Uusi seiklusjutte Sörust ja Kalamajast!

JÜRI EHLVEST

Ira Lember, Kummuli Kuu. Canopus, Tallinn 2004.Lembit Uustulnd, Reis võlgu. Mereromaan. Varrak, Tallinn 2004. Ira Lember on Eesti Kirjanike Liidu liige, Lembit Uustulnd aga mitte, kuid selle eest on tal suguvõsas teisigi kirjanikke (ka Albert), nii et seltskondlikud mõlemad. Ira Lember on aga nooruslik, kuigi sündinud 1926. aastal. Seda viimast ei maini ma sugugi salaandmete paljastamise lustist, vaid lihtsalt selleks, et heal lugejal kohe algusest peale oleks selge, et Ira Lember ei saa olla ?Kummuli Kuu? peategelase Irmeli prototüüp. Seevastu Lembit Uustulnd sobib küll oma tegelaste meeskonnakaaslaseks.

Üldse ei jää ?Reisi võlgu? lugedes kahtlustki, et autor meresõidust üht ja teist jagab, tegelikult tekib koguni tunne, et ta ise ongi meremees (vähemalt olnud), ja see võimaldab tõrkevabamat sisseelamist, kuigi meremehe kirjeldatud sündmused on veel kohutavamad kui Lemberi omad.

Ma ei pea sugugi võimatuks, et Ira Lember on kuskil seal Süürias, kõrbes, kus tema tegelased armuvad, ka tegelikult kunagi turismireisil käinud (ehk tõesti nõuka-ajal), kuid tegelikku kohalolu tema romaan ei reeda. Piltpostkaardid ja paar reisijuhti annaksid ehk sama materjali kätte. Või Usbekistan. Kuid Moskva musti kirjeldab Lember läbielanunumalt, seda kohta ta paistab ikka mäletavat. Samuti Pariisi. Vähemalt ühe saatkonna asukohta ja selle sündmustikuaegset asjurit kirjeldab ta ajutise reisidokumendi hankimise stseenis usutavalt.

Muidu aga ei oska Ira Lember pea-aegu üldse kirjutada. Tema stiil pole palju parem Paulo Coelho tõlgete omast. Mustal hobusel imeliivaseid kabjapöördeid sooritava kõrbehundi kuju oleks kui otse ühe alkeemiku pealt maha visatud. Konarlikult, suurte klompidena.

Seevastu Lembit Uustulndil on loomulikku jutustamissoravust, tegelaste kõned on iseloomulikustatud, mõnel hispaania, teisel ladina, kolmandal sõrukeelsete vürtsidega pikitud.

Eriti ägeda kõnemarineeringu on pälvinud muidugi pootsman. See ongi see tegelane, kes peaks romaanis lustakat meeleolu hoidma. Algul see õnnestubki, lõpuks muutub sõruvada pisut tüütuks. Mulgid aga nalja ei mõista, nemad kasutavad teravmeelitsemiseks päevast päeva, tunnist tundi, mahvivahest mahvivaheni ikka ja ainult ühte kinnisfraasi. Imelik, et neil molud säärase tüütamise eest pidevalt supikaussides ei mulise. Riietusest. Peategelane on ka Uustulndil naine, nimelt Kristina, jällegi kommunisti tütar, ta sooritab oma heateod bikiinide väel. Kelle huvides? Miks ei võiks ta vees kõikidest riietest ennast vabastada, need hulkuvat merimadu täis susata ja niiviisi endast tehtud elusnuku automaatidele täkkida jätta ja ise veriste lohetükkide varjus vangikajuti illuminaatorist sisse siuelda? Verised susped mängiksid pinnaletõusnult hästi.

Miks ei võiks Kristina olla ühel kanepiretkel jäänud kuhugi kõrbevangi ja armunudki salapärasesse Omari ? nii nagu Lemberi kuju ? ja võidelda nüüd päris ausalt selle Omari või Abu Khaliga samal pool Allahit?

Ira Lemberi kangelane ? täpsustagem ? on siiski oma kommunistist isa võõrastütar. Või vastupidi. Lõpuks selgub, et isast on vahepeal saanud riigikogu liige, kuid see pole puänt, viimane on ikka kõhus.

Nüüd on siis mõlema romaani tegevustik üldjoontes ümber jutustatud.

Kus on moraal, iva, uba, positiivne sõnum?

Kumbki autor põhimõtteliselt ei eita, et selles jutuvaos, mida nemad künnavad, peaks mingi selline asi põhimõtteliselt idanema. Nad püüavad koguni teha nägu, et oma tark elujuhis ongi neil oma loomepõllult leitud. Välja see aga ei tule.

?Reis võlgu? seletab, et võlad tuleb ära maksta, olgu nad siis millised tahes. Kuid see, kuidas Kristinal oma võlg tekkis, on ?Reisis võlgu? üsna kiduralt antud. Värvikad ja kaasakiskuvad on hoopis tolle teise naise, koka Elle-Mari õudusunenäod. Neid olekski tulnud kasutada hoopis Kristina hingepiinade skitseerimiseks! Ülepea on see, et Elle-Mari kogu aeg nutab, tüütu, eriti lõpus, kui vorstid juba särisevad. Või kes neiks keedeti?

Joodikute kirjeldused on Uustulndil väga kurvad, eriti Kristina isa oma; kummalised ka, justkui keegi usuks, et kommunistid hakkasid jooma selle pärast, et KGB neid taga kiusas. KGB ei kiusanud ikka eeskätt küll mitte kommuniste, kommud hakkasid jooma pigem kahetsusest, et kommunism ei tule ega tule. Kui mingit ideelist venda ikka kujutada, siis täiega! Muudes kohtades ju Uustulnd mõikab, et ainult suur jama on usutav.

Pöördeid on Uustulndil nii palju nagu säärase seiklusjutu puhul ette nähtud, kuid ta tahab liiga tuimalt muuta peategelase kurssi absoluutse (absurdse) headuse poole. See kallutab sõnalasti kreeni, sest autor ei suuda kõiki kinnitusi enam kontrollida. Nii aimdub lõpuks, et kapten ise pani koka pihta (vt. ta uue auto rõngast!) ja tema moraalne küpsemine kahenaisepidajaks on meie kohalikku konteksti arvestades siiski veidi kentsakas (või Saaremaal pole?).

Samal ajal suudab Ira Lember lõpus oma peategelase tagasipöördumise ainsaks moraalseks põhjuseks tuua vastutöötamise mitmenaisepidamise süsteemile. Tasakaal. Kahe raamatu tarkusõpetustest kokku lugeja suurt targemaks ei saa.

Väga kahetsusväärne, et ?Reis võlgu? vaikib igasuguste kepistseenide kõrval täielikult maha meremeestele väga valusa onanismiprobleemi. Kuidas sellega toime tulla, oleks jungadele väärt lugemine, praegu aga tundub, et autor õhutab lihtsalt takka.

Tõsiselt lustakas pootsman oleks võinud ?Reisi võlgu? natuke toimetada, mitte keeleliselt, seda on Linda Uustalu niigi hästi osanud, vaid just rõhkude, salavigurite, pöördepunktide osas.

Ira Lemberi lugu ise-enesest on ju kaunis, kenasti, armsasti tardunud pisaratega mustriks kootud. Kuid kas ei oleks nii hea loo jutustamiseks võinud kasutada ka originaalset keelelõnga? Mõni araablane võiks kirjutada sangariloo Omari uuest naisest, kes reetlikult linalakalt kuskil Kalamaja kolkas lapse armastuse märgiks tagasi varastab.

Mõni hindu võiks paberile panna mereromaani, mingi uue, erilise, superpõneva Sõrve säärt ümbritsevatest saladustest. Me loeksime neid põnevaid lugusid, sest me ei oskaks kahtlustadagi, et nad on meie seikluslikku elu kujutades pealiskaudsed ja võhiklikud.

Seni peame leppima Süüria oaaside ja mis pagana mere atollidega… Nõme, et kaart ?Reisi? reitel on ähmane! Aga asi seegi. Või mis see vigur ja see asi! Tegelikult pole see ju tõsi. Pole tõsi, et ainult neil seal kuskil, ei tea kus, on põnev ja armastus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming