Uusi tuuli etnoulmes

VEIKO MÄRKA

„Jututulpade“ viit lugu võib määratleda sõnaga „ulme“. Neist kaks „Suur nagu pakuk-lind“ ja „Las vahepeal mõtleb keegi muu“, esindavad traditsioonilist internatsionaalset fantastikat teiste planeetide ja eluvormide kaasamisega. Kolmas, „Kelle uni see on?“, on stiilne õudusjutt, ehkki tegevus toimub maa peal, tõenäoliselt Pärnus. Kahe loo, „Jututulpade“ ja „Manaduse“ sündmused leiavad aset rustikaalses eestipärases keskkonnas. Need mõjuvad kõige fantastilisemalt, sest toimima hakkab kontrastiprintsiip. Raamatu teine pool koosneb juttude ingliskeelsetest tõlgetest. Tegu on kontsentreeritud ulmeantoloogiaga, millele lisandub autori ohjeldamatu lõõpimisisu.

Etnoulmet ei ole eesti kirjanduses eriti uuritud. Aga olemas on ta ikka olnud, enam-vähem kogu Kreutzwaldi ja Faehlmanni jutuloomingu võib selle alla mahutada. Žanri hilisemate säravamate esindajatena võib nimetada Juhan Jaiki ja Herta Laipaika. Uue hingamise saavutas etnoulme XXI sajandil ning Andrus Kiviräha „Rehepapp“ ja „Mees, kes teadis ussisõnu“ viisid taseme peadpööritavasse kõrgusse.

Merca raamat on mänguline ja pretensioonitu. Kogu materiaalne substants on silmapaistvalt kerglane: silmakivid, shuuvillast ja trakuunahast kindad, kurdlehise kitse juust, lendav laip Leo jne. Isegi planeet Llydoonil pakub teadlastele kõige rohkem huvi, kuidas kohalikust toorainest puskarit ajada. Autor distantseerub ka moraalsetest ja eetilistest väärtustest, tema tegelased on nagu taevast kukkunud. „Ma vaatan, kuidas kaks täiskasvanud inimest mu ees trotuaaril põlvitavad ja lakuvad andunult valget amorfset toru, kes tänulikult fffitab“ (lk 28). Mõni kukubki taevast. „„Nussisid mul tänase öö ära,“ pobises Kuu põõsa takast, tõmbas lipsu sirgu, sättis seitli otseks ning suundus Lätte poole. Järv õhkas veidi nukkerraugelt talle järele“ (lk 115).

Materiaalne ja eetiline kasinus ning pealiskaudsus kuuluvad orgaaniliselt raamatusse, moodustades selle ideelise selgroo. Samasugused omadused tegelaste keelepruugis hakkavad aga pikapeale häirima. Väljaütlemiste põhjal pole nende mõttemaailmu kuidagi võimalik eristada, ikka ja jälle see „Mine sa ka perse!“ stiil.

Raamatu silmapaistvaim omapära on kõikvõimalike uute terminite väljamõtlemine. See haarab faunat (sekellid, hikukesed), floorat (hurikellukad, popiilod), olmet (urglitangid, nuusik) jne. Eesnimedki on tüüpiliselt etnoulmelised: Uso, Peus, Semm,… Teiste planeetide eluvormid on veel fantastilisemad. Selles diskursuses ilmutab autor ka üksikasjalikke teadmisi bioloogia fundamentaaltõdede vallast.

Üldist meeleolu iseloomustab lõik: „Viirikud vudisid kohale ja lakkusid end mullitavast popiilomahlast purju. Pühameestele tegi see kõik kangesti nalja. Nad püüdsid viirikuid paljaste kätega ning lõid vastu kive puruks. Lapseootel naised pöörasid pilgud ära, kui loomakeste soolikad taeva poole lendasid“ (lk 13). Ei ütleks, et see üdini ebarealistlik vaatepilt oleks. Visuaalselt eredaid kujundeid loob Merca ka päris realistlike komponentidega, näiteks kümne uimastatud Vanemuise näitleja kasutamine asotsiaalide poolt lohistitena õllekastide transpordiks.

Kuigi raamat on läbivalt vaimukas, ei kuulu see huumorikirjandusse. Alates juba pealkirja tähendusest: jututulbad ilmuvad ühiskonda, kus kirjaoskus on likvideeritud ning taas suusõnalise pärimusega asendunud. Küla ahistavates usujuhtides tekitavad need vaimsuse jäänukid hirmsat viha. „Hirmsaid asju rääkisid Pühamehed pikalt, vannutasid rahvast Jututulpadest teada andma, nõudsid lihasuretamist ja pöördumist Püha Piinatud Tuulelapse poole. Siis kogusid nad oma paunad täis liha, maajuustu ja muid ande, jootsid, söötsid oma trakuusid ning sõitsid edasi“ (lk 10).

Merca autorikäekiri on kõigis lugudes kindel ja isikupärane. Näiteks Joodikute mere kirjeldus („Kelle uni see on?“) on üsna etnoulmelik, nagu ka teejoomine („Las vahepeal …“). Ometi lisandub igas loos fantastikale mingi konkreetne sotsiaalne aspekt kaasajast. Nii on „Suur nagu pakuk-lind“ ühtlasi sügavate kujunditega armastusnovell, „Las vahepeal …“ mõistulugu soolistest stereotüüpidest jne. Üsna mahukas paralleelreaalsus luuakse „Manaduses“, kus mitmekesise staatusega alkoholilembese tegelaskonna suhteliselt üheülbaline tegevus põimub eesti rahvaluule motiividega (lisaks rahvalaulule „Oh, sa vana valgõ jänes“ veel Päikese, Kuu ja Tähe kosjaskäik Kalevipoja tädile Salmele, rändav järv jne). Siiski jätab see jutt ainsana kuidagi pidetu mulje. Kõik on pidevalt liiga ilus ja turvaline, et tõsi olla ja ainus süžeepöörak, mis võiks vaheldust tuua – kohtumõistmine Jänese üle – ei too seda samuti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar