasematest kogudest tuttavat isiklikku pilget, ei leia seda. Kirjanik on astunud sammu edasi ja nii huumor kui iroonia (mis on ka selle luulekogu võtmesõnadeks) on suurel määral sotsiaalsed, mitte “isikukultuslikku” laadi. Nii on Kivisildniku ühest lemmikteemast/-objektist alles jäänud ainult “K” ning sedagi vilksamisi.

Peaaegu unustatud on ka kirjanikud, nii et kirjanduselulisest mängurist on saanud eluline kirjamees. Nõnda saavad tema käest oma pilkepahvaku Iraagi sõda, pangad ja liisingud. Tundub, et Kivisildnik hakkab väsima kirjandusest (või on praeguse aja kolleegid talle liiga igavad) ning otsib laiemaid teemasid.

Kas või katkend nimiluuletusest: /…/ sellest peale / kui titanic / jäämäge kargas / pole keegi / meenutanud /ohvri kannatusi /tema valu / ja alandust (lk 8).

Naeruväärne idee, kuid tüüpiline kivisildniklikkus on panna tööle absurdsed sümbolid: ma kannan / kahte märki /üks on/ god bless / america / teine on / ümera / 1210 / märke on kaks / jumal on üks / allah (lk 78). Siinkohal ei lase irooniline pitser sotsiaalsel luulel väikekodanlikuks irisemiseks muutuda.

Kivisildniku käekiri ja n-ö firmamärk, fragmentaarsus ja tsitaadilisus, on selles kogus domineerivam kui varem. Ta kasutab ka oma imetabast annet siduda idealiseeritud klassikuid kapitalismi kõige tüütumate pahedega. Nii meenutavad austatud lüürikud (kes oma tekste aina silunud) talle täiuslikke pesupulbreid / mida tehakse / igal hooajal / ikka paremaks / ja paremaks (lk 31).

Teatav igavus

Fragmentaarselt sidus on ka Liivi-auhinna-tsükkel. Ilus ta ei ole / Lage eestimaa / Viljavargad viisid / Nisu minema jne (lk 52) või kordusena kasutatav /—/ Mind ärge /Austage /, millele lisandub lõpuks Tõesti / Pole vaja (lk 38); intertekstuaalne seos eeldab lugejalt ka Liivi tundmist, muidu läheb kogu mäng kaotsi.

Kivisildniku tööd eeldavadki pigem teatavat teadmiste pagasit, mitte luuleseletamise tundlikkust. Kui ka kõik ei ole arusaadav, siis on vähemalt naljakas. Sisukuse kohta on seetõttu raske ja mõttetu üldistusi teha. Ka see teos on lugemiseks ja unustamiseks (sest Kivisildniku blog’ist saab järjest uuemaid tekste lugeda). Vaimukas väljendus ja keeleline täpsus on luulekogu väärtuslikum pool. Kuid on hetki, kus tuleb lehti ka lihtsalt edasi lapata. Tekstide erinev intensiivsus loob ebaühtlase rütmi, ehkki vormiliselt on teos pea täiuslik, ühtne. Kordumise tunnet ei teki, kuid teatav igavus küll.

Ometigi tuleb tunnistada, et “Jäämägi” on hästi üles ehitatud ja alapealkirjad, mida esialgu tundub liiga palju olevat, hakkavad lugedes ennast õigustama. Loodetavasti on ilmunud ajaveebi kontsentratsioon ning paberile on talletunud kirjaniku viimase aja loomingu paremik ning kõik muu jääb blog’i-maailma.

Noortepärase, vaba väljenduslaadi tõttu loeb teda ehk ka kasvav ja kujunev lugeja. “Jäämägi” sobibki lugemiseks n-ö klikkivale põlvkonnale, kes on harjunud pideva piltide vaheldumisega. Paneks see neid veel ka mõtlema…

Vormiliselt on “Jäämägi” Kivisildnikul muidugi lihvitud teemant. “Amoki MM” ehk haikude rubriik on selles mõttes teose üks meisterlikumaid osi (aga ainult vormiliselt). Tinglikult võib öelda, et ta on oma mõtted surunud ühte võimalikku vormi. Kas see ongi iseenesest otse luule või hoopiski luulevormi sobitatud “nädala tsitaadid”?

Raamatule annab lisavärvi omapärane kujundus, mis moodustab teose allteksti. Smailid kujunduselemendina jätavad mulje, et irvitada võib kogu aeg, kõige üle, iseasi, kas kurblikult või lõbusalt.

Lõpuluuletus, kus kajastub ehtkivisildniklik muhedus – kuus / miljardit inimest / kes ei hooli / sinust põrmugi / ei saa / ju eksida – ja netimaailma üks viimaseid üllitisi – arvas et eestis /kedagi huvitab / kes ta on / või mis ta teeb / päris nii need / asjad ka ei ole / lihtsalt ei uvita (kivisildnik.blogspot.com) – näitavad, et Kivisildnik on jäänud iseendaks. Veel ei ole näha keskea kriisi tundemärke, ei kibestumist ega pahatahtlikku needmist. Vägistamisjuhtu ei ole.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming