Uuemad suunad Eesti kirjanduses 2005–2007

Peeter Helme

Hakates rääkima uuematest suundadest või tendentsidest Eesti kirjanduses, kerkib üles igavene probleem – millest me siis õigupoolest räägime? 2005. aastal ilmus näiteks Uku Masingu kogutud teoste kuuenda köitena “Saadik Magellani pilvest I-III”. Samal aastal tuli välja ka Villem Ridala 27 000-värsiline Uuel Testamendil põhinev poeem “Püha rist” või näiteks Rein Sepa luulekogu “Tähti laotuses lõhkeb naerusui”.

Need on kõik teosed, mis kirjutatud ammu, kuid mille mõju eesti kirjandusele saabki ilmnema hakata üksnes nüüd… Võimatu on muidugi hinnata üksikteoste mõju eesti kirjanduse uuematele suundadele kui sellistele. On selge, et suurkujud nagu Masing või Sepp mõjutavad autoreid tänaselgi päeval (Masing näiteks ääretult tugevalt teda uurinud Lauri Sommerit või miks mitte ka Mathurat), kuid ilmselt võib siiski väita, et tegu pole uute suundadega – on ju nende esteetilised või programmilised taustad hoopis teistest aegadest.

Sestap piirdungi järgnevalt viimasel paaril aastal ilmunud esmatrükkidega, mis ühtlasi ka kirjutatud viimastel aastatel. Niivõrd, kuivõrd seda on üksikjuhtudel võimatu verifitseerida, võib ka sedastada, et piirdun tekstidega, mille puhul ei jää muljet, et tegu oleks kaugemas ajas sündinud tekstidega… Tean, et selline määratlus on ujuv ja ebatäielik, kuid pigem aus subjektiivsus kui kobav objektiivsusepüüe…

 

Luule

Luule puhul võib lühidalt ja esmalt öelda, et ühelt poolt domineerivad need nimed, kes ikka – oma- või vastutahtsi elavad elava klassiku elu kaasaegse Eesti luule suurkujud Doris Kareva ja Indrek Hirv.

Esimese kogumik, 2005. aastal ilmunud “Aja kuju” (meenutuseks: eelmine Kareva kogu oli rohkesti laineid löönud unenäolise tooniga “Mandragora”) sai 2006. aasta Eesti riigi auhinna, kiitvatest arvustustest rääkimata.

Hirvelt ilmus 2006. aastal kogu “Surmapõletaja”, kuhu on koondatud eri aegadel sündinud tekste. Sealhulgas ka 2001. aastal ilmunud “Liblikate õhkkerge vere” järel sündinud nappe, oriendist puudutatud, kuid siiski Hirvele omaseid, olemuselt euroopalikke, kõrgmodernistlikke tekste.

Selles mõttes polegi nende kahe kohta suurt midagi lisada. Uus? Ma ei tea. Vana vahest nagu ka mitte. Igal juhul kõrgetasemeline ja aktuaalne, aga seda juba kuidagi kohustuslikus korras.

Veel elavatest klassikutest rääkides võib mainida ka nüüdseks vist küll pea kõigi suuremate auhindadega pärjatud vanameister Mats Traati, kes ilmutas 2005. aastal teravalt, minu meelest isegi veidi piinlikuks kiskuvalt ühiskonnakriitilise luulekogu “Orjavits õitseb”. Aga vahest vajabki proosas nõnda oluline autor omamoodi väljaelamist luuletekstides. Kalev Kesküla näiteks leidis isegi, et kogu “luuletused on /…/ võimsad oma tiheduses, kujundikülluses ja assotsiatsioonide teravmeelsuses.” (Siin ja edaspidi: Looming 2006, nr 3). Mine võta kinni… Veel kiidab Kesküla Eesti pungi ema, Merca 2005. aasta luulekogu “Hele häärber”. Merca, keda võib samuti vabalt elavaks klassikuks nimetada, seob selles Eesti kirjandusloo (nt esineb viiteid Heiti Talvikule), üsnagi lihalise erootika, Tartu-armastuse ning omalaadse pungimaigulise koomika. Ütleme nii – ta tegi seda jälle. Merca õigustas jälle oma kuulumist mitte ainult Eesti punkluule, vaid üldse Eesti luule keskmesse.

Üheks tugevamaks viimasel paaril aastal ilmunud luuleraamatutest on minu meelest möödunudaastane “Kaardipakk kaks”: Asko Künnap, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv, Triin Soomets ja Elo Viiding. On värskust, on palju suuremat mõtte- ja vormitihedust kui esimeses pakis. Samas ka ebaühtlust. Robustselt öeldes on meeste pingutused sedapuhku rohkem vilja kandnud naiste omadest. Oma rolli mängib seegi, et Künnap, Rooste ja Sinijärv esinevad löövamate tekstidega, Soomets ja Viiding panevad rohkem rõhku sisekaemusele, intiimsusele, filosoofilisusele. Ent ikkagi – mehed teevad ära.

Selles mõttes on Soometsa 2006. aasta kogu “Väljas” tugevam. Minu jaoks liiga kehaline, kuid õilistatud siiski teatud transtsendentsuse püüetega. Tugevam “Kaardipaki” luuletustest on ka Elo Viidingu 2005. aasta lõpul ilmunud kogu “Selge jälg”. Teos on tõesti selge oma ülesehituselt ja programmilt. Vahest veidi liiga resigneerunud või sünged luuletused pajatavad naise kohast ühiskonnas, tunda on isiklikel läbielamistel põhinevat tunnetust. Pole paha. Paha pole ka Jürgen Rooste “Ilusaks inimeseks”. Minu meelest sisaldab see ka ühe viimaste aastate parima luuletuse üldse. Nimelt “milleks on vaja luulet”, millest ühe katkendi ette loen:

milleks on vaja luulet / kas ta maksab mu üüri / ja käib minu eest tööl / ja mõtleb välja / kuidas ma saaks / oma naisesse taas armuda / kas ta peletab nälja / ja hoiab mind purjus ööl / linna pääl / ja mil ma olen maas / ja löödud / ja möödujad ei peatu / kas ta aitab mind jalule.

Teadupärast hinnati Rooste kogu 2005. aastal Kultuurkapitali luulepreemiaga. Meenutuseks: proosapreemia jäi tol aastal üldse välja andmata, selle asemel anti kaks luulepreemiat. Teine pärjatu oli Kristiina Ehin, kelle “Kaitsealas” on saavutatud minu meelest päris hästi toimiva tasakaalu transtsendentsuse ja maise olemise vahel.

Tekstide tugevuselt pole “Kaardipakk kahega” viimaste aastate Eesti luuleilmas võrdne ettevõtmine aga mitte üks raamat, vaid terve raamatusari. Nimelt Kivisildniku “Ji” elik “Jumalikud ilmutused”, kus tänaseks ilmunud neli luulekogu: Piret Bristoli “Nöörist ja seebist”, Ivar Silla “Spermaga ja puha”, Kaupo Meieli “Polügrafisti käsiraamat” ja Kivisildniku enda “Vägistatud jäämägi”. Iga konkreetse kogu kallal võiks veidi viriseda, kuid sünergia lööb. Meielit pean möödunud aasta parimaks debütandiks, Kivisildniku tekstimasin on nagu alati lihtsalt geniaalne (“ma olen / uurinud jeesuse / elu see võis / vabalt ka / enesetapp olla”; võimas on ka tsükkel “Mina pean liivi preemia saama”). Silla kogu on sarja esimese kolme teose seas kõige problemaatilisem – pealkirjast ei maksa eksitusse sattuda, üldiselt käsitleb kogu intiimsust selle sõna õige mittekehalises mõttes; oluline teema on ka autori vahekord meedia ja avalikkusega – kuid tegu on kindlasti parima seni ilmunud Silla koguga. Seda tunnistab muide ka autor ise.

Hea oli ka Indrek Ryytle 2006. aasta “Inglid rokijaamas”. Ütleme nii, et Tartu oma parimas vormis: on vemmalvärssi, on globaalset ja üle aegade ulatuvat haaret, on vägagi klassitsistlikke tekste. Vahepeal unustusse vajunud Puhja poeet teeb sellega võimsa tagasituleku ning mulle tundub, et tema kogumikust võiks saada suunanäitaja XXI sajandi Eesti luuleilmas. Selle tabas ära ka Kultuurkapital, ehtides Ryytle 2006. aasta luulepreemiaga. Palju õnne!

Omamoodi tasakaalustavaks või siis teist võimalust demonstreerivaks suunanäitajaks oleks kõrvu Ryytlega Mathura “Kohalolu” (ka 2006), alapealkirjaga “Luuletusi ja rännakuid”, mis on omamoodi teine äärmus Ryytle mattimogučilikkusele: meditatiivne, kohati pea vaikuse häälega kõnelev.

See muidugi ei tähenda, et kõik 2005., eriti aga 2006. aastal debüteerinutest tingimata just säärastest põhimõtetest eeskuju võtaksid. Pigem tõin Mathura ja Ryytle kui kaks võimalikku, aga mitte an sich kohustuslikku äärmust või väravaposti, mille vahelt noor eesti luule end tulevikku pigistab… Debütante on tõesti olnud nõnda palju, et polegi neid mõtet riburada pidi loetlema hakata. Näiteks debüteeris aastal 2005 praegu ajakirjaniku leiba maitsev Kaarel Kressa. Tema “Oidroon” tõusis mõneti esile, olles ühelt poolt agressiivsema ja ülbema keelega, samas aga siiski eneseiroonilisem ja selles mõttes vaimukam muust n-ö debütandiluulest.

Lauri Sommer leiab Loomingu luulearvustuses (siin ja edaspidi: Looming 2007, nr 3,), et rõõmustamiseks pole siiski põhjust: “Eesti 2006 on pisut luulehämar aeg. Näiliselt ilmub raamatuid väga palju, räägitakse, et luuletamine olevat noorte seas popp, toimuvad festivalid, tõlgitakse jne. Ometi tundub lähemalt vaadates, et on mingi hulk kinniseid mänguvälju, kuid väga vähe sisuliselt värsket loomingut. Väljaantud teoste hulk tähendab majandusolude paranemist, ei eriti muud. Kirjastamise vabadusega ei seltsi avaldamisvastutus, vaid edevus, ja seepärast on huvitavat lugemist suhteliselt vähe.”

Ma ei oleks nii kriitiline. Lisaks Eesti räpptekstide kogumikule, kus esindatud varem küll räpparite, mitte aga n-ö lugemiseks mõeldud tekstide autoritena debüteerinud Chalice, Cool D, Tommyboy ja teised, ilmus päris palju ka toredat luulet. Vahest tõesti ei ole Eliina Korts, Krista Ojasaar, Indrek Koff või näiteks Andra Teede oma esimeses luulekogus kohe valmis ja küpsed autorid, kuid kindlasti pole tegu ka üleliigse rämpsuga. Märkimist väärib ka Andrus Elbingu, 1981. aastal sündinud ja vähemasti osa luuletuste valmimise ajal vanglas olnud poeedi “Siin Beebilõust, tere!” Esimese koguga üllatajatena võiks aga nimetada juba käsitletud Kaupo Meielit, teisena tõstaksin esile Maarja Kangro ja tema esikkogu “Kurat õrnal lumel”. Tänavu on Kangro ilmutanud juba ka uue kogumiku pealkirjaga “Tule mu koopasse, mateeria”.

 

Nagu juba enne mainitud, jättis Eesti Kultuurkapital 2005. aasta proosapreemia välja andmata. Ometi kandideerisid sellele Andrus Kivirähk, Mihkel Mutt, Jüri Ehlvest, Indrek Hargla ja Olavi Ruitlane.

Kiviräha kohta tegelikult polegi antud perioodi käsitledes suurt midagi öelda. 2005. aastal on temalt ilmunud ajalehes avaldatud paroodiliste jutukeste kogu “Vargamäe vanad ja noored tembutavad jälle”, osalt varem ilmunud novelle sisaldav “Jutud” ning Draamateatris lavastatud “Adolf Rühka lühikene elu”. 2007. aastal ilmus tema romaan “Mees, kes teadis ussisõnu”, mis on vist nii mõnelegi Kiviräha fännidest kujunenud omamoodi pettumuseks, sest erinevalt “Rehepapist” on tegu tõeliselt sünge vaatega Eesti ajaloole. Raamat käsitleb nimelt muinasaja loojangut ja tolle tänaseks tundmatu kultuuri hävingut. Kohustuslikult on selles ka kenake annus võitlevat ateismi…

Mihkel Muti “Kõrtsikammija” on küll pisut ülestiliseeritud, kuid ikkagi mõnusalt mutilik – või miks mitte ka waltarilik – joomaromaan. Või seda võib lugeda ka kui elumehe tagasivaadet oma nooruse lemmikkõrtsidele linnas, mis paistab Haapsalu ja Tallinna omalaadse seguna. Luule Epner (Looming 2006, nr 3) küsib muidugi õigustatult, millist huvi võiks pakkuda raamat lugejale, kes õlut ei joo. Kuid samas hindab temagi Muti igihaljast stiili ja oskust tüpaažide loomisel ning edasiandmisel.

Nüüdseks kadunud Jüri Ehlvesti “Palverännaku” puhul võib muidugi aru saada, miks kulka preemiat ei tahtnud anda. Ehlvest näitas selles teoses tõepoolest oma oskust pikemat lugu kirjutada, oli näha, et temast oli kujunemas romaanikirjanik, kuid kindlasti mitte pööbli lõbustaja. Pigem kirjutas ta “Palverännakus” ikkagi kirjutamisest või isegi kirjutamisest kirjutamisest. Ehk siis: Ehlvest mitte lihtsalt ei olnud keerukas ja kauge kirjanik, vaid tahtis seda olla. Ja seda ta tõestas “Palverännakuga” suurepäraselt. Suurepärane raamat vähestele väljavalitutele.

Indrek Hargla jõudis isiklikult minu teadvusse 2003. aastal fantasy-romaaniga “Vabaduse kõrgeim määr”, mille puhul mind tõeliselt hämmastas autori oskus kirjutada stiilipuhas ja tõsiselt mastaapne pseudoajalooline seiklusromaan. 2005. aastal ilmus temalt aga veelgi üllatavam “French ja Koulu”, mis on hullumeelsuseni naljakas lugu, õigemini kolm ühtede kaante vahele paigutatud lugu, mille tegevus toimub Eestiga äraspidiselt sarnanevas Maavallas, kus käsikäes eksisteerivad orjandus ning autod, regivärss ja tulirelvad. Hargla kirjutab jällegi enesekindlalt, stiilipuhtalt ning vaimukalt. Hea raamat!

Väga mõnus ja muhe on ka Olavi Ruitlase kelmilugu “Kroonu”. Põhimõtteliselt on tegu ühe-õhtu-lugemisega kolmest Lõuna-Eesti noormehest, kes satuvad impeeriumi lõpupäevil aega teenima Nõukogude armeesse. Sulitempude ja sigadustega tullakse igast olukorrast puhtalt välja, võrgutatakse lugematul arvul naisi, aetakse kokku raha ja kaotatakse seda ning pääsetakse lõpuks eluga tagasi. Ruitlase huumor ei lähe seejuures kunagi nilbeks või pahatahtlikuks ja ka kõige jubedamad lood jutustatakse mingi tabamatult originaalse uljusega.

Kahju, et kedagi nimetatud autoritest ei peetud 2005. aasta Kultuurkapitali kirjanduspreemia vääriliseks. Aga mis siis ikka… Proosa-aastal 2005 juhtus iseenesest veel mõndagi muud. Ilmus 2004. aasta romaanivõistluse võitja Sass Henno “Mina olin siin”. Teiste noorte debütantidena võib ära nimetada Diana Leesalu, kellelt ilmus romaan “Kaks grammi hämaruseni”, 2006. aastal veel “Mängult on päriselt”. Mõlemad üsna naiivsed lood noortele noorte probleemidest. Teine hästi noor debütant oli 1985. aastal sündinud Eia Uus, kellelt ilmus armastuslugu “Kuu külm kuma”. Kuid lisaks neile ilmus 2005. aastal ka häid raamatuid.

Üks meeldiv üllatus oli Tuglase novellivõistluse võitja, ärimehe Armin Kõomäe jutukogu “Amatöör”. See sisaldab terve rea vaimukaid, kohati küll jalaga-tagumikku-huumori hulka kalduvaid selge ja terava puändiga jutte. Parim neist aga ongi võidulugu “Anonüümsed logistikud”, mis ilmus kõigepealt ajakirja Looming 2005. aasta aprillinumbris. Tuleb ka lisada, et käesoleval aastal välja tulnud teine ports Kõomäe jutte “Nägu, mis jäi üle” on palju nõrgem – jutud on etteaimatavad, natuke ka fantaasiavaeselt ropud.

Varem luuletuste ja lühijuttudega silma paistnud Vahur Afanasjev (1979) avaldas esikromaani “Kastraat Ontariost”, mis mõjub võib-olla tuttavlikult vene uuema kirjanduse tundjatele, sest nagu Pelevin või Sorokin, armastab ka Afanasjev põimida kõrget ja madalat, reaalset ja ebareaalset kummaliseks tervikuks. Loo keskmes on iseenesest vähemalt osaliselt autori alter ego, Veiselinna ajalehe Veise Teataja majandusajakirjanik Daaba Kruup, kes puutub kokku provintsilinna elu ja sealse panoptikumiga. Jällegi on tegu umbes ühe õhtu vältava lugemisega, mis on ääretult lõbus ning näitab, et Afanasjevil on potentsiaali.

2005. aastal ilmus tegelikult veel mitmeid romaane, mis kindlasti on tänaseks leidnud oma lugeja, kuid mille kohta on raske öelda, milliseks kujuneb nende roll ja koht Eesti kirjandusloos. Leo Metsar andis näiteks välja IV osa “Keiser Julianuse” sarjast, Kalle Käsperilt ilmus perekonnaloo “Buridanid” I osa. 2006. aasta avaldas ta sama epopöa teise ja kolmanda köite. Ausalt öeldes ma ei teagi, kui palju neid sealt veel tulemas on… Ka avaldas seni lühijutte kirjutanud Mehis Heinsaar romaani “Artur Sandmani lugu ehk Teekond iseenda teise otsa”. Tegu on võrdlemisi tüütu, justkui kohustuslikus korras ulmeliste või maagiliste elementidega vürtsitatud looga, mille ainuke mõte näib olevat autori programmiliste seisukohtade ülekordamine… Lühijutud õnnestuvad Heinsaarel paraku palju paremini. Selle žanri juurde on ta pöördunud ka tagasi: tänavu ilmus tema uus novellivalik pealkirjaga “Rändaja õnn”.

2006. aastal kirjastati läbi “Loomingu” nelja numbri (veebruarist maini) ilmunud Mats Traadi Palanumäe saaga üheteistkümnes romaan “Naised ja pojad”, mida saab Jan Kausi sõnutsi lugeda täitsa ilusti ka ilma eelneva Palanumäe kogemuseta. Seekord käsitleb vanameister sõdadevahelise Eesti maaelu ning teeb seda, võiks öelda, tuntud headuses. Oluline roll tema romaanis on rahvuslikul teemal, mida ta erinevalt oma luuleloomingust käsitleb proosas väiksema kibestumusega… Olgu ka nimetatud, et Traat sai just nimetatud romaani eest ka 2006. aasta kulka proosapreemia.

Mulle oli väga segadust tekitav kogemus Tiit Aleksejevi “Valge kuningriik”. Ühelt poolt oli näha, et Aleksejev oskab kirjutada. Ma olen kindel, et ta meile veel kirjutab! Teiselt poolt jättis spioonilugu äärmiselt kodukootud ja pentsiku mulje, mingis mõttes oli isegi tunne, nagu oleks tegu romaani kavandiga. Seda hämmastavam oli, et Aleksejev sai oma jutustuse eest Betti Alveri kirjanduspreemia. Siiski – et mitte olla ainult mürgine – on tervitatav, et premeeriti autorit, kellest on näha, et ühel päeval kirjutab ta tõesti meisterlikult! Seega: miks ka mitte…

Lootusetult halvaks pean seevastu Nikolai Baturini romaani “Sõnajalg kivis”. See on tõesti romaan, mis ei pane mitte õlgu kehitama, vaid sunnib lausa küsima, kas poleks targem olnud selle trükkimiseks läinud puud kasvama jätta.

Kindlasti on aga enam-vähem kõik kuulnud Jan Kausi teisest romaanist “Tema”. Teadupärast oli selle läbimüük väga hea, anti välja vist isegi mitu lisatiraaži. Kuuldavasti hakatakse “Tema” põhjal väntama ka filmi. Samas on romaani kohta avaldatud üsna vastakaid arvamusi. Võib vahest nõustuda Mihkel Muti sedastusega, et romaan “läheb aasta plusspoolele”, kuid tundub, et see “näib olevat planeeritud suurema üldistusena, kui on välja kukkunud.” Isiklikult soovitan selle läbi lugeda, ent mitte oodata elu võimsaimat kirjanduskogemust. Vaevalt et absoluutsustaotlus ka autorile meeldiks!

Suhteliselt veidralt mõjus ka end Eesti esiateistiks pidava Ervin Õunapuu “Meie igapäevane jää”. Ühelt poolt lobedalt kirjutatud, vaimukas ja teravmeelseid pisidetaile sisaldav lugu läks lõpus läilaks. Loo keskmes on usufanaatikud, kes leiavad, et Eesti on tänapäeval niivõrd ilmalik, et tuleks uuesti rakendada mõõgamisjoni. Lahe on ka Riiast lennukiga saabuv piiskop Albert. Totralt mõjub aga lõpplahendus, mis tahab meile näkku karjuda, et usk on oopium rahvale. Ütleme nii, et “Meie igapäevane jää” sisaldab palju head materjali, millest oleks võinud vormida toredama ja selgemalt üles ehitatud loo.

Aastal 2006 ilmus proosat tegelikult väga palju. Aeg on aga napp ning seetõttu piirdun veel vaid kahe teosega, mis mulle endale väga meeldisid. Üks oli Peeter Sauteri juttude kogu “Vere jooks” – iseenesest on kui mitte kõik, siis enamik kõvade oranžide kaante vahele koondatud juttudest varem ilmunud, kuid see ei vähenda nende väärtust ega ka värskust… Teine on minu meelest parim 2006. aastal ilmunud romaan – aasta lõpul välja tulnud Tarmo Tedre “Onanistid”. Tegu on parasjagu joodikust kultuuriajakirjaniku Rudolf Teenuse ühest nädalavahetusest pajatava looga, mis on lööv, kaasahaarav, ajab pisarateni naerma, minemata seejuures labaseks. Nõustun, et romaani esimene, üsna selgelt realistlik pool on tugevam pisut fantastilisemast teisest poolest, kuid ikkagi jääb tervikust väga hea mulje ning tuleb Tedrele vaid soovida jõudu edasi kirjutada.

2006. aastal ilmus ka Eeva Pargilt jutukogu “Absoluutne meister”, mis oli samuti väga hea. Tegelikult ilmus tõesti palju… Tulles aga veel lühidalt tänavusse aastasse, nimetan tõesti vaid väga valikuliselt üht-teist meeldejäänut.

Kui juba Eeva Pargi nimi sai mainitud, siis samuti väga hea jutukogu, pealkirjaga “Unustatud inimesed” andis välja tema põlvkonnakaaslane Maimu Berg. See on petlik teos. Esimeste lugude atmosfäär on küll fantastiline, samas aga väheveenev. Nende mõte ja eesmärk jääb hämaraks.  Kuid mida edasi, seda enam annavad endast märku varjatud seosed ja selgitused. “Unustatud inimesed” sisaldavad omal moel ühe põlvkonna mälestusi. Neis segunevad melanhoolia ja iiveldus, huumor ja traagika, kõrgus ja madalus.

Siis ilmus Jaan Kaplinskilt uus raamat – “Seesama jõgi”, milles ta mingis mõttes jätkab sealt, kus ta eelmises loos “Isale” pooleli jäi. Ütleme nii – tuntud headuses. Ei midagi uut, ei midagi vana…

Tänaseks on ilmunud juba ka terve rida 2006. aasta romaanivõistluse käsikirjadest, sealhulgas võidutöö, Tiina Laanemi “Väikesed vanamehed”, mille puhul on esile tõstetud autori oskust elada sisse võõraste tegelaskujude, autorist hoopis teise põlvkonda ja keskkonda kuuluvate inimeste siseellu ja kirjeldada seda tohutu usutavusega.

 

Näitekirjandus ja esseistika

Siin ei jõuagi midagi öelda. Ainult seda, et tähelepanu on pälvinud Jim Ashilevi, kes sai muuhulgas 2006. aastal oma Pärnus lavastatud düstoopia-etenduse “Nagu poisid vihma käes” eest kulka näitekirjanduse preemia.

Hasso Krulli püüe mõtestada lahti Eesti traditsiooni ning põimida vana ja uut mõtlemist essees või traktaadis “Loomise mõnu ja kiri” sai 2006. aastal Kultuurkapitali esseistikapreemia.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming