Uus Eesti toimib ka kirjaoskuseta?

AILI KÜNSTLER

Intervjuu EKI grammatikasektori juhataja Peeter Pälliga Haridusreform ja teadmistepõhine ühiskond on prioriteediks kuulutatud. Seda, et kogu hariduse ja mõttetegevuse alus on emakeeleoskus, kõrghariduse puhul ikkagi ennekõike kirjakeeleoskus, tuleb aga ikka ja jälle meelde tuletada, kui mõelda kas või emakeeletundide vähesusele koolis või diskussioonile teemal, kas teadlased peavad oma teadmised ka eesti keeles kättesaadavaks tegema või ei.

Märtsis anti teada, et Eesti Keele Instituudi direktor Urmas Sutrop, kultuuriminister Urmas Paet ja rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo allkirjastasid memorandumi, millega kinnitati oma huvi toetada EKI keelenõuande toimimist. Tutvustati keelehoolde projekti, mida toetatakse 2004. aastal ühe miljoni krooniga. Mida annab sellega ära teha?

Keelehooldega on instituudi keelekorraldusrühm juba pikka aega tegelnud ning põhisuunad on välja kujunenud. Suurima koormuse annab keelenõu andmine, nõu antakse nii telefoni kui ka kirja teel. Seda tööd on seni rahastatud mitme sildi alt ja sageli teiste tööde arvelt; 2004. aastal on aga tõesti valitsus leidnud võimaluse toetada keelehoolet eraldi eelarvega ning lubanud seda teha edaspidigi.

Keelehooldele tähendab see tegelikult suuremat kindlust ja julgust oma tegevust laiendada. Oleme kohustatud andma tasuta nõu telefoni ja kirja teel kõigile, kes vajavad eesti üld- ja oskuskeele ning nimede kasutamist puudutavates küsimustes abi. Kuid nõuanded on vaid üks, kuigi sageli nähtavaim osa meie tööst. Sisuliselt on olulisem aga see, et meil koostatakse vahendeid, mille abil teadlikud keelekasutajad saavad ise keerulisemates keeleküsimustes abi. Olgu siin nimetatud ?Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999? (järgmisel aastal ilmub selle parandatud ja täiendatud väljaanne ÕS 2005), Tiiu Erelti ?Eesti ortograafia? (ilmunud mitmes trükis) ning keelenõuandekogumikud (?Keelenõuanne soovitab? 1996, II 2000, III ilmub selle aasta sügisel). Lisaks on põhikooli õpilastele koostatud ?Õpilase ÕS? (autorid Tiiu Erelt ja Tiina Leemets), ilmunud eesti keelekorralduse põhimõtteid ja ajalugu tutvustav ülevaade Tiiu Ereltilt ning sel aastal ka Henn Saari Eesti Raadio ?Keeleminutite? põhjal koostatud kogumik.

Elu meie ümber areneb ja inimeste ootused muutuvad koos sellega. Keelekorraldajad peavad seda arvesse võtma. Ka keelehoole areneb tehnoloogiliselt. Tänu riigi toetusele saame pakkuda märksa rohkem kasulikku teavet juba elektroonilises keskkonnas ning huviline ei pruugi otsest keelenõu enam telefoni teel küsidagi. Maikuus uuendati EKI keelehooldelehekülgi (http://www.eki.ee/keeleabi/), nõu saab nüüdsest küsida elektronposti teel. Niiviisi oleme laiendanud oma tegevuse sisuliselt üleilmseks, sest küsimusi on tulnud juba Euroopa Liidu asutustelt ja mujalt. Oleme ise mures, kas me selle koormusega toime tuleme, aga seni küll.

Sügisel alustame kursusi neile, kes soovivad oma keeleteadmisi värskendada. Meie Soome sõsarasutuses on niisugused kursused väga nõutud, neid on korraldatud pikka aega.

Mis jääb kaadri taha, on see, et meil on võimalik osta vajalikku teatmekirjandust keelehoolderaamatukogu jaoks ning tehnikat, arendada keelenõuandmebaasi ja veebikeskkonda ning pakkuda keelenõuandjaile täiendusõpet ja tulevastele nõuandjatele väljaõpet.

 

Sama memorandumiga sedastatakse, et keelenõuande toetamisega aidatakse kaasa eesti keele korrektsele kasutusele. See on muidugi kena mõte. Ent keelenõu kodulehe korduvate küsimuste järgi jääb mulje, et koolipingist pole eesti keele õigekirja osas enamikule midagi külge jäänud. Kas on mõttekas rakendada keeleteadlased vastama elementaarset õigekirja puudutavatele küsimustele?

Nii võiks vahel küsida tõesti, kuid peab ütlema, et enamik lihtsate küsimuste esitajaist ka ise tunnistavad oma piinlikkust, sest nad on korraga sattunud olukorda, kus neilt eeldatakse head keelekasutust ning alles siis nad mõistavad selle väärtust. Kui lihtne küsimus on esimene samm teadlikuma keelekasutuse poole, siis arvan, et ei tuleks ka selliseid pahaks panna. Olen võrrelnud keelenõuannet ja üldse keelehoolet vahel esmaabiga. Südamekirurgi tõepoolest kiirabisse tööle panna ei oleks sobilik, ent olen veendunud, et kui vaja, seob ta ka verise näpu kinni, kui teisi sidujaid ei ole. Keeleline esmaabi on vajalik, sest kui meil on üks riigikeel ja on keeleseaduse mõttes olemas kirjakeele norm, siis ei tohiks keegi saada ütelda, et riik ei paku talle abi nende nõuete järgimisel.

Praegused keelenõuandjad on hästi kvalifitseeritud; loodame edaspidi saada juurde uusi nõuandjaid, siis saame ka küsimusi nende raskusastme järgi lahterdada ning suunata raskemad küsimused kogenumatele vastajatele. (Muuseas on siiski leidunud helistajaid, kes just komaküsimustele on soovinud ?professoreid? vastajaks.)

Ent meilt küsitakse tihti ka väga keerulisi asju ja siin tunneme, et meie tööst on enim kasu. Kui otsitakse sobivat vastet uuele mõistele, soovitakse segaseid lauseid selgemini sõnastada või küsitakse nõu keeruliste üksikjuhtumite kohta, siis on hea meel, kui õnnestub aidata. Vahel piisab ka sellest, kui kätte juhatada sobivad käsiraamatud.

 

Kas olete esitatud küsimusi analüüsinud? Ehk oleks otstarbekas eesti keele õpetamises mingeid muutusi teha? Koostöö ehk juba käib?

Siin jõuame ühe olulise teema juurde, mille puhul peab ütlema, et ka lihtsate küsimuste kordumine näitab tegelikult keeles aset leidvaid muutusi, samuti lünki senistes keelevahendites. Näiteks asjaolu, et viimasel ajal küsitakse üsna sagedasti õige sihitiskäände kohta, võiks panna keeleteadlased mõtlema selle üle, kas eesti sihitise reeglid on muutumas ja kui palju on siin mõjutajaks teised keeled (kahtlemata on küsijate hulgas neid, kellele eesti keel pole emakeel).

Just seniste küsimuste temaatika põhjal on kokku pandud keelenõuandekogumikud, kus mitmes artiklis on vaadeldud keelekasutajaile kõige rohkem raskusi põhjustavaid juhtumeid. Ajakirjas Oma Keel ning Keeles ja Kirjanduses on ilmunud ülevaateid sõnade morfoloogiast, oma- ja võõrsõnade ortograafiast jm. (Tiiu Ereltilt, Argo Mundilt jt.)

Koostöö emakeeleõpetajatega on pidev, seda näitas kas või ?Õpilase ÕSi? ettevalmistamine. Õpetajatele käiakse tihti ka keeleküsimusi selgitamas, kuigi seda võiks sagedaminigi olla.

 

Muidugi, alati võib haarata keelesituatsiooni muutudes mõistliku lahenduse järele: norming vabaks anda. See aga ei lahenda probleemi, et eestlane ei valda oma kirjakeelt. Minugi igapäevane praktika viitab sellele, et ka ülikooliharidusega inimesed ei tunne eesti keele ortograafia reegleid.

Väljend ?vabaks anda? pole tegelikult täpne, keelekorralduse ajaloos on harva olnud juhtumeid, kus mingi asi on normingu (soovituse, keelereegli) mõttes ?vabaks antud?, st. on otsustatud mingit küsimust üldse mitte normida. Näiteks on nii juhtunud enda ja oma kasutamisega. Kuid keeles on mingi objektiivne kirjutamata norm alati olemas; see on, mis ühest keelest keele kui suhtlusvahendi teeb ja tänu millele inimesed üldjuhul teineteisest aru saavad. Hea keelevaistuga inimene teeb endal ja omal vahet ilma normingutagi.

Norminguid on aga tõesti muudetud, õigemini täpsustatud ja täiendatud, rööpvõimalusi juurde antud. Muutmise põhjuseks on olnud eesti ühiskeele selline teisenemine, et seni vigaseks peetud keelevorme valdav osa keeleühiskonnast veaks ei oska pidada ja seega objektiivne norm on muutunud. On muutusi, mida ei panda tähelegi, näiteks tegelda kõrvale lisatud tegeleda (nii räägib ju valdav osa põhjaeestlastest); neid, mida saab pidada stilistilisteks lisavariantideks (käsitleda kõrvale käsitella), ent ka neid, mille puhul on olnud rohkem vaidlusi (näiteks raskusi ja raskuseid). Rööpvormide lisamine iseenesest ei tähenda normingute vabaks andmist. Mäletan, et olin soome keelt õppides lausa ehmatatud sellest, kui palju võis ühel sõnal olla mitmuse omastava ja osastava vorme, mis kõik olid ühtviisi õiged. Nende rööpvormide teke oli seotud nii-öelda murrete võitlusega ühise kirjakeele kujunemise ajajärgul ja on ju enamik eesti vormidegi rööpsusi pärit nimelt eri murdetaustadest.

Kirjakeele valdamine hõlmab keeleoskust mitmel tasandil ning ortograafiareeglite eiramine torkab kõige rohkem silma, ent ma ei oleks väga pessimistlik. Mitmel keeletasandil on näha ka edu; head selget ja asjalikku stiili kohtab tänapäeval märksa rohkem kui näiteks 20 aastat tagasi, puist ja kantseleilikku keelt üritatakse vältida. Tõsi, mõni ei pruugi minuga nõustuda, ent usun, et üldine vabanemine on meie keeleoskusele siiski toonud rohkem kasu kui kahju.

 

Ja ? kui kaugele saab sellise vabakslaskmisega minna? Plakateid, pressiteateid, ajalehti, agentuuride, infokeskuste jm. kodulehti, ka kontserdi- ja teatrikavu vaadates jääb küll mulje, et on viimane aeg lubada kõik üritusi märkivad sõnad kirjutada suure tähega, sest ühtki teist kirjutusviisi ei tunta.

Õigekirjutus on üks kõige alahoidlikumaid keelevaldkondi, mis põhineb suuresti kokkulepetel ja ajaloolisel traditsioonil, seetõttu pole hea ette võtta muutusi ilma neid hoolikalt läbi mõtlemata. Põhilised õigekirjaoskused omandab inimene koolis, neid oskusi ei tohiks liiga kergesti löögi alla seada. Reformid on paratamatud siis, kui muutunud oludes seniseid reegleid ei osata rakendada. Näiteks ei olnud 1990. aastate alguses enam midagi teha teadmisega, et asutustel on olemas ametlikud täisnimetused (Välismaaga Sõpruse ja Kultuurisidemete Arendamise Eesti Ühing), ametlikud lühinimetused (Eesti Sõprusühing) ja harilikud lühendised (Tallinna draamateater v. Kingissepa-nim. draamateater). Õigekirjareeglite ajakohastamine oli siinkohal vältimatu ja uus asutusenimetuste reeglistik on tänaseks üsna hästi juurdunud. Niinimetatud käändumatu omadussõna algustäht (Tallinna või tallinna kilud?) ei ole aga veel paljudele selgeks saanud, sest väikest algustähte neis nimedes tõlgendatakse kõigist praegustest ja varasematest reeglitest hoolimata sageli kui võõrkeelte nimeadjektiivide mehaanilist vastet eesti keeles (vrd. iraagi sõdurid).

Iga reeglimuudatus peaks silmas pidama laiemat konteksti. Kui kirjeldavaid ürituste nimetusi kirjutada suure algustähega, siis võiks edasi küsida, aga mis saab raamatute, dokumentide, seaduste jms. nimetustest (pealkirjadest)? Nendegi puhul kipub inglise keele mõjul vahel suur algustäht sinna, kuhu ta ei sobi. Muidugi on üritustel ka nimesid, näiteks Valgete Ööde ralli, Õllesummer. Piir nimede ja mittenimede vahel ei ole alati üliterav, kuid see probleem ei puuduta ainult üritusi.

 

Avalikkus on probleemiks pidanud, et kõrgkooli lõpetanud spetsialist ei oska emakeeles väljenduda ega kirjakeeles kirjutada. Kas pole ülikoolis kirjutama õpetada siiski hilja? Erialaterminoloogia kujundamine, muidugi. Kirjaoskuse peaks kaasa saama ikka põhikooli, hiljemalt gümnaasiumi tunnistusega.

Küsimuses sisaldub tegelikult ka vastus: muidugi peaks kirjaoskus kätte tulema varem kui kõrgkoolis ja usun, et selleks tehakse küllalt suuri jõupingutusi. Ent ?keskmise? kirjaoskuse kahanemine ei ole muide mitte ainult meie probleem, vaid seda on täheldatud mujalgi arenenud riikides. Raske on nimetada selle tendentsi peasüüdlast, ilmselt on meie ühiskond nii palju muutunud, et saab hakkama ka kirjaoskuseta. Näiliselt on see paradoks, sest kunagi varem pole meil olnud nii palju võimalusi kirjutada ja kirjutatut lugeda. (Eesti keele puhul torkab see eriti silma, kui võrrelda praegust Interneti-ajastut ja 20 aasta tagust aega, kui üleriigilised ? vabandust, vabariiklikud ? ajalehed olid neljaleheküljelised!) Igaüks pääseb Internetis kirjutama nii, et see ka teistele kättesaadav on, ja see on kaasa toonud kirjutatud keele devalveerumise. Siin ei ole enam tegu haritkeelega, nagu Heido Ots on tabavalt traditsioonilist head kirjakeelt nimetanud. Pakun välja, et seda võiks käsitleda kui senise suulise kõne kirjalikku teisendit. Mis tähendab ühtlasi, et sellesse võiks suhtuda rahulikult niikaua, kui keelekasutaja oskab eri keeletasanditel vahet teha.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming